luuletus

#1
pimeduses kostub vaikne kaja ja siis hajub tasaselt
kas on teda maailmale veel vaja või võib välja kirjutada end
kurvalt langetab ta pea kõik need asjad mida ta ei tea
miks on vangistatud ta suure raudse maskiga
keset surma labürinti loeb ta kuivand pärgamenti
vahel avaneb ka uks ja sisse astub keegi võõras
kallab talle suhu vett , viha leekidena lõõmab
kuskil kaugel pimeduses jälle kostub vaikne kaja
kas on kuskil kedagi , kellele on teda vaja...
Vasta

Mine “Minu looming”

cron