Jutt.

#1
Armastus ilma piiranguteta, elu väljaspool ühiskonda



Katkend Bretti päevikust


Inimeste kitsarinnalisus on uskumatult julm, miks ei suudeta jääda tolerantseks, kas tõesti on seksuaalne sättimus nii konkureeriv ja põhiline osa sellest kes me oleme. Joonistab see välja kogu isiksuse, toob see esile meie enamuse või vähemuse? Hirm, meis eneses mis siis kui mulle ei meeldigi Eeva, meeldib hoopis Aadam? Läbi sajandite on kestnud see väitlus, arutelu kas omasooiharus on hälve... Leidub mitmeid, mitu sadu vaatenurki mis kinnitavad üht : „SEE EI OLE JU NORMAALNE”. Ning siis järgnevad vastused, minu arust tehku nad kõike peaasi, et see toimub 4 seina vahel ega jõua minu silmadeni. Jõudes põhiliste faktideni, kuid kas see on siis vale? Armastada kedagi, olla koos oma silmarõõmuga tunda teda enda lähedal, soojad südamelöögid mis valguvad igasse meie rakku.. Kuldne lause mida hiljuti sattusin kuulma: „Ajad muutuvad, kuid põhiline et meie jääks samaks, sõltumata kõigest”. Tsitaati lahti kirjutades, me ju armastame ennast, oma sõpru, lähedasi neid kes meid ümbritsevad. Kasvanud nendega koos, jaganud muresid, rõõmu, kõike mis me oleme kogenud. Kas hüljata kedagi, et talle meeldib lihamassi asemel taimetoitlik mõtteviis? Ühiskond muutub, kuid alati jäävad vähemused. Kes mõtlevad teisiti, kujutlevad elu väljaspool kasti, seda põhilist arengumudelit, mida on surutud pähe terve igaviku juba. Vanemad kes kasvatavad oma järelpõlve, enda verd ja enda geenidest sündinud võsukest, ent kui tütarlaps toob koju poisi asemel tüdruku, on ta väärastunud... VÄRDJAS, LESBAR...jne.. Nii kuuleb ta kodust ja koolist. Ma pole iial kaotanud sõpru ega jätnud neid sellepärast, et nad teevad teisi valikuid. Minu jaoks loeb, et nad oleksid õnnelikud. Leiavad armastuse, kogevad kõike seda ilu mida peidab endas hingesugulus, tugev ühendus kahe inimese vahel. Üks väike samm, ainus tilluke persoon suudab ka maailma muuta, alustame tänasest muutumist. Lähtume inimesest kui tema isiksusest, kui tema karakterist ja iseloomust, anname neile oma vabavaliku ilma kritiseerimata, teha otsuseid mis toovad esile nende näole naeratuse.


Õhtune vaade – kadunud minevikku

Videvik hääbub läbi õhtu, oodates saabuvat ööd, tuhmunud kiired langemas Dee aknale. Tüdruku silmi kaunistab pärlidest langenud pisarad, nukrust mis on mõõtmatu selles pilgus. Tunda ennast petetud, lebama jäänud rongirataste alla, valu mis piinarikkam kui surm. Käsi mis lasi lahti ja purustas lootused olla kellegiga koos keda, oled oodanud kaua.. teadnud justkui ajatult aja järel. Või on kõik olnud vaid illusioon, valedest koosnenud silmapete. Inimene keda arvasid teadvat – tundub nüüd uuesti avatud silmadega võõras... Minevik jookseb, väiksema detailidena puudutades igat osakest kehas, lõpetades noa kriipimisega südamel. Klaveri noodid, mida mängib ette meie saatus, ühel hetkel rõõmus sümfoonia – teisalt muutudes hingelt muserdavalt draama murtud armastusest, mida kanda ette tulevase hitt-singlina. Sulgedes silmad, leiad tema näo taas sealt, mõistus mängib kui kordumatult memuaare teie ühistest mälestustest. Manala teele jäänud tulevik – teadvuseta olek, olevikus. Mis nüüd edasi saab? Sellele vastust ei leia enam ükski nõustaja. Aeg parandab ju haavad... Kuid kui aega on jäänud väheks? Dee väsinud käsi kustutab tule oma kõrvalt, jäädes ootama unetult – unetute mesimagusat und.



Chloe’i kunstiklassi looming


Ära lahku minu kõrvalt sellelt teelt,
Kaotatud halastamata lahkumatult aeg.
Keelatud tunded tunnetamata endi sees,
Kogu mu elu ja maailm olid Sinu käes.

Läksid jäädavalt, enam ei kohtu – näe,
Mõrvasid, verd valamata mind.
Mälestus neis silmades jääb,
Sõpradeks jäime.
Sõnu mida ei kuulnud,
Ma ju armastan Sind.
Vasta

Mine “Minu looming”