Midagi hingele

#1
Teen täna ühe vea ja jagan enda luulet, see pole eriline, niuke väikene.


"Istudes Veeriku korteris,
vanas majas, hallis,
kuulates hetke, nähes aega
meenub miski
või hoopis keski.
Asetades huuliku suule
tajun ajahõngu,
lõhna, mis tuletab meelde,
miks olla inimene,
armastada!
Istudes Veeriku korteris,
vanas majas, hallis,
näen mööduvaid autosid,
raukasid, kes toetuvad kepile,
aeg võtab meid julmalt,
hurmab armastusega,
hellitab möödunud hetkedega,
salatsedes sõnu,
mis ütleksid "ela"!
Istudes Veeriku korteris,
vanas majas, hallis
näen ajast puretud põrandat,
logisevat tooli,
tunnen hetke hingust,
ta istub mu vasakul õlal,
tasakesi, oodates mind,
salatsedes sõnu,
mis ütleksid "ela"!"

"Teatris täna etendub lavastus.
Täna teatris oleme hüpiknukud,
keegi tõstab me paremat kätt,
sikutab märkamatult vasemat,
pühib näolt õrna vira.
Joovastunult plaksutab käsi publik,
keda nööridest tõmmatakse.

Teatris täna etendub lavastus.
Laval naeratab armsalt naine,
kelle suunurgad ülestõstetud.
Laval põlvili langenud mees,
kelle jalgu enam ei hoita.
Laval surnud laps,
kelle nöörid läbi lõigatud.

Teatris täna etendub lavastus.
Lavastus, mis veereb läbi elu,
lavastus, kus oleme hüpiknukud.
Tundleme teatrilaval,
kui läinud punane kardin.
Virame õnnest publiku ees,
kes hurmunult imetleb teost.

Teatris täna etendus lavastus.
Näitlejad mängisid oma osa,
tegid seda nagu ikka,
publik plaksutas,
meister nööre sikutas.
Lõpuks punane kardin tõmmati ette
ja kõik vaikseks jäi"
Vasta

Mine “Minu looming”