J2rjekas 1.osa

#1
Järjekas 1.osa
15.märts 1995.a
Ema satub autõnnetusse ja langeb koomasse.





Oli päiksepaisteline hommik,mina pidin minema muusikakooli ja õde tantsuvõistlusele.


Ema viis meid ära, andis nagu alati mulle ja Kristelile kallid ja musid kaasa soovis edu.


Me vaatasime kuidas ta sõitis ja kadus liiklusse.


Mul oli täna esinemine muusikakoolis ja sellega seoses olin väga närvis olin kirjutanud ise viisi ja loo Liblikas.


Samal ajal kui mina veel harjutasin,räägin teile edasi mis toimus parajasti mu õega.


Õde pani selga kostüümi ja mõttes juba unistas kuidas võidab võistluse ja saab kisakoori liikmeks.


15 minutit enne esinemist, ta oli nii närvis et jalad värisesid, kuid tänu sellele et ta nii palju unistas unustas ta lavahirmu.


Läks lavale tantsis nii nagu varem ei oldud nähtud.


2 poolspagaati, kolmekordne salto, ja palju head.


Õde võitis karika oli üliõnnelik ja naeratas, sest talle pakuti võimalust minna edasi õppima ja et talle makstakse toetust.


Tagasi minu juurde, ma astusin lavale ja lläksin istusin klaveri taha, muidugi olin kurb et ema pole siin näha kuidas ma mängin.


Just olin mängima hakanud kui õde tormas sisse ja tuli mu esinemist vaatama ta naeratas mulle.


Ma olin õnnest juba nii segane mängisin lugu niimoodi nagu oleks elanud selle ise läbi.
Mu lugu sai läbi ja mulle plaksutati, sain kätte esimese poolaasta muusikakooli tunnistuse.


Kuid õpetaja kutsus meid enda juurde ja ütles et peab tegema teatavaks meile kurva uudise.


Ta ütles, et ema sattus autoõnnetusse ja on praegu haiglas.


Ma sattusin hüsteeriasse ja hakkasin nutma.


Suurem õde ju taipas ema oli meie ainuke kallis inimene meie maailm.


Tema kaotamine võrduks sellega, et taevast kaoks päike.


Muusikaõpetaja viis meid haiglasse, jättis meid ema juurde ja läks arstidega juttu rääkima.


Tuli tagasi pea oli norgus ja teatas meile et ema on väga raskes seisundis ja me peame kuskile ajutiselt elama minema.


Kaks valikut kas meie lähedased sugulased või lastekodu.


Viimane asi mida ma veel sellest päevast mäletan, et läksin ema juurde võtsin tema käe ja hoidsin seda kõvasti.

Re: J2rjekas 1.osa

#2
Tere tulemast tagasi lugema mu blogi.



26.aprill


Lastekodu ja selle tegelikud küljed.





Meie korter müüdi maha ja e õega pidime minema lastekodusse.


Vaatasime viimast korda veel meie hubast kallist kodu, mis oli pakkunud meile palju mälestusi.


Võtsime õega kaasa ema pildi, siis muusikaõpetaja saatis meid bussi peale,kallistas veel meid ja ütles olge tublid.


Me jõudsime lasteaeda umbes kuue aeg õhtul, kui lapsed hakkasid õuest tuppa minema.


Meile tuli vastu selline vanem naisterahvas kes viis meid lasteaiakasvataja kabinetti.


Seal istus toolis selline tore keskealine naisterahvas, kes küsis meie nimesid ja millega me tegeleme.


Kuuldes et ma olen käinud muusikakoolis ja õde tantsimist õppimas lubas ta meile kevad näidendis osasid.


Nii me läksime tema järel magamistuppa kus ta näitas meile meie voodite asukohad.


Kell sai 7 õhtul ja oli õhtune söömaaeg, me kõndisime söögisaali istusime lauda ja olime seal kahekesti, teised lapsed sosistasid ja vaatasid meid.


See oli mu elu raskeim periood ja need asjad mis seal juhtusid on veel raskem rääkida.


Esimesel ööl olid seal suuremad sellised 16-18 aastased, kes käisid tüdrukute magamistoas asju tegemas.


Hiljem vanemad tüdrukud ütlesid et neid on juba korduvalt vägistatud ja ahistatud.
Üks tõmmu poiss kõndis mu õe voodi juurde ja naeris parastavalt ütles meil on siin uus tüdruk teine päris kenake.


Ta võttis mu õest kinni ja üritas teda suudelda, kuid rohkem ma edasi ei näinud,ma ei mäleta täpselt aga teised tüdrukud ütlesid kata oma silmad ja jää magama.


Järgmisel hommikul, ma nägin enda õde ära nutetud silmadega vaikselt nuuksudes oli tal ema pilt käes ja sosistas:“Miks see pidi nii minema?“


Ma soovin et sa oleksid siin ema ja viiksid meid minema

Re: J2rjekas 1.osa

#4
Ma ei saa nüüd aru kas see on sinu blogi ja sinu tõestisündinud lood või väljamõeldis, millele vihjab ka nimi "järjekas 1.osa"? Ja see, et esimeses postis on sul aastaks märgitud 1995, kuidas sa saad nii noorelt juhtunud asju nii detailselt mäletada? Ja kas see õde kellega lastekodusse läksid oli/on vanem või noorem? Sest ma mäletan et sa kirjutasid nooremast õest (9-aastane), kes pidavat ka tantsija ambitsioonidega olema, seega ta ei saanud sel ajal olemaski olla. Ja ema olevat mäletamist mööda ka elus ja terve. Selles kirjatükis pole ka koomat ega lastekodu mainitud. Ma kipun arvama, et see on väljamõeldis? Ei? Lihtsalt sõnad "blogi" ja "järjekas" ajavad mind segadusse.
Vasta

Mine “Minu looming”