Minu luuletus

#1
Tere kõigile! Soovin jagada teiega ühte enda kirjutatud luuletust mis tähendab mulle väga palju. Kuulaksin hea meelega teiste arvamust selle kohta.

Sõprus südames

Me mõistame alati siis
kui me oleme kellegi kaotanud
kui valus on üksi olemise piin
kui suure ukse oli kadunu paotanud.

See uks asub meis kõigis
meie kõikide südames
kuid see uks ei avane kõigis
vaid neil kellel on sõprus südames.

Ma arvasin, et see uks oli avanenud ka sinus
kui reetlik võis olla sinu nägu
mis nii soe oli kunagi minus
kuid nüüd on järgi jäänud vaid sinu külm ja reetlik tegu.

Nüüd on lahku läinud me teed
nüüd ma tean kes sa oled oma südame sees
vihast öeldud sõnad kajavad mu sees
need ei kao, need ei lahku vaid kükitavad sügaviku sees.

Miks me mõistame alati siis
kui me oleme kellegi kaotanud
kui suur on üksi olemise piin
kui suure ukse oli kadunu paotanud?
Vasta

Mine “Minu looming”