elu on kummaline

#1
ma isegi ei tea, miks tundsin vajadust seda siia lisada, aga siin ta nüüd on.


Astu välja mu südamest, seal pole ruumi. Ära katsu mu nahka, see on külm. Ära hinga, ära looda, ära vaata mind. Ma olen tühi raam, täidetud anum, katki, katki, katki. Ma olen väärastunud ja hea, aga a ja y ei eksisteeri koos. Me rebiksin su oma kehast ja pisaratest, rebiksin ja juuriksin ja rohiksin – kaotaksin. Ma teeksin kõik, et muuta sind minusarnaseks inimeseks. Aga sa pole mina. Ära vaata mu silmi, ära ava mind. Ära teeskle, et sa saad minust aru, sest sa ei saa. Enam ei mõista keegi; see mäng on läinud liiga kaugele. Ma kaotasin omaenda mängus, sest ma ei kehtestanud reegleid. Ma olen tühi. Ma olen vihmapiisk su aknal ja lumetuisk kõrbes. Ma olen eriline, ütle, mis tahad. Ma olen hea, ma olen lahke, ma olen sõbralik. Ma vihkan sind. Lihtsalt astu minust mööda, jumala pärast, seisata, lase mind mööda, lase mind vabaks. Ma ei taha olla sinu külge köidetud. Ära vaata mind, ma olen liiga katki ja terve, et sa mind vääriksid. Sa ei tee mulle head. Tema teeks, tema oleks hea, mul on nii valus. Ma ei tunne iseennast, ma ei tunne sind, ma ei tunne kedagi. Ainult mina olen see, kes suudab mind mõista. Sina oled lõhutud peegel, mille tükid on kaotsis. Ma pole su raam, ma pole su omand, ma pole sinu tulevik, unistus, ori, alandlik. Ma pole sinu. Aga usu mind, ma tahaksin ja ei tahaks seda. Anna mulle andeks, sest ma ei suuda endale andestada. Ma ise ei suuda. Ei suuda ka sulle. Andestada, ei. Ära talla mu peal, ära talla mu uhkusel ja enesekindlusel. Ära teeskle, et sa hoolid, ära mängi. Ära löö käega, ära arva, et sa oled minust vaba. Mina loobun, mina kõnnin minema, sina jääd, et lahkuda, kaduda. Mu veri on kadunud, soontes oled sina ja tema ja mina ja meie. Ära arva, et naeratus tähendab õnne või pisarad valu. Ära teeskle, et sa mõistad. Ära katsu mu nahka, see on jäine. Kõrvetav. Ma mattun sinu alla. Sind on liiga palju. Kui piisavalt kaua naelu koguda ja toksida, saab südant ravida. Ma lapin end kokku. Ma teesklen, et olen tavaline, normaalne, et kedagi teist pole elamas minu sees. Ma ei taha naeratada ja nutta samaaeglaselt. Sa oled poolik raamat, mille autor on surnud. Sa jääd alatiseks lõpetamata. Ei ühtegi kriipsu enam, sest sa oled valmis. Ideaalne. Minule, sinule endale. Ma vihkan sind, oh jumal. Ma vihkan sind. Ära torka mind, ma pole su hüpiknukk. Nuga taskusse, klaasid peegeldavad vastu. Auku kukutakse, mitte ei komistata. Ma kardan kukkuda, sest pole kedagi, kes mind kinni püüaks. Kao mu mõtetest! Lahku ometigi, lahku, lahku, LAHKU. Sa oled soovimatu külaline ja mina, mina olen tühi. Ma tahaksin suuta sind tükk-tüki haaval lahti mõtestada, aga sa pole pusle. Mina olen rand ja sina oled pakane. Mina õitsen, sina närbud. Tema on vahepealne. Tema teeks mulle head. Lase mind vabaks. Las ma mõistan iseennast. Palun, palun, ma tahan. Kui piisavalt kiiresti joosta, kas sa jääd maha? Kui hingamine lõppeb, kas sa kaod auruna mu kehast, või ummistad mu hingamisteed, lämmatad mind? Ma ei taha olla klaaskera, mille sees lumi on juba ammu langenud. Ma ei taha olla üks järgmisest, ma tahan olla esimene. Ma. Tahan. Olla. Esimene. Sa ei mõista mind kunagi. Tema hoiab mind aukudest eemal. Ära vaata mu silmi, mu huuli, mu häält, ära kuula mu liigutusi, ära teeskle, et sa hoolid. Mine minema mu kehast. Ma pole palunud toanaabrit – südamenaabrit. Kutsumata tulek on ebaviisakas, koputa, oota. Ma ei lase sind sisse. Mu käed on jäised ja sõrmed kuumavad. Ma olen asi, mida sa kunagi endale ei saa. Ma pole kunagi sinu oma. Unista vaid. Kasta end valusse ja lase minul sihitult triivida. Ütle, et ma läheksin, kaota mind ära, hoia mind lähedal, ära lase mul minna. Ma pole see, kes sa arvad. Sa ei tunne mind. Tema ei tunne mind. Mina ei tunne mind. Ma pole kunagi mõistnud, miks mind vaja on. Peegeldused. Suru käsi vastu klaasi, külma klaasi. Tunned? See on elu. Minu surm. Nagu aeglane enesetapp, kus iga liigutus on mõõdetud, piinatud, loetud. Mine, mine, mine! Mine mu mõtetest! Keeran lehte, aga sina tuled kaasa. Tema ei tuleks. Ta ootaks kutsumist, mida kunagi ei tule. Kannatlikkus on hea. Ravi mind. Tee nii, et ma poleks katki. Aga ära teeskle, et sa hoolid. Loe mu südametukseid, poe minu sisse sooja ja lase mul külmetada. Kannata koos minuga. Ma olen järv, millel pole põhja. Sukeldumine sellesse tapaks. Ära üritagi. Ma ei jätaks sulle piisavalt õhku. Ma ei taha, et sa pääseksid sügavale. Pinnavirvendus. Loobu minust. Liigu edasi. Oota mind järgi. Ma olen esimene armastus, viimane pisar, hingetõmme, naeratus, valu, ahastus, ma olen sinu. Ma olen minu. Jääpurikad. Kõrvenõgesed. Kihelus nahal. Sina. Meie. Tema. Nemad. Mina. Mina. Mina. Mitte sina. Kriipsutan su maha, sa tuled ringiga. Mina olen see, kelleks sa kunagi ei saa. Raputa kuuli, lumi lendleb. Ma olen iga helbeke, iga su unistus. Aga sa ei saa mind. Hinga. Sure. Hinga. Lahku mu peast. Ära räägi, sest see ei aitaks. Teeskleme, et meid pole olemas. Sukeldu, ma annan sulle õhku. Üks hingetõmme, üks võimalus. Põhja pole. Sa oled läinud. Pinnavirvendus. Mina. Sina.
Mina. Ristmik. Lahknevus.
Lahku!
Sa võid mind püüda, aga sa ei saa mind kunagi endale. Unista, ainult unista. Raputa mind, sest ma olen iga su purunenud lootus ja lapsepõlvemälestus.
Raputan mürki, kaevan su üles, juurin, rohin, nutan. Kardan nii väga. Püüa mind kinni. Hinga mind sisse, seisata, puhu peale igale mu haavale ja marrastusele. Sind pole enam minu jaoks olemas.
Kus oled sina, pole mind.
Läinud. Mina.
Mitte sina. MINA.
Vasta

Mine “Minu looming”