Kirjad armastusest, tunnetest minu sees

#1
Ma ei saa enam aru, mis mu südames toimub. Ma tahaks selle lihtsalt välja rebida ja minema visata ning elada muretult, ilma igasuguste tunnete ja rütmita. See oleks ju lihtne... Või mis? Oletame korraks. Sa oled armunud ühte neidu/noormehesse, sa oled nii armunud, et ei näe kedagi teist, kuid näed, et ta ei pööra sulle tähelepanu. Sinus tekib armukadedus. Sa tahaks talle kõik lihtsalt näkku öelda. Öelda "Miks sa teed nii? Sa ju tead, et armastan sind". Kuid ei saa, ei taha, sest see pole tema süü, et sind ei taha. Küllap sa pole piisavalt hea tema jaoks. Üritad leppida olukorraga, saada üle inimesest, kellega pole midagi olnud, kui ainult tühipaljas crushimine. Sul hakkab minema paremini, ei tunne masendust enam tema üle, kuid ühel hetkel tunned nagu ta märkaks sind, sa ei mõtle selgelt, et see on meelepete ja sa lähed kaasa. Sa hakkad teda jälle armastama ja kõike seda lolli jama ringina uuesti tegema. LÕPETA!! See ei ole õige. Lepi sellega, et ta ei taha sind. Võib-olla ei taha ta kedagi või tahab kedagi teist, kuid mitte sind. Lõpeta see jama temaga, leia keegi uus, keegi parem, keegi kes paneb sind naeratama, lihtsalt temast mõeldes juba. Mitte nagu temaga, kellele mõeldes tuli näole küll naeratus, kuid see oli pisaratega kaetud. Love is like a hole, use ladder to climb up, or you will fall and die... Die inside...

Re: Kirjad armastusest, tunnetest minu sees

#4
Mu keha püsib sirgelt püsti ja näen välja, kui õnnejoovastuses noor mees, kellel pole ühtegi
probleemi ja kes tunneb elust rõõmu. Kuid sisimas on asi teine. Mu hing ja mu süda oleksid
justkui mingid klaaskujud, mille üks kena neiu kätte võtab ja kogemata maha pillab. See kuju,
mu hing ja süda, langeb maha ja puruneb miljoniteks kildudeks. Need killud on mööda põrandat
laiali ja neid on palju, sest see kuju polnud lihtsalt tavalise klaasist välimuse ja kujuga. See oli
tegelikult, üks kõige hapramast klaasist ja hoolega ning armastusega valmistatud kujusi. Üks
valesti tehtud puudutus ja kõik oleks lihtsalt pudedaks klaasiks muutunud. Ja nii see juhtuski.
Klassitükid korjati kokku ja pandi sametpehmesse kotti ning seiffi luku taha. Neiu, kes pillas mu
hinge, selle klaaskuju, vabandas nii palju kui võimalik, lubas teha kõik mis vaja, kuid see ei
parandanud, ei klaaskuju, ei mu hinge
Vasta

Mine “Minu looming”