Järjejutt ''Pirusk''

#1
Tervist, otsustasin ka siia postitada selle. Ma ei ole kindel, võibolla ma olen seda juba teinud xD Kui olen siis vabandan. Mina igatahes ei leidnud.
Panen siia kaks esimest osa hetkel (esimene on tegelaste tutvustus ja teine selline sissejuhatav osa).
Avaldage arvamust ja öelge kui tasub edasi postitada või mitte. :)

See ei ole üks järjekordne järjekas südamevalus tiinekatest, kes kaotasid oma süütuse juba 12 aastaselt ja kes pidevalt ennast täis joovad (siin nad joovad kord kuus, hehe) . See on üks absurdne jutt, ühe väärastunud inimese väärastunud aju mõeldud teos.

Tegelaste kirjeldused.

Kaktus Metsas
Kaktus on 19 aastane tüdruk. Tal on kulmud alati maha raseeritud, ja tal on tukk, mis katab alati ühe silma ära. Kaktusel on väga kiire ainevahetus, seega ta on VÄGA peenike. Kaktus sai oma 11-ndaks sünnipäevaks t-särgi, mida ta kannab siiamaani. Ta ei võta seda üldse seljast ära - ta magab sellega, käib vannis, saunas ja igalpool mujal. Rinnahoidjat vahetab ka sedasi, et särk on seljas. Tal on foobia teksapükste vastu, ning ta kannab jalas AINULT retuuse. Tal on väga pisikesed jalad (number 32). Ta hakkas kuue aastaselt ergutavaid narkootikume tarbima, ja teeb seda siiani. Hoolimata sellest on ta terve kui purikas.
Kaktusel on lemmikloom nimega Nigard. Kaktus leidis Nigardi muru seest. Too on 2672 aastane, ja keegi ei tea mis või kes ta on.


Manivald Metsas
Manivald on 17 aastane poiss. Ta on täielik tervisefriik - toitub tervislikult, teeb trenni, ja nii edasi. Ta on alati olnud väga populaarne, just tüdrukute seas. Tal on imeilus nahk, armas nägu ja seksikas keha. Ta hakkas 15 aastaselt kandma peas paberkotti, et tüdrukud ta nägu ei näeks. Tal on lihtsalt täiesti siiber nendest kiimas pubekatest, kes ta vabadust piiravad. Ta kannab vasaku käe väikses sõrmes sõrmust. tegelikult on see mingisugune polt. Mõne kuu eest ta pani selle omale naljaviluks sõrme ümber, ja nüüd on see lootusetult kinni. Manivald käib bokserite väel, ütleb et pükse kandes tunneb ta end ahistatuna. Bokserid peavad DIESELid olema, muidu ta neid jalga ei pane. Ta kannab kummikuid aastaläbi, sest ta vihkab kui ta varbad märjaks saavad. Tal on halb komme maantee äärest taimi korjata ja neid süüa.


Ints Jordan
Ints on 15 aastane tüdruk, tal on selline suur tagumik, nagu nendel gängsta eitedel, kellest Usher ja muud nigerid laulavad. Sellepärast kannab ta alati suuri lötakaid põlvpükse, et see välja ei paistaks. Ta kannab alati ühte punast vana kulunud nokamütsi, väidab et ta varastas selle Fred Durstilt otse peast, kui ta Limp Bizkiti kontserdi ajal helikopterist alla kukkus, lava peale. Ta ei viitsi eriti juukseid kammida, seega ta juuksed on alatihti sassis. Ta naeratab palju. Tavaliselt kannab ta erinevaid sokke, sest ei viitsi paarilist otsida. Võtab lihtsalt kaks ettejuhtuvat sokki ja tõmbab jalga. Ints ei oska jalatsipaelu siduda. Ta joob keskmiselt 16 purki Red Bulli päevas, aga vererõhuga tal probleemi pole. Tal on süda nagu härjal. Arst ütles et kui Ints tahab ikka normaalses eas ära surra (80-110), siis ta peab võimalikult palju oma süda rikkuma, muidu ta elab 300 aastaseks välja. Ints nii kaua elada ei viitsi.

-------

Umbes 3 aastat tagasi, mingil nõmedalt palaval suvepäeval, kella 2 paiku öösel oli bussis ainult 3 inimest. Kaktus, Manivald ja Ints. Järsku buss peatus, sisse tuli maskis mees, kes lasi bussijuhi maha, haaras kolm pealtnägijat kaasa ja jooksis minema. Ta pani Kaktuse, Manivaldi ja Intsu oma koju luku taha, et nad kaebama ei saaks minna.
Niisiis möödus 3 aastat vangistusest, lapsed olid selle eluga seal ilusas maamajas juba ära harjunud. Ühel päeval suri nende vangistaja ära, niisiis pidid nad välja mõtlema mida selle laibaga teha.

Ints, Manivald ja Kaktus seisavad Vanamehe laiba ümber. ’’Viskame metsa!’’ kilkas Kaktus ja hakkas tantsima.
’’Sinu viskame metsa, kurat küll! Mis siis saab kui keegi selle sealt leiab?’’ Käratas Manivald ja vehkis rusikaga. Ints segas vahele:
’’Manivald, miks sa nii mürgiselt kohe? Tead ju et su õde on täielik juurvili, ole temaga kannatlik. Mina arvan et matame vanamehe siia samasse maa alla.’’ Manivald tõi sõnagi lausumata labida ja hakkas kaevama.
Ints ütles: ’’Davai, naised kööki nüüd.’’ Ja hakkas Kaktusega maja poole liikuma. Arvestades seda et Manivald on kindlasti pärast kaevamist väsinud ja vihane, siis plaanisid nad suure kuningliku õhtusöögi valmistada.
Külmkapp on tühi. Sahver on tühi. Kelder on tühi. Aiamaa peal ei kasva ka midagi. No kurat küll! Kaktus ja Ints lonkasid õue tagasi.
Manivald oli üsna sügava, kuid väikse augu kaevanud.
Ints seisis selle äärel, käed puusas ja vangutas pead:
’’Ei, see ei lähe mitte. Vanamees on suur ja lai, siia ta küll ei mahu.’’ Manivald heitis murule pikali ja ütles:
’’Mina enam ei jõua...’’
Ints lohistas Vanamehe kuuri. Kaktus istus Manivaldi kõrvale ja hakkas juttu puhuma.
’’Kuule, kas sa Nigardile süüa tõid?’’
’’Ma käisin põllu peal otsimas küll, aga ma ei leidnud sellist taime mida sina kirjeldasid.’’
Kuuri poolt kostus kolinat.
’’Ah mine too paar seent, küll Nigard nood ära seedib’’
’’Las ma pikutan veel natuke...’’
Kuurist tulid mootorsae hääled
’’Eks sa siis pikuta, ma lähen võtan tabletti.’’
Manivald lebas mõnusal pehmel murul. Kaktuse kaugenevate sammude hääl asendus sujuvalt kuuri poolt tuleva kriginaga. Järsku kadus nagu päike ära. Manivald avas silmad ja tema peakohal seisis Ints:
’’Kuule, ma tegin ta natuke lödimaks, saab sinna auku visata.’’
Manivald tõusis püsti ja vaatas: verepritsmeid täis Ints toetus vanale roostetanud kärule, mis oli täidetud jäsemete, vere ja siseelunditega.
’’Lahe, vala see siia auku, ma viskan mulla peale. Pärast minge te Kaktusega poodi süüa tooma, ma lähen otsin Nigardile natuke seeni.’’
***

Maanteel kõndisid nad ilusti vasakul pool, helkurid küljes. Seljatagant kuulsid nad hirmsat kolinat ja plärinat lähenemas. Kubjas sõitis oma vana külgkorviga mootorrattaga, ning möödaminnes sülitas tuulde. Kaktus sai suure toidujäänustest ja igemeverest kupatava tatipläraka täpselt keset nägu. Ints viskas Kubjast saapaga ja see sõitis kraavi.
Tüdrukud kõndisid temast rahulikult mööda, hoolimata tugevast bensiinihaisust, tõusvast suitsusambast ja lahtisest luumurrust, mida ei saanud nägemata jätta. ’’Ise noris tüli,’’ ütles Ints ja jalutas tagasi vaatamata rahulikult edasi.
Pimedus hakkas juba laskuma, kui Ints ja Kaktus poe juurde jõudsid. Just sel hetkel kui nad astusid poetrepile, pani poepidaja ukse lukku ja läks minema. ’’Mida me nüüd peale hakkame?’’ Küsis kaktus, pisarad silmis.

Nad hakkasid kurvalt kodu poole jalutama. Kaktus nuttis lakkamatult ja Intsul olid närvid läbi. Ja tema lohutada ka ei oska, tema mõistab ainult huumorit ja kurjust. Kubjase majast möödudes tuli Intsule idee
’’Kuule, Kaktus, lähme võtame ühe Kubjase kana!’’
Kaktuse punane, paistes, nutune nägu omandas järsku salakavala irve.
’’Lähme!’’
Kaktus läks Kubjase ukse taha, et tema tähelepanu kõrvale juhtida, seni kuni Ints ühe kana haarab ja kodu poole jookseb. Kahjuks hakkasid kõik teised kanad kaagutama ja karjuma, ning Kubjas lükkas Kaktuse ukse eest ja jooksis Intsule järgi:
’’Tule tagasi, paskaak selline!’’
Kahjuks või õnneks, Kubjas libises sõnnikuhunniku sees ja kukkus suurde pasamülkasse. Kaktus hiilis mööda seina äärt maja taha, ning pistis punuma. Pasane Kubjas karjus veel rusikaga vehkides järgi:
’’Veel oma nägu siia näitad siis ma taon su ära nii et ise ka ei usu!’’
***
Kodus pani Kaktus kana suurde patta keema, ning siirdus elutuppa. Manivald oli alkoholi välja otsinud, ning kolm sõpra otsustasid jooma hakata...

Re: Järjejutt ''Pirusk''

#8
Manivald, Ints ja Kaktus magasid. Nagu alati, Manivald oma ülisuures vesivoodis, Kaktus plastmassist aiatooli peal ja Ints leivaahjus. Kella 5 paiku hommikul kuulsid nad sireeni, ja läksid uksele uudistama. Kiirabi viis Kubjase minema. Kui nad tagasi voodi manu liikusid, siis Kaktusele meenus, et ta jättis kana pliidile keema. Ta jooksis ruttu kööki, ja nägi et potis on ainult mingi kana plöga. Midagi tahket seal polnud, isegi kondid olid vedelaks keenud. Ta valas selle kõik mahlapulga vormidesse, pistis sügavkülma ja heitis oma toolile magama.

Hommikul ärkasid nad kolmekesi täpselt samal ajal. Kõht oli tühi, nii mis kole. Õues oli suht külm, niiet nad ei plaaninud kodust kuskile minna. Kaktus võttis tabletti, ja talle tuli meelde, et Kubjast ju pole - nad saavad tema majast süüa tuua. Sedasi nad tassisid Kubjase maja toidust tühjaks.
Kui kõht oli täis söödud, siis mõeldi, mida teha. Õues oli nii jube ilm, et isegi Nigardit poleks õige olnud sinna saata.
Nad tahtsid viina välja otsida ja bailat mängida, aga keegi ei mäletanud kuidas seda mängitakse. Viimati sai seda lasteaia lõpupeol tehtud. Niisiis, võeti lihtsalt napsu ja puhuti juttu. Manivald istus oma voodis ja libistas seal järjest Torni viina kurgust alla. Ints oli selili leivaahjus, pea ulatus välja ja rippus. Ta lonksas kordamööda Red Bulli ja lauakat. Suuremosa sellest läks muidugi mööda ja talle kraevahele, sest pikali pole just kõige parem juua. Kaktus värises kapi taga ja neelas viina abil värvilisi tablette alla.
Manivald rääkis, kuidas tal ükskord metsas jalg karulõksu kinni jäi ja mingi hull tädi tahtis teda ära hakkida ja räästasse kuivama panna, aga Manivald olevat tädi nuudiga maha koksanud ja tema rauasaega karulõksu keti läbi saaginud.
Jutu lõpuks oli Kaktus juba kapi taga poolsurnud, Ints oli pea 6 korda vastu ahjuäärt ära löönud ja lamas nüüd klaasistunud pilguga tühjusesse vaatamas, suur muhk otsaees. Manivald norskas. Ta läbi une veel pobises oma juttu edasi, aga kedagi ei kottinud. Teda ennast ka mitte.

Möödus mõni päev. Kaktus ärkas selle peale üles, et Nigard karjus ta kõrva ääres näljast. Ta torkas Nigardile kuivanud viineri (mis ta kapi tagant leidis) hammaste vahele, uimaselt vehkis käega ja kšššš-itas, et Nigard ära läheks. Tark loom, jooksis kõrvaltuppa diivani alla sööma. Kaktus ja Manivald hakkasid ka nende häälte peale vaikselt ärkama. Uimaselt nad roomasid mööda tuba sihitult ringi, üritasid ennast üles ajada. Lõpuks Manivald sai jalad alla ja läks kööki. Ta võttis sügavkülmast ühe kana-mahlapulga ja lohises seda lutsides õue päikese kätte. Ints pani paar Red-i hinge alla, Kaktus neelas paar tabletti, ja nemadki läksid õue päikest nautima. Kubjas oli ka kodus. Too ajas oma aias kanu taga ja loopis oma koeri õunte ja pirnidega, karjudes samal ajal et miks need lojused tema kulul elavad ja tööle ei lähe.

Manivald, Ints ja Kaktus istusid aida katusel ja nautisid vaadet. Järsku pööras nende hoovi sisse mingi must mersu, millest astus välja üks viisakalt riides muhe onu. Küsis lastelt kas vanamees on kodus. Kaktus hakkas ütlema, et vanamees surnud ja onu seisab präegu tema haual, aga Ints lükkas ta katuselt alla ja hüüdis vastu et vanamees läks hulluks ja jooksis metsa, mitu kuud tagasi juba. Mersuga onu tänas Intsu, viskas talle oma visiitkaardi, ja ütles:
''Noh, kui vanamees välja peaks ilmuma või te ta laiba leiate, siis helistage mulle. Kui ei leia, siis mul täiesti savi - mõttetu mees oli. Edu teile, lapsed!''

Manivald oli vahepeal katuselt alla roninud, et vaadata, kas ta õega on kõik korras. Kaktus oli nõgestesse kukkunud. Manivald võttis ta õlgadele ja viis tuppa. Ints märkas kaugusest tumedaid pilvi lähenevat, ning hakkas ka maja poole jalutama.

Oli algamas torm.

Ints pani raadio tööle, täpselt õigel ajal. Just tehti seal orkaanihoiatus Masenduse külla. Kaktus võttis tabletti ja teatas:
''Hei, meie elame ju Masenduse külas!''
Manivald läks paanikasse. Ta hakkas meeleheitlikult pekipirukaid küpsetama, ja käskis tüdrukutel vajalikke asju keldrisse viia, nad veedavad mõne aja nüüd seal. Ints kehitas õlgu ja viis mõned tekid ja padjad sinna, ning seadis oma chillimise pleissi. Esimesed saavad kõige paremad kohad! Kaktus hakkas aga paanitsema, sest ta ei leidnud kõiki oma tablette üles, ta ei tahtnud et kübetki raisku läheks. Samal ajal kui Ints viis seitsmendat Red Bulli kasti trepist alla, oli Manivald oma pekipirukatega valmis ja jooksis sedasi keldrisse, et koperdas ja lendas näoli vastu keldripõrandat. Ints näitas näpuga, naeris hüsteeriliselt ja karjus:
''FACEPLANT!!!''
ta ei jõudnud aga ühe käega kasti kinni hoida ja see kukkus alla. Kaktus oli ilmselt oma tabletid üles leidnud, sest ta tuli rahulikult trepist alla suure sõjaväeseljakotiga, mis oli pilgeni tablette täis. Ints sulges keldriluugid ja istus oma nurka. Nüüd jäid nad tormi ootama.

Nad istusid mitu tundi täielikus vaikuses, kuni kuulsid kolinat. torm oli ilmselt algamas. Manivald ja Kaktus olid nii närvis, et hakkasid oma pekipirukaid ja tablette pugima. Mingiltmaalt läks neil segamini, kumb mida sööma pidi, niisiis lõpuks Manivald kühveldas omale tablette sisse, ja Kaktus sõi pekipirukaid. Manivald lõpetas siis, kui tal krambid tekkisid. Ints pani ta keldri kappi kinni. Ta värises ja tõmbles nii palju et käis vastu seina, see kobin käis Intsule närvi, seega ta mässis Manivaldi paksu vatiteki sisse, et see seal kobistada ei saaks. Kaktus lõpetas ka söömise, isegi tablette ei võtnud suu sisse. tal oli pirukatest kõht kinni jäänud, ja valutas kohutavalt.
Ints istus täielikus rahus oma nurka, lõõgastus ning avas Red-i purgi....

Re: Järjejutt ''Pirusk''

#9
Hommikul ärkas Ints kobina peale üles. Keegi lõhkus keldriust. Ints ajas omale pikkamööda jalad alla ja komberdas trepist üles. Ukse taga seisis vihane Kubjas oma karkudega.
’’Noh, jalg terve vä? Käisid arstil ära vä?’’ Küsis Ints mõnitavalt.
Kubjase hingamine muutus valjemaks.
’’Nutsid ka vä?’’ Küsis Ints jälle. Järsku Kubjas karjatas:
’’Kuhu kurat te mu söögi viisite?’’
’’Millest sa räägid,’’ küsis Ints, ’’mei e pole su sööki puutunud.’’
Kubjas virutas Intsule karguga vastu külge ja käratas:
’’Ära valeta sa midagi, kes muu see olla võis?’’
Vahepeal oli Kaktus oma venna kapist teki seest välja veeretanud ja nad vaikselt roomasid trepi poole. Kaktus ägises vaikselt:
’’Torm pidi tulema ju, miks sa kadakas* surnud pole?’’
Kubjas käratas:
’’Mingit kuradi tormi pole, kobige siia ja tooge mu söök tagasi!’’
Nad seisid seal vaikuses paar minutit, lõpuks Kubjas pööras ennast ümber ja hakkas kodu poole kargutama. Enne uksest väljumist ütles veel:
’’Olgu mu toit tagasi kella kolmeks, või ma kutsun politsei!’’
Kaktus ja Manivald olid lõpuks jalad alla saanud, ning hakkasid Kubjaselt varastatud asju kärusse viima. Ints läks õue jalutama, talle töö ei istu. Suurest tammest möödudes märkas Ints Nigardit puu otsas.
’’Noh, mis sa seal üleval teed?’’ küsis Ints sõbralikult, ning hakkas üles ronima. Nigard oli kahe oksa vahele kinni jäänud. Ints võttis ta sealt õrnalt ära, too hüppas alla, ning hakkas õnnelikult maja poole jooksma. Ints istus oksal, vaatas ringi ja märkas linnupesa. Ta tõusis oksale püsti, ning nägi napilt pesa sisse. Seal ei olnud midagi.
Vahepeal olid Kaktus ja Manivald Kubjase juures ära käinud. Manivaldil oli nina verine, Kaktusel oli sinine kopsik juustes. Ints küsis hämmeldunult:
’’Mis juhtus?’’
Kaktus mossitas ja vaatas kurvalt maha, ning Manivald ütles:
’’Hulluks läks’’
’’Tal ka igav,’’ ütles Ints kerge muigega, ning heitis murule pikali.

Manivald küsis murelikult:
’’Mida me täna sööme?’’
Kaktus pakkus välja, et nad võiksid kõik koos linna minna, mõnes hotellis peatuda, restoranis süüa ja muuseumides käia.
Ints tõusis järsku istukile, ning küsis:
’’Linna? Kas me lähme linna? JEEAAAHH!’’, ning hakkas hullunult ringi jooksma.
Nad pakkisid omale seljakotid valmis, ning otsustasid hommikul teele asuda.

Re: Järjejutt ''Pirusk''

#10
Olen vahepeal kaks uut osa kirjutanud. Tundub et kedagi ei huvitagi. -.- Aga ma oma lõbuks postitan edasi. Tähelepanuhoor nagu ma olen. xD

Hommik. Linnud siristasid ja sittusid katusele, rohulibled vabisesid karges tuulekeses, päikesepaiste valgus üle Intsu täis ilastatud näo ja padja. Ints avas aeglaselt silmad, ringutas, vaatas hoovis ringi ja läks tuppa teisi äratama. Manivald onas redeli peal, Ints ütles:
''Kuule, tee ruttu, varsti peaks liikuma hakkama.''
Manivald ehmatas, kukkus ja murdis peenise ära. Kaktus jooksis suurte silmadega kööki, vaatas Manivaldi pooleks kukutud peenist, neelas alla tableti ja ütles:
''Me peame ta haiglasse viima!!!''
''Ennem tuleks verejooks kuidagi peatada,'' ütles Ints mõtlikult, ning jooksis magamistuppa.
Ta tuli tagasi toruteibi ja kondoomiga.
''Davai, noku siia!'' Manivald loivas ägisedes Intsu poole. Too pani kondoomi otsa, tõmbas toruteibiga paar tiiru peale, võttis Manivaldi sülle ja hakkas astuma. Kaktus krabas ruttu eelmisel õhtul kokkupakitud kotid ja kiirustas järgi.
Nad otsustasid hääletada.
Pärast mitut tundi asjata lonkimist, nägid nad silmapiirilt lähenemas mingisugust masinat. Kaktus seisis tee peale ette, ajas käed ja jalad harki ja hüppas. Auto peatus.
''Noh, kuhu teil vahvatel sellidel minek?'' küsis rohelistes tunkedes autojuht.
''Näe, haiglasse vaja minna,'' ütles Ints ja osutas näpuga Manivaldi keha küljes rippuvale verd täis kondoomile.
''Ai ai, tulge ruttu peale siis, '' ütles autojuht haput nägu tehes ja avas uksed.
Sõit oli igav. Rohelistes tunkedes mees oli jama ja mõttetu.
Haiglas viidi Manivald kanderaamiga ära. Ints ja Kaktus seisid nõutult. Arst ütles et Manivaldile tehakse operatsioon ja ta peab seal vähemalt paar järgnevat päeva viibima. Tüdrukud mõtlesid linna siiberdama minna. Ints nägi ilusat meest. Selline lühike, lötakate riietega, natuke must, silmad kõõrdi. Ta läks tutuvust tegema. Kaktus seisis kõnnitee peal ja vaatas ringi. Ta nägi lehma poe katusel. Lehm ütles ammuuu ja sõi pilvi. Kaktus otsis välja digika, et pilti teha. Ta poleks ealeski osanud oodata et linnas nii lahe on. Ta hakkas mööda tänavaid kooserdama. Tänavaposti küljes tantsis naine, keerutas ja hööritas puusi ja lehvitas juustega. Kari mehi seisid ümber ja huilgasid. Kaktus tegi pilti. Hiina restoranis tantsisid 20 ühesuguse näoga pilusilma valssi. Kaktus tegi pilti. Kaktus oli poti sees. Kaktus tegi pilti.
Meanwhile, Ints ajas mesijuttu sellele toredale mehikesele. Mehikese nimi oli Mark.
Mark oli lahe, ta oskas mängida tuubat, teadis arvutitest igast asju ja tal oli hobune. Aga see oli surnud. Aias.

järgmine osa:


Samal ajal kui Mark ja Ints kudrutasid heinamaal silopalli peal ja viskasid lehma pihta kive, klõpsutas Kaktus ikka pilte. Lõpuks tuli ekraanile ette teade: Memory card full. Kaktus ei saanud alguses aru mis jama on, ning kartis juba et lõhkus digika ära. See oli Manivaldi oma ja ai kuidas too oleks vihastanud kui oleks teada saanud et Kaktus midagi sellist teinud oli. Ta läks itimehe juurde ja küsis mis sellel masinal viga on. Itimees kortsutas kulmu ja ütles:
''eemm...mälukaart on täis. Siin on kirjas ju.''
Kaktus tundis ennast kohutavalt rumalana. Ta pole kunagi inglise keelt õppinud. Ta tänas vaikselt ja kooserdas tänavale. Ta pistis digika taskusse, tõstis pea, ning vaatas ringi. Tänaval oli paraad ja oi, kuidas Kaktusele paraadid meeldivad. Ta neelas kaks tabletti ja läks kaasa elama.
Vahepeal oli heinamaa peal lehm kole vihaseks läinud ja tahtis Marki ja Intsu rünnata, kuid õnneks oli ta ketiga maa sees kinni. Mark hüppas silopallilt maha, haaras õrnalt Intsu käest ja nad jalutasid aeglaselt maja poole. Mark lausus:
''Kuule...see päev oli tore...sa oled vapustav inimene...kuid ma pean nüüd sind jätma. Homme lähen Venemaale lauta tööle.''
Ints vaatas kurvalt maha ning mõne aja möödudes peatus, vaatas Markile otsa ja palus:
''Kas sa mängiksid mulle veel ühe viimase loo tuubal?''
Marki suu venis kõrvuni. Nii nad seal siis olid. Ints istus terrassi äärel, Mark seisis tuubaga tema ees ja mängis, nagu homset ei tulekski. Nad olid õnnelikud.
Kaktus oli vahepeal paraadil nii pööraseks läinud et unustas ära miks ja kellega ta linna tuli. Kui paraad läbi sai siis istus ta jahmunud näoga keset sõiduteed maha ja hakkas vaikselt nutma. Nutt muutus tasapisi ulgumiseks ja röökimiseks, möödakäijad vaatasid teda kortsus kulmuga. Lahke politseionu Lenno tuli ja küsis kas neiuke vajab abi, aga kaktus lõi talle ainult rusikaga vastu varvast, võttis sisse looteasendi ja nuuksus. Politseionu Lenno lõi käega ja läks sõõrikuid sööma.
***

Manivaldi haiglakülastus oli sinnamaani olnud kohutav. Ta peenis saadi paika, ning ta pidi voodis lamama ja paranema vaikselt, kuid see oli peaaegu et võimatu, arvestades seda et õmblused sügelesid kohutavalt ja mis kõige hullem - ta medõde oli ülimalt seksikas noor naisterahvas, kes patseeris seal palatis aina edasi-tagasi, välja nagu ei tahtnudki minna. Lõpuks pandi ta veel mingisse ühispalatisse, kus kõik peale tema olid väikesed lapsed ja norskavad vanaonud. Ta arvas et see päev ei saa lihtsalt enam hullemaks minna.
Vasta

Mine “Minu looming”