Elu läbi minu silmade.

#1
Sissejuhatus algavale jutule



On kellegil veel selline tunne,et maailm on Sind jätnud ja Sa oled jäänud üksi.Lihtsalt ei suuda enam või ei taha.Kõik on segaduses ja liialt valus on kuid ei suuda Temast loobuda.Sa tead,et Teda ei huvita Su probleemid,raskus ja meeleolu-tuju langus.Kuidas minna edasi?
Kui ma teaks,siis Mul ei langeks pisaraid läbi ekraani- Mu südame.Ja siit tuleb mu lugu...




Pisarad läbi jää, laul üksikutele


Aeg läheb ja tuleb, kuigi valu põrmustatud südamesse jääb.Kõik ju meist tahaks aega tagasi keerata.Ka mina tahaksin... Tahaksin muuta ja leida faktid,miks Ma ei olnud Sulle piisavalt hea.Miks Sind ei huvitanud Mu elukäik.Sa jätsid Mind,mingi suvalise blondiini pärast.Leiaksin ma sellele väljapääsu, lahenduse.Enesetapp?Ei, kurat selle jaoks olen ma liiga nõrk inimene.Ma kardan ennast isegi ära lüüa.Lüüa elule käega?Jäärapäine,sihukese teo jaoks.Arvan,et tean kõigest kõike.No ma kujutan ette, et tean.Kuigi iga hetk avastasin,et ma eksin rängalt, rängalt.... Ja kui nüüd keegi siit arvab et ma olen unistaja,siis pole unistanud enam,kui kaua?Imelik kui ka ei tunduks ma polegi unistanud.Pole iial jätkunud aega sellise tegevuse jaoks.Mäletan vaid kiiresti suureks kasvamist ja elu tänavatel.Just nimelt elu tänaval.Kus ei olnud aega unistada.Seal oli grupp saatuse poolt välja visatud,hüljatuid lapsi&inimesi... Võitlus oli ainus reaktsioon,et ellu jääda...Olla kiskja murda,et toita ennast.Nüüd kindlasti tekib teile,mõtteise,et huvitav kas järjekordne igiseja,fantaaserija ja kummiliimi nuusutaja?Ühes pooles teil on õigus,sai proovitud kõike kummiliimist-medjedevi tabelini välja.Ma pole uhke selles,loodan,et see oleks mõndadele noorukitele,õpetuseks kes austavad mu kirjaniku sulge.Ma pole ka kirjanik,olen maaler.Maaler kes maalib seinale,elu tõelised küljed ja faktid meie kurvast reaalsusest.Me ei saa alati süüdistada ennast kõigest.Tuleb,siis tulevad sitad asjad,tuleb selg sirgeks lüüa ja edasi minna,see on meie endi elu ja meie koostame,kirjutame sellele peatükid,algust kahjuks me ei saa ise kokku kirjutada.Lõppu me ju joonistame oma elupildi.Meie hing ei saa ennem rahu,me ei saa surra ennem kui kõik on lõpetatud... Lapsevanemad,ma ei saa nende südametele koputada.Ja koolis kes te norite....Olla üksikvanema laps või olla üldse ilma oma vanemateta on raske...Olen ka soovinud vahest,et oleks saanud olla oma vanematega koos sünnist saati..Tühja sellest,sest mu ema ei hooli ega pole kunagi hoolinud minust...Isa näeb vaid näeb pudeli põhja..See eest on mul maailma parim vanaema,kes on mind kasvatanud..Ma võlgnen talle palju...


Lõppsõna Autorilt

Ma ei otsi selle looga haletsust.Kallid inimesed ma tahan vaid avada teie silmi.Me peaks läbima palju muutusi ja olema ühtsem rahvas...See on ju meie maa ja me tahame ju läbi lüüa.Hoiame oma perekonda,ennem kui on hilja..Hoiame kokku...
Vasta

Mine “Minu looming”