Minu luuletus

#1
Täna kirjutasin. Istusin ja kuulasin, mida teised räägivad ning samal ajal kirjutasin. Ma muidu ei taha niisuguseid asju avaldada, aga selle mõtlesin ikka siia lisada, mõnikord tohib. Mul polnud halbu mõtteid peas seda kirjutades, aga kurb on olla küll. Nii hull samas ikkagi pole, nagu luuletuses, aga kunagi ammu on olnud.

Elas minu aias kord üks pisike vandaal
sõrmkübar igaks elujuhtumiks tal taskus.
Kui onu kuri, suur siis tuleb ründama
vandaal ei karda, et peab alla vanduma.

Kuid ühel päeval, mitte väga säraval
vandaal ei olnud kausist toitu söönud.
Jälk lehk mind kuurini siis juhatas
seal vandalismiroju jäänuseid
nüüd korjan peokaupa.

On silmis sünged pisarad, kui rooman hüübind veres
luid kokku kraapides hing vihast on mul verel.
Sõrmkübarat siis märkan ma raipe luitund sõrmel,
see roostetanud sinna kinni, koos luuga raevunult ma pistan selle põue.

Must masendus nüüd ilmaski ei lõppe vist
on tunne, et poon ma ennast kaevu.
On riided sopased, lõhn haiglane mul võtab teadvuse
suu kaudu voolab vereklimpe mustjaid mu mustund kopsudest.

Mul on nüüd häbi. Tegelikult mitte.
Las vead olla, kui on, minul on ükstapuha. Ma lihtsalt tahtsin seda siia postitada.
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com
Vasta

Mine “Minu looming”