Luuletus: Tuhkur

#1
Ma olen loll ja paha
ning keegi mind ei taha,
ei sõbraks, kaebajaks
ei kaitsjaks, läbirääkijaks.
Pealegi olen väga kole
arvatakse et iseloomu nagu pole, ei tohi olla loomulik.
Ma vihkan pugejaid, eputrille, lolle, joodikuid ja loomapiinajaid.
Kuid kõige selle all on PÕHJUS ja kedagi vihata ei tohi.

Tuhkrud nagu kuupaiste, nagu hommikune päiksetõus. Toob rõõmu see, kui pätt sulle teki alla poeb ja varbaid äratuseks näksab. Oma nunnu mömminäoga otsa vaatab- olgu isane või emane, värvuselt soobel, tume soobel, must, šokolaad, kaneel, šhampanja, hõbedane, albiino või DEW, markeeringult kimmel, panda, sokiline või pudipõll, sama armas on ta ikka!
Kuidas ta limpsab, näksab, võrevahelt välja tuleb ja kaissu poeb- jääb eluks ajaks meelde ja ei unune iialgi! Kui sul on külm ja igav, ning tuju sitt- võta üks unine tõhk ja poe põhku või õues jalutades pane tõhk jope põue ja lukk kinni. Tuhkrud ON eluks vajalikud ja mina ikka unistan neist...

Re: Luuletus: Tuhkur

#3
Sinu ridades peegeldub palju enesekriitikat ja -haletsust, aga ma olen täheldanud, et sul puudub eneseiroonia võime - üks kõige meeldivamaid omadusi isiku juures. See tähendab, et sa oskad naerda ja teha nalja ainult teiste üle, mitte enda. Inimesed, kellel see puudub, võivad jätta ülbe ja liigtõsise mulje. Võib-olla kui sa suudaksid seda muuta, siis leiaksid seltsi ka kellegi teise seast peale loomade.
Vasta

Mine “Minu looming”

cron