abi vaja

#1
Tere!
Andke palun tagasisidet, kuidas teile meeldivad minu luuletused.

kuulan sõprade hääli,
nemad täitsid mu päevi.
kuid nüüd olen üksinda,
täiesti üksinda.
Mul pole ühtegi sõpra,
kelle peale kindel olla.
Vahel on neil minu jaoks aega,
kuid järgmisel päeval enam mitte.
Ma ei suuda enam usaldada neid.
kõik on järku kaugeks jäänud,
kuid meil on selja taga siiski ühine tee
ning ma ei saa unustada sõpru,
kellega ma olen elu aeg olnud koos.
Võib olla, et minul ei ole hoopis
nende jaoks aega
ning nemad ei taha mind segada.
Tuleb tunnistada,
et ega mul polegi enam sõprade jaoks aega.
Ka parima sõbraga saan kokku ainult
paaril päeval nädalas.
Kunagi olime me igapäev koos.
Ma igatsen neid aegu tagasi,
kuid varsti oleme me veel vähem koos.
Raske on sellega leppida,
kuid tuleb sellega leppida.
Ma vähemalt loodan,
et mu sõbrad ei unusta mind.
Ning me jääme ikkagi sõpradeks,
kuigi me tihti ei kohtu.


Kõik on äkki nii lähedal
äkki ma ei tea,
mida ma oma elust tahan.
Veel pool aastat tagasi oli kõik selge,
kuid nüüd olen nagu panniga pähe saanud.
Varsti saab juba kõik läbi,
kuid ma ei suuda otsustada,
mis saab edasi.
Tahaks äkitselt isegi siia jääda,
kuid samas tahaks siit kaugele minna
ja enam kunagi tagasi tulla.
Kuid ma ei suuda siit ära minna.
Mu kõik sõbrad on siin,
ning mina ei suuda ilma nendeta elada,
ja nemad ilma minuta.
äkitselt on elu siin külas põnevaks läinud.
Tunnen, kuidas pinge saab minust jagu,
ning pisarad hakkavad mööda mu põski voolama.
tunnen ennast saamatuna.
ees ootab suurte muutuste aeg.
ees ootab suurte otsuste aeg.
Need otsused võivad muuta mu elu
need on otsused,
mis võivad viia mind lähemale minu unistusele.
Arvatavasti ei andestaks ma endale iial,
kui ma teeks vale otsuse.
Kuid ma tegelikult ei tea,
milline on õige otsus.
Mul on palju valikuid,
kuid nende vahel valide on kohutavalt raske.
Kuid ma loodan,
et ma valin õieti.
Ning kõik läheb edasi redelist üles.
Ning ma lõpetan kooli edukalt.



Miks ma ei tunne valu?
miks olen ma tundetu?
Miks ei suuda ma nutta?
Teie olete muutnud mu selliseks
ning mind endiseks enam ei muuda keegi
kas tead kui palju ma olen end
üritanud ära tappa?
Vahepeal ma üritasin peaegu iga päev.
kuid ma olen olnud nõrk,
ma ei ole suutnud seda lõpuni viia,
ning alati on keegi vahele tulnud.
Ma panin ennast kannatama
teie tegude pärast,
kuid enam ma ei taha seda tunda.
Ma lihtsalt ei tee teist välja,
nii on vähemalt mulle parem.
Mu pisarad on kõik läinud teie peale,
ning nüüd mul ei ole neid
tõeliste probleemide jaoks.
Teie pärast ei näita ma emotsioone välja.
Ma võin teile küll naeratada,
aga sisimas ma nutan.
Ma olen unustanud valu tunde.
Kuid nüüd lähen ma edasi enda eluga
ja jätan minevikku kõik halva.

Igaühel on erinevad mälestused
kuid kõik nad on inimesed.
Igaüks on inimene
aga nad on kõik erinevad
selles külas on palju erinevaid inimesi
erinevatest nahavärvustest,
erinevatest riikidest.
Kuid neid kõiki koondab üks soov
olla enda kodus,
kuid nemad ei saa enda kodus olla.
Nad tunduvad kahtlased
kuid nad ei pruugi seda olla.
Neil on teised kombed,
kuid mina ei saa nendest aru.
Ma kardan neid,
kuid ei tea mille pärast.
Nad on ju lihtsalt inimesed.
Inimesed ei taha neid siia,
kuid olen kindel, et kui nad ära läheks
siis neid igatsetaks tagasi.
Nad on saanud juba igapäeva elu lahutamatuks osaks.
Nende pärast on küla turvalisem
ja kuulsam.
Sellised inimesed elavad minu kallis lapsepõlve külas,
vao külas.
Vasta

Mine “Minu looming”