Eile olime pargis

#1
Mõtlesin midagi jagada luuletustest, mida olen aastatega kirjutanud.

Eile olime pargis,
mul oli seljas must mantel,
nööpidega ja puha.
Huuled olid võõbatud punaseks.
Nägin välja nagu viisakas prostituut.
Tuul keerutas me ümber lehti,
mille me kirg oli punaseks värvinud.
Su silmad särasid,
neist peegeldus arm
ja rohelised pingid
ja üks neid,
kelle huuled polnud punased
ja mantel oli valge.
Sain aru,
et lehed ei olnudki enam punased,
nad langesid pruunidena maha
ning esimesed lumehelbed maandusid ninale.
Aga teie jaoks olid lehed ikka punased,
arm oli tõeline
ja talve teile ei saabunud.
Aga mis siis, kui sa ühel heal päeval ärkad üles ning avastad, et terve viimane aasta on olnud uni?
Vasta

Mine “Minu looming”