Minu luule, avaldage arvamust

#1
Avaldege palun arvamust minu luuletustest.
Ei kirjuta riimi.


aeg läheb nii kiiresti,
ning tagasi vaadates tulevaf meelde mälestused,
millest on väga kahju,
et need on möödunud ja enam kunagi ei juhtu.
Mälestustes on palju sõpru,
kellega enam ei suhtle.
Mis on neist saanud?
Kuhu nad jäid?
Mälestustes on üritusi,
mida igatsen siiani.
Kuid see kõik on minevik,
ning kahjuks varsti haituvad need mälestused,
nende asemel tulevad uued,
kuid vanu ei asenda miski.
Miks ma jään igatsema vanu mälestusi,
mitte nautima uusi sündmusi.
Alati minevikku meenutades ´
tulevad mulle silma pisarad,
sest möödunud aeg oli parim.
Kuid lapsed on suureks saanud,
ning sõprus on kadunud.
Kõik on läinud enda teerada pidi,
ning unustanud kõik endise
ja elu pöörleb paratamatult edasi,
olenemata sellest kas me seda tahame või mitte.

Ma tahaks minna kohta,
kust enam tagasi ei tulda.
Ma ei suuda enam.
Elu on paisatud kildudeks
ja killud segamini aetud.
Miski pole enam selline,
nagu tundub.
elu on muutunud nii must-valgeks.
lihtsalt kas elada või surra,
muud valikut ei ole.
kelleil ei ole aega minu jaoks,
kõigil on koguaeg kiire.
Aeg läheb liiga kiiresti,
ja pinge kasvab iga hetkega.
Tunnen, kuidas varsti murdun pingest,
kuid ma ei suuda otsustada,
ning ega ma vist enam ei tahagi.
Tihti olen jälle sama teema juures,
tahaks teada,
mis juhtub peale surma.
ning ma lihtsalt ei jaksa enam elada.
Millestki ei ole enam kasu.
Tahaks teha elule restardi
ja alustada uuesti ja õieti,
kuid seda ei saa.
Lähen metsa,
kuid tulen sealt varsti tagasi,
sest ma lihtsalt olen selle jaoks nõrk.
ja pean edasi elama enda vanas elus.

Miks sa tegid seda?
Keegi ei saanud aru sinu muredest,
kui järsku sa olid siit igaveseks läinud.
Inimesed igatsevad sind,
ning ei saa aru sinu teo põhjustest.
Kas siis tõesti oli elu nii raske
või läksid sa lihtsalt kergemat teed?
sa ei mõtelnud teistele inimestele.
kui palju haiget teed sina neile,
arvatavasti isegi rohkem kui nemad sulle.
See vaatepilt,kui me su leidsime,
on siiani silmade eest.
Ning selline asi jääb kauaks kripeldama.
Äkki ma oleks saanud seda ära hoida,
kui sina oleks mulle rääkinud.
Kuid jah,
seda tegu enam olematuks ei tee,
ning peab elus hakkama saama ilma sinuta.
Kuid ega ka mina oma probleemitest
teistele väga ei räägi,
ning püüan ise hakkama saada,
kuid ka minu käed on täis arme,
ning ka mina olen suvalisi taplette söönud,
lootuses, et ma suren.
kuid õnneks minul pole see läbi läinud,
sest mu tervis on selleks liiga hea.
Kuid igal teol on omad tagajärjed.
Haavad kätel ja hinges ei parane,
ning jäävad igavesti seda meelde tuletama.
Kuid vähemalt hetkeks olen saanud ma rahu,
ja suutnud minna edasi eluga.


Ühiskond
Väiksed külad on hääbumas,
alles on jäänud ainult vanad inimesed
ja vanad lagunevad majad.
Keegi ei hooli nendest küladest,
ainult suurtest linnadest
ja kuulsatest inimestest.
Poliitikud teevad ainult kõike selleks,
et neil ja pagulastel oleks hea elu,
Kuid tavarahvaga nad ei arvesta.
Mõned lapsed ei saa minna täis kõhuga magama
ja uute riietega kooli,
nende jaoks on pisiasjad väga suureks rõõmuks.
Kuid rikaste jaoks on rõõmuks ainult suured asjad,
kui sedagi.
Igapäev on uudistes liiga palju halba,
igapäev on liikulusõnnetusi,
mille tagajärjel hukkuvad kellegi tuttavad,
ning nii ei saa olla maailm õnnelik.
Süürias on sõda ja on rändkriis,
millest oleme ka meie haaratud.
Pagulased on minu külas,
ning see tekitab veidi hirmu,
ning neid tuleb aina juurde.
Poliitikud ütlevad teravaid lauseid kodanikke vastu,
kuid pagulastest rääkivad nad ainult head,
aga ka neil on halvad ja varjatud küljed.
Noored joovad ja suitsetavad,
kõigi jaoks oleks see nagu normaalne
ja ega kedagi see väga ei huvita.
Nad hulguvad öösiti seltskondadena tänavatel,
ning koolist on neil täiesti suva.
Koolis ei õpita eluga hakkama saama,
õpitakse seda,
mida tegelikult tavaliselt elus vaja ei lähe.
Õpilaste päevad muutuvad pikemaks kui tööpäevad
ning aega ei ole enam tegeleda hobidaga.
Kõigil on sellest elust väsimus.
Kuid sellega tuleb elada ja see kõik ära kannatada.
Vasta

Mine “Minu looming”