Enda luuletused...

#1
Kuna keegi niikuinii ei tea, kes olen, siis võin ju kirjutada siia veidi oma luuletusi. Kõik on mingi tundepõhised kui veidi on tunne üle pingutatud :D

Sügis lehed langevad,
nad langevad pargi pingile,
meie kahe kõrvale,
ning veele, kus ujub kaks armunud luike.
Autodele, mis ruttavad koju perede juurde.
Sügistuul puhub.
Tuul, see põimib meie käed sooja saamiseks kokku.
Sügise karge vihm.
See pühib pisara mu põselt, muremõtted mu peast ja karmi reaalsuse südamest...

See oli siis üks luuletus :D

Siit tuleb teine.

Kuhu on kadunud mu optimism,
mis veidi lapsik?
Kus on rõõm mu päevadest?
Kus on naer mu pimedatest öödest?
Kus on lootus mu südamest?
On ajaga asendatud kõik need tunded...
On elus nüüd vaid pessimism,
mis veidi rõõmutu.
On vaid kurbus mu päevades,
mis tekitavad maendust.
Pole öödes mul enam mingit naeru,
nüüd asetseb seal unetus.
Ja südames mul pole lootust,
vaid valus minevik.
Vasta

Mine “Minu looming”