"Peale koomat" - Järjejutt

#1
Noo, ma pole väga hea kirjutaja, aga ma arvan, et võiks siiski hakata siia kirjutama järjejuttu. Ma päris teemat ei ütle, aga jutus see kindlasti selgub.

---------------------------------------------------------------------------
Koomas olnud 23 aastat

Avasin silmad ning nägin ainult lage - ripplage. Kolmas korrus, pehme voodi kui vatt.Minu käel pesitses tilguti, mis oli ühendatud voolikuga. Kui hakkasin vaikselt täielikku teadvusesse tulema, siis kuulsin rahvakisa. Eemaldasin ära tilguti mis mul küljes oli ja tõusin vaikselt istukile, seejärel püsti. Ma nägin kõike uduselt. Suundusin suure ja avara akna juurde. Mida lähemale aknale sai mindud seda suuremaks läks karjumine minu kõrvadele. Esmalt ma nägin horisonti. Imeilus loodus, mis oli lausa seletamatu, kus päike hakkas kohtuma maaga.
Seejärel viisin enda pilgu alla ning kõik muutus. Rahvas aina märatses ja karjus. Ma nägin, et kõik ikkagi ei ole korras. Mul tekkisid külmavärinad, mõtetes oli järgnev lause: "Kas see on uni?".
Seal polnud meile teada sellised intelligentsed inimesed. Nad olid lausa jubedad! Neil oli nahk maas mis rippus, lihased kuivasid, luustik oli kohati nähtaval. Ma ei suutnud seda uskuda. Proovides suuta uskuda, lükkus see usk mu mõtetes ümber. "Ei, see on uni, see on uni", teavitades endale, näpistasin samal ajal end nii tugevalt kui suutsin, lootes, et see ongi uni. Mis mul viga on?! Ma tunnen valu! Sel hetkel sain ma aru, et ma pean midagi ette võtma.

Kus mu isiklikud riided on? Ei voodil, ei nagis. Seadsin kiired sammud haigla koridori olles ise patsiendi riietes. See ilus rohelistes toonides ja ripplaega kolmanda korruse koridor oli tühi. Nägin lifti ning jooksin liftini. Vajutasin nuppu - ei juhtunud midagi. Kordasin sama tegevust mitu korda. Ei töötanud ka lift. Lifti kõrval oli keerdtrepp millest seadsin sammud alla. Joostes trepist alla, mõtlesin vaid seda, et kuidas see kõik võimalik on? Mis see tähendama peaks?

All nägin rahvamassi kes oli koondunud ruumi keskele. Hüüdsin, "Mis toimub?", aga mulle ei vastatud. Ustele ning aknatele oli ette pandud kõik võimalikud esemed: Lauad, arvutid, metallraamiga toolid.
Ukse ette lükatud mööblite vahede vahelt nägin õues mässavaid õudsaid intellektita olevusi, kes liikusid küll aeglaselt, aga hullem oli just nende liikumine suurte kolooniatena.


//Jätkub

Re: "Peale koomat" - Järjejutt

#4
Tegelikult ka fantaasia maailmas on omad reeglid, mille seab sellisel juhul aga autor. Praegu see ei tundu aga fantaasia vaid pigem realistlik või ulme, kus autor ei ole teinud uurimistööd. Kui inimene pikalt lamab, kuhtuvad ka lihased ning on vaja tõsist taastusravi, et ta suudaks trepist alla joosta. Muidugi kui ongi ulme kuskil sadu aastaid eespool ja on olemas ravim, mis suudab lihaseid töökorras hoida, siis see on teine asi.

Re: "Peale koomat" - Järjejutt

#7
kops kirjutas:Ei ole sealt. Ausaltöeldes ma pole The Walking Deadi vaadanudki.
Sellisel juhul pean sind kiitma, sest idee on hea ja võib-olla viitsiksin õige teostuse korral edasigi lugeda. Vähemalt pole see mingi ilane armastuslugu.

Muide, üks asi jäi mulle silma. Sa ütlesid lõpus, et muidu on nad aeglased juhmid olendid, aga kolonnides liikudes hirmsad. Ära sellist asja kohe alguses ütle, kui peategelane pole veel aru saanud mis toimub ega jalga majastki välja tõstnud. Selle hirmutunde peaksid tekitama loo arenedes, mitte kohe alguses esimese minuti jooksul järeldusi loopides. Või noh, see on sinu otsustada, lihtsalt selline on minu arvamus.
Vasta

Mine “Minu looming”