S Sinule, kes sa olid ammu.

#1
See on ainuke koht, kuhu on mõtet see luuletus panna,
sest mingil kummalisel kombel tulid sa mulle mõttesse ja see luuletus lihtsalt juhtus. Ja mul pole ühtegi teist jälge Sinust, kui see foorum ja seega äkki mingi olematu ime läbi Sa loed seda, mitte, et see midagi muudaks.

Sa ei sa öelda lapsele,
"Ma armastan sind"
ja oletada, et ta minema ei jookse.

Ja seda ma olin, laps.
13 ja sina miskid aastad vanem.

Mul on kahju ja ma tahan tagasi,
ma olin loll ja sina ei olnud.

Ja kõige kohutavam on see,
et ikka veel, ma mõtlen..
mis oleks võinud olla...
mis oleks praegu...
mis peaks olema...

Ma pole enam laps
ja seega ma tean,
et öeldud sõnu ei saa tagasi
ja tegemata tegusid,
ei saa uuesti ära teha.

Ma loodan, et sul on hea,
sest tea mul ei ole.
Ei, mitte sinu pärast,
lihtsalt elu juhtus
ja elus juhtus.

Elu läheb edasi
ja sina ka,
kuid miski osa minust
ei taha edasi minna.

Ja nüüd, olen mina,
sama vana kui sina olid
ja saan aru,
Kui kuradi ümberpöörtumatult ja tagasilükkamatult loll ja lapsik ma olin!
Be yourself everyone else is already taken
Kõik me oleme inimesed, mõtle sellele ja alles siis ütle.
Vasta

Mine “Minu looming”