Ema!

#1
Enamasti on igalpool kirjutatud sellest, kui isa peksab, kas siis ema, lapsi või mõlemaid. Minul on aga ema see, kes kallale tuleb. Ta otseselt ei peksa kuid raputab, väänab käsi, tirib juukseid, või virutab ettejuhtuvate asjadega: toolid, harjad millega iganes.

Vanasti tuli ta ikka tihti kallale, tobedate asjade pärast nagu näiteks koristamine või siis kui ma tegin mingit põllutööd valesti. No muidugi ei olnud mina ainus, vennale läks ka kallale, aga harvem, sest too jooksis eest ära, mina aga mõtlesin, et pärast saan ikka, pealegi olin siis väiksem. Siis kui mu vend suuremaks sai ja hakkas vastu, ei läinud ema talle kallale, vaid tuli mulle, isegi selliste asjade eest, mida mina ei olnud teinud, vaid vend.

Vahepeal oli isegi vaiksem aeg, kus ta kallale eriti ei tulnud, aga siis mu üleelmisel sünnipäeval enne külaliste tulekut tuli. Sellepärast, et ma ei olnud koristanud (ma ei olnud kedagi oma sünnipäevale kutsunudki ning nagunii keegi kunagi ei mäleta minu sünnipäeva, vaid venna oma). Igatahes see selleks.

Mõtlesin nüüd, et üle aasta on vahet olnud ja et ta on sellest üle saanud, aga ei. Eile tuli mulle jälle kallale, peale seda kui küsisin kas võin telefonile raha laadida. Väänas käsi, lõi jalaga, rusikaga, näkku ja mujale.(Noh ma saan aru, et ma pole viimasel ajal palju kodus olnud ega pole ka aega olnud seal midagi teha, koolis on raske ning mul on oma eraelu ka. Nädalavahetused veedan enamasti kodust eema.) Aga põhiline on nüüd see, et ta raha mulle ei anna, ükskõik milleks seda vaja ka poleks, süüa ma kodus ei tohi ja midagi temalt paluda ei tohi(nagu ta oleks mind kunagi aidanud). Ja põhimõtteliselt ma ei tohiks koju ka enam tulla, sest tema leiab, et ma elan oma poisi juures ning mõtlen ja räägin ainult seksist(mida ma ei tee!!!). Ema ütles ka, et teda ei huvita mida ma teen ja kuidas kooli käin. Ometi õiendas minuga, et ma talle ei helistanud ja öelnud, kus ma olen.

Igatahes nähtavaid vigastusi mulle tavaliselt ei jää, kui siis ainult küünistused, mida on isegi korra koolis märgatud. Kellegi poole pöörduda ka ei saa, sest ma ei saa ju kuidagi kellelegi tõestada, mis ema teeb. Pealegi ma ei taha ju tegelikult emale halba, aga selline asi lihtsalt sööb närvid läbi. Mul on isegi mingid imelikud refleksid, kui keegi näiteks kätt tõstab. Ning ma kardan isegi kõige lähedasemaid inimesi, kui nad kurjad on(mõtlen, et äkki ta lööb nüüd mind). Väga tahaks kodust ära minna, aga pole lihtsalt kuskile minna, sest kõigile meeldib mu vend(ta pole mingi hea õpilane, pigem selline ülbe idikas)

Asi ei piirdu ainult kallale tulemisega, mõnitamine on kogu aeg, eriti siis kui ma saan mingi asja nelja. :S

Ausalt öeldes kardan ise lapsi saada, sest ma kardan, et ma olen samasugune, aeg on teinud närvidega oma töö...

Tegelikult ma ei saa ju midagi teha, pean selle lihtsalt ära kannatama. Kuigi ma leian, et vägivald pole õigustatud.
Ära nuta, et see lõppes, naerata, et see üldse juhtus...

#3
Tere “Incomplete”!

See on väga hea, et sa kirjutasid meile. Ma ei ole nõus sellega, et ei saa kellegi poole pöörduda. Ma just soovitan sulle pöörduda lastekaitsetöötajate poole. Nemad on just need inimesed, kes tegelevad juhtumitega, kus lastele tehakse liiga ja püüavad lapsi kaitsta ja aidata. Kui sa elad Tallinnas, siis tuleb pöörduda oma linnaosa Hoolekande osakonda. On veel võimalus, et sa kirjutad meile erasõnumile kus sa elad ja meie otsime kes selles rajoonis on lastekaitsetöötaja ja aitame sulle võtta temaga ühendust.
Samuti sa võid tulla meie juurde (või helistada).
Tegelikult ma ei saa ju midagi teha, pean selle lihtsalt ära kannatama.
Tavaliselt, kui inimesed elavad kaua koos, nad hakkavad mängima rolle, mis omavahel seotud ja teineteist täiendavad. Näiteks, kui on ohver, siis kindlasti on ka agressor. Jätta lihtsalt järele ohvriks mängida. Ära veenda ennast, et sa pead kannatama. Otsi teist käitumiseviisi. Tegutse, uuri ja lahendus kindlasti leidub!

Soovin Sulle kõike paremat!
Kirjuta kuidas läheb! :wink:
Ei konsulteeri enam.

#4
ja teema autorile nii palju, et ära sa seda küll mõtle, et kunagi lapsi ei taha, kuna kardad, et käitud nendega samamoodi nagu sinu ema sinuga. ma arvan, et just vastupidi. õpid enda ema tehtud vigadest ja seetõttu tead, et ise kunagi nii hull oma laste vastu pole. :idea:

Re: Ema!

#5
Mul ema ka selline ,isa just vastupidi hea ja rõõmsameelne aga elab kaugel .Ema karjub mu peale ja peksab mind kas käega või haara raamatu ja virutab täiest jõust vastu pead ...Aga kui tal on nii poh sust siis tähendab et ta ei armasta sind ..... Mul praegu sama asi mul juba asjad pakkitud et kui isu tal jälle peale tuleb haaran tossud ja kotti kapist ja aknast alla ja olen päev aega ära ja siis helistan.Sest tean et ema nõrkuseks on see et ta ei tea kus ma olen ;)
Vasta

Mine “Füüsiline vägivald vanemate poolt”

cron