Jutuke

#1
Minu kirjutatud jutt siis.

Mulle on öeldud, et ma olen õel, egoist ja sarkastiline. Ma ei hakka isegi vastu vaidlema nendele väidetele, sest tean, et need on tõesed.
Aga mis vahet seal on? On need õiged või mitte. Olen ma bitch või ei. Ei loe ka inimeste arvamused, nii palju õpetas mulle Saskia. Lisaks õpetas ta mulle, et kui inimese elul pole eesmärki siis võib isegi õnnelik laps enesetapu teha. Tollal ma ei mõistnud seda, miks peaks tahtma heast perest ja sõpradega laps mõtlema surmale, kuid nüüd ma saan aru.
Vanemad, sotsiaalsed suhted või kool, ei mõjuta sind nii palju nagu su mõttemaailm. Sa võid olla populaarne kooritüdruk, kellel on sõbrad, poiss ja peod, kuid kui sa mõtled asjadele, mis oleks targem rahule jätta siis üks hetk kõik lihtsalt variseb kokku. Muutub halliks.
„Kui maailm su ümber ühte massi sulab siis tea, et lõikumine ja kaos pole enam kaugel,“ sõnas Saskia ning tõmbas ühe mahvi. Ta ulatas ka mulle oma punase Marlboro paki, kuid keeldusin siis.
Saskia. Üks vähestest inimestest, kes põhjustas minu languse, kuid ainuke kes andis lootust pääsemiseks. Alguses pidasin lühikest ja blondide juustega tüdrukut alaarenenuks ning inimeseks, kes vajab kiiremas korras psühholoogilist abi. Kõike seda arvasin, vaid ühel põhjusel.
Ta mõtles teisiti. Tal oli maailmast teistsugune vaade kujunenud ning ta oli mässaja, uus hing, kelle maailm liiga vara hukka mõistis.
„Tüüpiline,“ pomises Saskia ja puhus suitsu välja. „Inimesed kardavad tundmatuid asju või mõtteid. Nad tunnevad hirmu selle ees mis või kes võib purustada nende imelise roosa maailma.“ Ta meenutas mulle tüdrukut filmist „Lohe tätoveerinuga tüdruk“. Tüdruk seal filmis oli teistsugune, psühhopaatiliste kalduvustega ja geenius, kuid inimesed alahindasid teda pidevalt. Samamoodi oli ka Saskiaga.
„Miks sa seda roosaks maailmaks nimetad?“ küsisin, ise olles täielikus segaduses, mida Saskia selle all mõtles. „Las inimene elab oma imelises maailmas, kui ta tahab. Keegi ei saa ju kedagi keelata.“ Mul polnud aimugi, mida ma just puterdasin. Mu aju oli harjunud reaalainetega ning sellepärast käiski see filosoofiline jutuajamine mul ülejõu.
Saskia turtsatas naerda. „Sul on õigus. Keegi ei saa kedagi keelata. Ainukesed asjad, mis meid keelavad on seadused, kuid nende peale kusevad ka paljud inimesed,“ nõustus ta minuga, kuid muie ta näolt kadus ning tuhk langes ta mustadele tennistele.
Ma olin korralikust perekonnast, ema doktor ja isa ülikoolis õppejõud. Mina olin palju lootust andev õpilane, kelle IQ oli üle 165 ning kes polnud elus kunagi proovinud alkoholi ega suitsu. Ideaalne tütar. Võib-olla see ongi põhjus, miks ma ei mõistnud alguses Saskiat.
Meie maailmad olid liiga erinevad. Minu vanemad olid mind terve elu valmistanud ette kooli ja nii-öelda roosa maailma jaoks, kuid Saskia omadel oli tema tulevikust lihtsalt öeldes jumala pohhuj. Või noh seda ma arvasin ajani, mil sain teada tõe ta vanemate kohta.
Mind oli vormitud korralikuks, rangelt tavalise mõtlemisega isikuks. Ei, ei, isik on vale sõna. Asi. Mind vormiti ideaalseks asjaks. Kõlab palju paremini. Mu vanemad ei tundud kunagi huvi mu tunnete või arvamuste kohta, neid huvitasid rohkem mu hinded, käitumine ja kui valmis ma olen mingi välismaa parimaks ülikooliks.
Need aastat kasvatasid mulle ümber kesta, mis allus käskudele, ei nutnud ja käitus põhimõtteliselt õelalt. Isegi Saskia pidas mind algul pealinna mõrraks ning vältis mind kuni ajani, mil nägi mind murdumas.
„Iga inimese lapsepõlv on erinev, aga meile kõigile antakse juba siis võimalusi,“ ütles ta väsinult ja viskas hõõguva koni maha.
„Mulle ei antud,“ sõnasin külmalt ja vaatasin maha. Tundsin koheselt süümepiinu, kuna ma ei avaldanud kunagi arvamust. Mul ei lubatud seda teha.
„Sa ei ole robot. Sa oled inimene, järelikult sul on õigus võimalustele ja valikutele. Ole lihtsalt sina ise. Ole…“
Kutsume mind B-ks. Mulle ei meeldi see nimi.
Ole lihtsalt B.
Aga mis siis, kui sa ühel heal päeval ärkad üles ning avastad, et terve viimane aasta on olnud uni?

Re: Jutuke

#2
Pole paha, kui tegemist on iseendale ja iseenda runmetest kirjutatud jutuga, siis thumbs up. Aga ma olen aus- kuulsaks sa sellega ei saaks, kui sa kirjutaksid terves selles stiilis raamatu, saaks sest järjekordne tavaline noorteromaan. Aga ideel polw viga, sõnastus on korrektne ning jutt loogiline. Natike harjutamist ja sinust saab asja.
Vasta

Mine “Minu looming”