Miski pole igavene

#1
Tere, ma kirjutasin lühijutu depressioonist. Avaldage arvamust!

Miski pole igavene
Tere! Minu nimi on Agatha. See nimi pidi tähendama omadussõna "heasüdamlik". Tõesti, esimesed 14 eluaastat olingi ma selline. Kuni 14-aastaseni ma isegi ei teadnud, mis tähendab olla depressioonis. Aga eks ma siis räägin, miks ma üldse langesin depressiooni.
Oli jõululaupäev, 24.detsember. Õues sadas lumivalget, paksu ja pehmet lund. Kõik tundus nii hästi olevat, nii maagiline. Noh, olid ju jõulud. Rõõmuaeg. Täpselt kell 17.34 (ma mäletan siiamaani seda kellaaega) helises mu telefon. Helistajaks oli minu parim sõbranna Alexandra. Ma olin olnud temaga 10 aastat parim sõbranna. Jagasime oma kurbust, kui ka rõõmu. Võtsin kõne vastu, rääkima hakkas vanemas eas mees. Ta ütles mulle, et Alexandrat pole enam. Mis mõttes ei ole? Ma ei saanud ta jutust aru. Mees rääkis, et Alexandrale oli auto otsa sõitnud. Ta oli koheselt surnud. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, mida ma just kuulnud olin.
Ma tahtsin karjuda kõige ja kõigi peale. Kuid ma ei suutnud isegi oma suud avada. Pisarad jooksid mööda mu põski alla. Ma viskasin telefoni vastu ust. Mu vanemad tulid mu tuppa. Nad olid juba kuulnud sellest.
Nad proovisid mind lohutada.
Ma karjusin nende peale. Ma olin paanikas. Ma ajasin nad oma toast välja. Ma ajasin nad oma toast välja. Ma keerasin oma ukse lukku. Mõtlesin jäädagi siia. Ma ei kujutanud elu ilma Alexandrata ette. Jäin hetkeks mõtlema. Ta oligi mu ainus sõber. Ma olin nüüd ihuüksi siin. Kuidas ma peaksin üksi hakkama saama?
Me olime varem ju kõike koos teinud... absoluutselt kõike. Ja järsku teda polnud. Ma ei maganud ühtegi minutitki sel öösel. Ma mõtlesin, miks just tema. Ma nutsin vahet pidamata. Kuni ühel hetkel pisaraid lihtsalt ei tulnud. Ma olin täiesti tühi, ma tundsin end üksinda ja tühjana. Ma proovisin end ära tappa järgmine päev. Ma tahtsin surra. Tegelikult ma nii väga ei tahtnudki surra. Ma tahtsin lihtsalt Alexandra juures olla. Ma ei tahtnud olla üksi. Ma leidsin oma toast tablette. Ma ei teagi, mitu pakki ma neid alla neelasin. Järgmisena mäletan ma haiglas ärkamist. Võib olla oli see hullumaja. Äkki mu vanemad tahtsid minust lihtsalt lahti saada. Äkki nad üldse ei hoolinudki minust. Arstid püüdsid minuga rääkida. Ma isegi ei kuulanud neid. Mul ei tulnud öösel jälle und. Hommikul astus mu palatisse sisse psühholoog. Või kes ta nüüd oligi. Ta tegi suu lahti ja ma ignoreerisin teda. Ta ütles mulle, et ma pean ilma Alexandrata hakkama saama. Ma tahtsin tal hambad sisse lüüa. Ma tahtsin, et ta minema läheks. Kõik need psühholoogid arvavad, et nad teavad mida sa tunned. Nad ei tea. Nad ei saa seda kunagi teada.
Ma sain järgmine päev haiglast välja. Ma ei tea, miks nad mu välja lasid. Ma võin ju end uuesti proovida ära tappa. Ilmselgelt neil suva sellest. Mu ema tuli mu tuppa. Ta rääkis mulle, et ta teab depressiooni tunnet. Ta ei tea midagi. Depressioon on nagu uppumine, miski tirib sind kogu aeg põhja. Kuni lõpuks sa ei saa enam hingata. Sa vajud aina sügavamale põhja ja asjad lähevad järjest hullemaks. Ja lõpuks sa upudki. See võib tunduda ju kergendusena.
Ootamatult oli möödunud vaheaeg. Oli aeg kooli minna. Üksinda. Ma panin selga kõige tumedamad riided. Ma panin kampsuni, et varjata oma arme. Ma olin end lõikunud. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Võib olla ma tahtsin üle pika aja midagi tunda. Kooli jõudes, kuulsin ma mõnitavaid sõnu. Ja mind saatsid kõigi pilgud. Ilmselt nad mõtlesid, mis minuga juhtus. Paar nädalat tagasi kandsin ju veel kleite ja naeratust suul. Ma polnud nii kaua rõõmus olnud. Ma polnud nii kaua naeratanud. Paar nädalat oli veel möödunud. Ma olin muutunud vägivaldseks. Kõik, kes mind solvasid said rusikahoobi näkku. See valu polnud arvatavasti nii valus, kui see, mida mina pidin tundma. Mu hinded olid muutunud halvaks. Ma ei suutnud keskenduda. Mind saadeti kooli psühholoogi juurde. Kahjuks või õnneks ma ei kuulanud mida ta rääkis. Koju jõudes ma sulgesin ukse. Ma vajusin voodisse ja ma jälle nutsin. Ma karjusin ja nutsin. Ma tegin oma arvuti lahti. Email oli täis solvanguid, nad ütlesid, et ma kerjan tähelepanu. Nad naersid mu üle. Ülejäänud päevad, nädalad ja kuud möödusid sama moodi. Ma nutsin ja nutsin. Ma sain käskkirja kaasõpilase vigastamise eest. Ma ei tea, kuidas ma selle klassi lõpetasin. Tunnistusel olid kahed-kolmed. Käitumisest ei hakka rääkimagi.
Tuli suvevaheaeg. Ma oleks pidanud vist õnnelik olema või midagi. Vähemalt sain koolist eemale. Ja kuidas ma oma suve veetsin? Ma olin oma toas. Uks lukus. Ma lõikusin end ja ma ei piirdunud ainult käevartega. Mu jalad olid arme täis.
Ma läksin kööki, et endale mahla võtta. Ja ma nägin diivanil istumas ühte naist. Ta oli psühholoog. Ma tahtsin küll ruttu ma tuppa minna, aga miski sundis mind teda kuulama. Naisel olid pikad, lokkis ja blondid juuksed. Ta kandis veinipunast suvekleiti. Tal olid kaunid pärlid kõrvas. Naine oli rahulik ja naeratas leebelt. Naine päris mu käest: " Mis on su nimi? Minu nimi on Liisa." Ma mõtlesin, kas vastata talle. Peale paari sekundilit pausi ma siiski vastasin ükskõikselt: " Ma olen Agatha." "See on ilus nimi," sõnas Liisa lahkelt. Seejärel lausus ta: " Vaata, ma arvan, et sul on psühholoogidest kõriauguni. Aga ma tean, mida sa tunned." Ma tahtsin ta peale röökida. Ta ei tea mida ma tunnen! "Minu parim sõber sai ka 4 aastat tagasi surma. Ta hukkus lennuõnnetuses. Ma mäletan siiamaani ta nägu ja ilmet, kui ta rääkis oma reisist. Ta pidi minema 2 nädalaks Jaapanisse. Kuid teel sinna kukkus lennuk alla. Nad olid Vahemere kohal viimasena. Ja siis kadus ühendus lennukiga. Lennukit on küll otsitud vee alt mitmeid kordi, kuid mingeid märke lennukist pole leitud," ohkas naine ja pühkis pisara silmanurgast. Liisa kogus end ja jätkas: " Ja pärast tema surma ei olnud mul ka enam ühtegi sõpra. Seega ma tean, mis tunne on olla ihuüksi. Ma üritasin ka enesetappu teha, aga mu vanemad sattusid peale. Veetsin samamoodi aega haiglas. Ma muutusin tundmatuseni. Kandsin ka ainult musta ja sulgusin endasse. Hinded läksid allamäge. Kuid aasta pärast juhtunut ma leidsin enda jaoks hobi, millega ma tegelen siiamaani. Ma hakkasin tegelema ratsutamisega. See viis mu mõtted mujale. Hobused mõjusid mulle hästi. Ja peagi ma avastasin end naeratamas ja ma tundsin jälle elust rõõmu. Ratsutamas ma tutvusin ka uute inimestega, kellega suhtlen siiani."

Re: Miski pole igavene

#2
"Millal ja kuidas sa psühholoogiks said? " lipsas mu suust eneseteadmata välja. Liisa jälle naeratas mulle ja ta naeratus oli nii siiras. "Samal ajal, kui ma ratsutamas käisin, tulid paljud mu sõbrad sealt alati minu käest abi küsima, kui neil oli mingi mure südamel. Ma suutsin alati neid aidata ja nende probleemile lahendus leida. Ja kuna ma olin kooli lõpetanud, oli mul aeg ülikooli ka minna. Siis mu sõbrad soovitasidki psühholoogiat õppima minna. Nüüdseks olengi ülikooli lõpetanud ja olen psühholoog," rääkis ta. "Mina soovitan ka sul leida endale hobi ja siis leiad sealt ka uusi sõpru. Hobi viib su mõtted eemale ja peagi avastad ka sina end jälle pisiasjadest rõõmu tundmas. " Ma ei osanud talle midagi vastata. Kuid ma olin talle tänulik. Ma arvan, et oligi aeg ennast muuta ja proovida oma elu korda saada. Ma kallistasin teda tugevalt. Liisa kallistas mind vastu ja lausus sõbralikult: " Ma pean nüüd minema. Kuid sina otsi endale hobi ja küll näed, et kõik läheb jälle ülesmäge!" Ma ei vastanud talle, kuid ta teadis, et ma olen talle lõpmata tänulik. Kui Liisa oli lahkunud, ma läksin kiiruga oma tuppa ja avasin arvuti. Mulle oli alati meeldinud jooksmine, seega ma registreerisin end kergejõustiku trenni, mis toimus ka suvel. Esimene trenn pidi toimuma homme. Ma läksin oma vanematega rääkima. Ma palusin neilt vabandust, et ma olin nii halvasti käitunud. Ma lubasin end muuta. Ma rääkisin neile, et olin kergejõustikku end kirja pannud. Mu ema nuttis rõõmust. Ta oli õnnelik, et ma olin jälle endine. Mu vanemad olid õnnelikud, isegi selle üle, et ma nendega üle pika aja rääkisin.
Mu isa andis mulle raha, et ma saaksin täna endale spordiriided trenni osta. Ma valisin poes endale sinised Nike tossud. Ma pidin ju ometigi värve hakkama kandma jälle. Valisin välja ka hallid spordiretuusid ning paar pluusi. Kassas makstes ma ütlesin müüjale "aitäh" ja mu suule ilmus naeratus. Ma ei olnud umbes 7 kuud naeratanud. Ja müüja naeratas mulle vastu. Koju jõudes näitasin emale ning isale ostetud riideid. Neile meeldisid riided ja nad kiitsid mu valiku heaks. Õhtul magama jäädes oli mul siiski nutt kurgus. Kuid ma mõtlesin, et küllap Alexandra tahaks ka, et ma eluga edasi liiguksin.
Hommikul ärgates tundsin ma end hästi. Tegin endale pannkooke. Vanemad olid tööle läinud. Köögis külmkapi peale oli jäetud kirjake, mis ütles: " Edu Sulle trennis, naerata!" 3 tunni pärast pidi trenn algama. Sõin pannkoogid maasikamoosiga ära. Küll need maitsesid hästi. Peale hommikusööki lugesin veidi raamatut ja siis panin koti kokku. Trenni jõudes küsis treener mu nime. Me pidime soojenduseks jookma 4 ringi ja veidi venitama. Mängisime ka korvpalli, jooksime 60 m, hüppasime kaugust. Trenni lõpus tulid minu juurde 2 tüdrukut. Nad ütlesid oma nimed. Poolpikkade ja blondide juustega tüdruku nimi oli Maribel. Ta oli lühemat kasvu ja tal olid helepruunid silmad. Teise tüdruku nimi oli Anneli. Annelil olid pikad lokkis pruunikad juuksed. Nad kutsusid mind täna kinno. Ma olin nõus. Tüdrukud naeratasid ja läksid kodu poole. Ma olin koju jõudes õnnelik. Tüdrukute sõbralik käitumine andis mulle jälle usku juurde, et kõik maailma inimesed polegi nii õelad. Ma panin selga helesinise kleidi (jah, ma panin üle pika aja selga kleidi!) ning valge jaki. Meil oli kinos tore.
Ja mu elu liikus kogu aeg paremuse poole. Ma vahetasin kooli ja tegelesin kergejõustikuga edasi. Ma lõpetasin gümnaasiumi neljade-viitega. Ja muide sain diplomi, et olen kooli parim sportlane. Ma kohtusin ühe kohutavalt toreda poisiga, kelle nimi on Robert. Me olime 2 aastat suhtes, kuni me lõpuks kolisime kokku ja ta palus mu kätt. Me abiellusime. Nüüdseks on meil 2 last. Alexandra ja Robi. Nad mõlemad on tublid lapsed ja armastavad sporti. 25-aastasena on mul nüüd olemas armastav pere. Ma olen tänulik Liisale, kes mind noorena depressioonist välja aitas. Ma tahan öelda kõigile noortele, kes on raskustes, et see ei kesta igavesti. JA ENESETAPP POLE LAHENDUS. Enesetapp ei võta valu ära, see annab valu edasi su lähedastele. Depressioon võib tunduda igavesena. Aga miski ei kesta igavesti! Mitte miski.

Kõik kes te olete raskustes, miski pole igavene :)

Re: Miski pole igavene

#8
Mõttetu jutt eeskätt selle pärast,et enamik lauseid on lühilaused ja jätab titeka mulje. Mingeid könekujundeid ega midagi polnud. Tüüpiline sisu: keegi oli kallis, siis sai surma,mina langesin depressiooni, ma muutusinvägivaldseks, ma vihkasin kõike, ma kandsin musta, ma LÕIKUSIN, ma olin emo,vihkasin oma vanemaid,siis tuli haldjas, ta systis minusse elurõõmu, esimesel uue elu päeval sain sõbrad, päev pärast seda olin juba õnnelik,siis leidsin kohe kuti, kolisime kokku, kohe abiellusime ja saime lapsed ja nüüd ma olen maailma õnnelikuim inimene. Jama.

Re: Miski pole igavene

#9
Külaline kirjutas:Mõttetu jutt eeskätt selle pärast,et enamik lauseid on lühilaused ja jätab titeka mulje. Mingeid könekujundeid ega midagi polnud. Tüüpiline sisu: keegi oli kallis, siis sai surma,mina langesin depressiooni, ma muutusinvägivaldseks, ma vihkasin kõike, ma kandsin musta, ma LÕIKUSIN, ma olin emo,vihkasin oma vanemaid,siis tuli haldjas, ta systis minusse elurõõmu, esimesel uue elu päeval sain sõbrad, päev pärast seda olin juba õnnelik,siis leidsin kohe kuti, kolisime kokku, kohe abiellusime ja saime lapsed ja nüüd ma olen maailma õnnelikuim inimene. Jama.
nõus.

Re: Miski pole igavene

#12
Mulle väga meeldib,et julgesid sellist juttu kirjutada, aga ma arvan, et sa peaks enne veidi uurima ja arenema.
See on veidi ebarealistlik. Esiteks ei ole loogiline see, et Liisa sõber suri 4 aastat tagasi ja ta on nüüd psühholoog, sest psühholoogiks õppimine võtab juba oma 5 aastat. No see oli kõige silmapaistvam näide, üldse liikus kõik kuidagi kiiresti. Samas ma arvan, et lihtlaused veidi isegi sobisid. Need aitasid justkui meeleolu luua.
Aga kindlasti arenda end edasi ja püüa tulla veidi originaalsemate ideede peale, sest selliseid jutte/raamatuid on kõik kohad täis.
Edu!
Vasta

Mine “Minu looming”