Minu luule.

#1
Olen kõigest 12-päevane,
kuid mul on juba süda,
kurnav on iga päevake,
kuid nii soe on emaüsas.

Tunda igat su tunnet,
oled nii kallis ema,
mõista su suurt muret,
mida nüüd edasi teha.

Pisarad su põskedel,
nõnda valus seda tunda
ära peatu neil mõtedel,
keegi ei taha ju surra.

Juba on läinud 2 kuud,
erevalgus pimestab silmad,
tunda enda ihul külma tuult,
lahkun ma siit ilmast.

Taas voolab soojus,
kõnnin pilvedel,
päike jäädavalt loojus,
jäänud vaid pisarad su silmades.

Ma annan andeks ema,
et saatsid mind varakult taeva,
sul ei jäänud üle muud teha,
ainult mina mõistsin su vaeva.

Ema süda nõnda hell,
oli hea tunda end,
vaikides tiksus kell,
jäi jäädavaks mu lend.

Minu luule.

#2
Minutid meie vahel möödunud
justkui tunneks et olen löödunud
kuid see sügav tunne minu sees
on iga hetkega aina kasvamas veel
me oleme kaua aega tuttavad
näinud aega meist mööda ruttamas
kuid mulle oled kõige ilusam ja kallim
mu südames valmimas sinust valmid
kuula mu hingemeloodial nüüd mänglemas salmid
nähes imekaunist naeratust su palel
tundes miski pole meie vahel vale
ma ei suuda enam seda eirata
enam pole lihtsalt aega veiderdada
sõnad langemas mu huulilt
kui ta seda lõpuks kuulis
võttis segadus vaid tema üle valitsust
ta ise ei taibanud kuidas talitus.

Su silmad mida ma imetlen
oodates ehk su südamesse tulen
Su naeratus mis hindamatut väärt
mu süda on värisevalt sinu käes
lootes mis tuleb,on ehk jääv
anna mulle luba,leida lohutust su südame väes
su embuses võiks veeta loendamult päevi
ütle,kas ma siis üht ainsat võimalust ei vääri?
ma võiks su järele oodata igavesti
kasta sinu kantud teed pisarate läbi segi
öeldakse et lootus sureb viimasena
lastes südant kiirelt langeda
palun võta see vaikides rüppe
või kanna see endaga taevasse üles
sest kui ma sind endale ei saa
tapab mind,mu südamesse imbuv haav
kui need sõnad ei mõjuta sind
siis vaikigu igavesti su süda ja hing.

Refrään:Keegi ei saa ega ole erilisem
oodates millal telefon heliseks
et saaksid olema mu eluarmastus
mõistaksin ma tõesti,tõeliste tunnete tähendust.

Minu luule.

#4
Everything whats inside of you
is worth way more than world
Everything what you do
needs a beatiful quiet words.

All i can think of day
is us here and now
loving these things you say
their melting softly like snow.

Feelings of you could just
make me of love cry
you built my life from dust
to dreamland with blue sky.

Your smile brought back life
your hopes are my hope
just to see you safe
because your love is my dope.

Anna,
there aint gonna be no more
chances or girls because
your the one
who deserves my love
your my muse:3.

Minu luule.

#5
Külmal talvisel õhtul
jättis meid veel üks
erilisemast eriline,
inimene meie jaoks.

Elulind vahetas suled,
valgest-mustaks said
sirutas välja tiivad
ööd kattis pilkane pimedus.

Tuulest uhutud
säde sinu silmist
külmast sai lõigatud
süda sul tükkideks.

Öösse jäi huikama
viimast korda sulle,
pisaratest täis
üksindu

Minu luule.

#6
Jälle langemas vihma tähtedest
soovid jäämas vaid soovideks
langemas meie endi peale
nutmata pisarate raskus.

On siis meis jaksu?
Et kanda võõraste valu
ja võtta sündimata süümepiinad.

Või sina vaid vaikid?
Peidad oma ara pilgu
ning verd pritsivat nugasid
lased langeda üksikutel südametel.

Kas jäänud veel usku?
Ammu tuisanud eluteedel
otsida kadunud külma kätt
oma enda elu mõtet.

Minu luule.

#7
Habra tuulena uitab,
mu kaugematel hingemaadel,
tuhmunud säraga silmis valu tuikab,
veritsevate kildudega langeb valedel.

Rõhub kasvava ängina südames,
oma vigadega lasin sul langeda,
purunes tolmuks su elu mu käes,
igatsust minu hingest leidub hangedena.

Haihtus jäädavalt su naer,
seda mida oli ennem kaks,
on jäänud vaid üks ja aeg,
justkui tormina pühitud on jaks.

Sina polnud ainuke kes murdus,
verd valgus ka minu enda süda,
isegi,kui vale see sulle tundub,
ma tahaksin sinu käest vaid paluda,
palun,sulandu minuga tagasi ühte,
jää raskedeks hetkedeks,
mu rüppe....

Minu luule.

#8
Habra tuulena uitab,
mu kaugematel hingemaadel,
tuhmunud säraga silmis valu tuikab,
veritsevate kildudega langeb valedel.

Rõhub kasvava ängina südames,
oma vigadega lasin sul langeda,
purunes tolmuks su elu mu käes,
igatsust minu hingest leidub hangedena.

Haihtus jäädavalt su naer,
seda mida oli ennem kaks,
on jäänud vaid üks ja aeg,
justkui tormina pühitud on jaks.

Sina polnud ainuke kes murdus,
verd valgus ka minu enda süda,
isegi,kui vale see sulle tundub,
ma tahaksin sinu käest vaid paluda,
palun,sulandu minuga tagasi ühte,
jää raskedeks hetkedeks,
mu rüppe....

Minu luule.

#9
Igaühele on olemas keegi
kes tema südamesse kord tuleb
külmadel õhtutel süütab leegi
sinu südametaktidel sõnu kuuleb
ei lahku eales su kõrvalt
ka rasketel hetkedel jääb
käed ümber sinu hellitamas õrnalt
kõige kurvemas päevas head näeb
kandes sind endaga alati ühes
nendes pisaraterohkes päevades
oled ikka ingel tema südame süles
omi tundeid ta ei varja-neid avades
on võimeline nutma koos sinuga
iga hetk möödaniku järel
loodan ehk on ta varsti minuga
mängimas meloodiat tunnetel.

Mõistes valu päevast-päeva
ei lõppe tal kannatus ja jaks
kannab edasi mu armastuse laeva
nüüdsest ühest südamest saanud kaks
seotud elud,probleemid ja mured
võitlused selle kindla nimel
Igaühel on olemas keegi
kes tema südamesse kord tuleb.

Su kõrvale istub pargipingil
soojad käed vaikides ümber sinu
justkui jäetud süda jõulukingil
mis võiks ju olla vabalt minu
Igaühel on olemas keegi
kes tema südamesse kord tuleb
läbi talviste õhtute süütab leegi
et sind soojendada südametulel.

Igaühel on olemas keegi
kes tema südamesse kord tuleb
kauaoodatud unistus,hea seegi
sest ma tean ükskord ta tuleb
endaga ühes toob kõik hea
sinuga kallis oleks nii hea
ammukirjutatud kirjad loetud
sõnad suust on võetud
ei sind ma jätta saa
sest sina oled mu taevas ja maa.

Minu luule.

#10
Jalutuskäik sinu mõtetel
hinge peegelpinna põhjas peidetud mured
kas mäletad sädet,neil kustunud sõnadel
loobutud unistus mis südames sureb.


Päikeselt sai laenatud naer
sinu tuhkkarva hallidesse silmadesse
lootes ehk kunagi hajub vaev
kuid sa vaid sulgusid endasse.

Talvisel õhtul sõnadeta läksid
lund hangedena mu südames
pisarateta valu silmi jätsid
kattumas vaid igatsus sademes.

Refrään:Läbielatud ühised mälestused ja hetked
kõigis neis tajun möödunud aegu
nüüdseks lahkunud armastuse retked
Sooviks taas olla koos.
Vaid Sina ja Mina siin praegu.

Re: Minu luule.

#11
Taas on kätte jõudmas jõulud
nurgas on ammu kustunud ahi
hämaras toas istub tüdruk nõutult
kaaslaseks,vaid tuulte sosinad.

Laual palveraamat,mis avatud
pisarad voolamas põskedelt soojalt
mõtisklused,leinaga jagatud
oodates ühtainsat sõna,Loojalt.

Iga pildi kõrvale asetatud küünal
perekonnaliikmete mälestuseks need süütab
igatsus,taas toomas on jõulud
tüdruk jälle vaid nutab nõutult.

Ref:Peaks olema ju ilusaim aeg
igalpool vaid pered ja rahu
jääb kostmata,selle tüdruku naer
kurbust,tema pilkudesse vaid mahub
temal vaid perekonna kaotus
ja üksi olla nõnda valus.

Minu luule.

#12
Kallis sa oled minu jaoks kõik
igapäev unistusena uus lõik
Kes oleksin ma ilma sinuta?
Kujutaks sa ette elu ilma minuta?
meie kohtumispäev igavesti meeles
sõnad ju tõlkimatud armastuse keeles
su silmades alati peegeldub naer
jääks vaid igavesti kestma see aeg
sinu lahkumist saatev loojang
igatsus tõmbub sees soojaks
veel korra embad sa mind
tea kuidas armastan sind
mõtteid mis täidavad pead
õhtueelses palves soovin sul head.


Refrään:Sinus pole miskit puudu
iga hetk üksi,tunnen puudust
süda sütitas leegi sind nähes
sõnu tunnete jaoks jääb väheks.


See hetk sinu käte vahele langeda
luban südant kui jäädava vandena
algab eluetapp nüüd koos
sina ja mina ühises muinasloos
kahest südamest saanud üks
ja armastus mis võtab sõnatuks
mängleva meloodia saatel
kujuneb muutusi mu eluvaatel
kõik minevik jäänud selja taha
valed on maetud nüüd igaveseks maha
hoides sind kuni surmani lähedal
oled sina kes hoolib vähemalt
minust kui tuju alla poole nulli
päästsid mind välja enese mullist
pisaraid sa langeda ei luba
sinu südames kuulub mulle tuba.

Ma ei pruugi mõista igat südamenooti
aga sinust ma ju hoolin
õhtuid kui pole sind kõrval
ei lase siiski võimust võtta halval
nüüd kui sõbrapäev on käes
tahaks hoida igavesti su käest
armastus meie vahel on jääv
tunded kui ajatult on jääs
see on pühendatud sulle
et teaksid kui eriline oled mulle
ilusat sõbrapäeva kallis
ole edasi päikene mul,päevas hallis.

Re: Minu luule.

#13
Mu ustav väikene semu
nii täis oled sa elu
sinu valge kohev karv
müksad ninaga,
kui mul tuju halb.

Silmad sul pruunid
mind nendega uurid
kohati paned naerma
kui nina sul mullane
ja auku kaevad.

Meie õhtused jalutuskäigud
kõik su pruudid läbikäidud
nuusid aina lund ja lund
vedeled väsinuna nüüd
maas ja ootad und.

Ei,
sa tuled jalutsisse
tõmbad ennast kerra
hingad nohisedes sisse
tunned kindlalt ennast.

Sa oled mu väike koer
aina rohkem kaissu poed
mida ma ilma sinuta teeks
iga uus päev seiklusi ees.

Re: Minu luule.

#14
Unistused langevad tulle
tühised soovid,langevate tähtede valgel
kõik mida tahan soovida sulle
ei taha näha pisaraid su palgel.

Unistused langevad tulle
tühised soovid,langevate tähtede valgel
kõik mida tahan soovida sulle
ei taha näha pisaraid su palgel.

Hetki mil kõik tundub nii lootusetu
kuluks mulle ära väike õnn või soov
pärast kõike tõuse-langusi,olen õnnetu
ja jäädavalt jätkub julguseproov.

Kõik see pime uskumine ja raev
tuleb aeg,kui katab sind pimedus
ja läinud sinu ainus võimaluse laev
sõprade toetav õlg igavikku kadus.

Elu-meie kõigi lahendamata saladus
võimalus-võimaluse järel,et tõestada end
kui sulle saatus,viletsad kaardid ladus
öö langedes,algab taas unistuste lend.

Lennuk,lennuk oota mind veel
ära sulge,seda ainsat õiget ust
ja kui mind maha jätab see lend
olen tagasi,seal oodates uut algust.

Unistused langevad tulle
tühised soovid,langevate tähtede valgel
kõik mida tahan soovida sulle
ei taha näha pisaraid su palgel.

Unistused langevad tulle
tühised soovid,langevate tähtede valgel
kõik mida tahan soovida sulle
ei taha näha pisaraid su palgel.

Ümber võiks olla pööratud aeg
ja olla taas muretu laps
mil,ei lugenud mured,pisarad või aeg
andestad sai iga viga,tegu või aps.

Nüüd käies uusi eluteid
sooviksin vahetada oma jalgrada
ammu tallatud mälestusele,kus peidus iga mu leid
aasadel,kus rohi rinnuni,oli ju hea magada.

Lõpetada,need pikad ja rasked ööd
elada oma elu kui väikest unistust
pole pisaraid,ega seda hingevõtvat tööd
ja saab taas tunda lähedaste armastust.

Unistused langevad tulle
tühised soovid,langevate tähtede valgel
kõik mida tahan soovida sulle
ei taha näha pisaraid su palgel.

Unistused langevad tulle
tühised soovid,langevate tähtede valgel
kõik mida tahan soovida sulle
ei taha näha pisaraid su palgel.

Unistused langevad tulle
tühised soovid,langevate tähtede valgel
kõik mida tahan soovida sulle
ei taha näha pisaraid su palgel.

Re: Minu luule.

#16
Kujutle.
Maailm on vaid hõljuv aura
pole ei muret ega pisaraid
ainsaks meloodiaks laste naer
Oleme need kes me oleme.

Pole erinevaid seisukohti
on vaid lähedus ja hoolivus
unustame hetkeks erinevused
oled vaid sina ise
ja naeratus lase valla suult.

Unista.
Sest meil kõigil oleks kergem
elada ühtsuses ja lihtsalt
aeg jääb ajatuks
jäävad kahetsemata tülid.

Kujutle
neid üksikuid inimesi
keda naeratus aitab
taas tõusta ja elada
kõik vaid peitub meis eneses.

Mina elangi vaid unistuses
sest maailm on hetkel
liiga julm ja tappev.

Re: Minu luule.

#18
JamesPotter kirjutas:Jeps Vertigo:D.Ei meeldi sulle?Ma kavatsen siia kõik jutud,laulud ja luuletused üles panna.Kui sulle need luuletused ei meeldi ära loe:).
ma ei öelnud midagi, ma ei loegi neid kuna ei viitsi, aga lihtsalt kuna sa aktiivselt postitad tekkis küsimus, et kas sinus on luuletaja ambitsiooni või ei.

Re: Minu luule.

#20
Tõstad käe
ja lööd endast nõrgemat
su löökide all
põrmuks saab mu hing.

Sinu kibestunud viha
elan välja
enda pisarate näol.

Alandavaid ütlusi
naudid lausuda minu kohta
haige rahuldusviis
paneb sind ennast
paremini tundma.

Murtult alistun
kuid ei põlvitu
sinu jalge ette
mul on siiski veel
eneseväärikus.

Re: Minu luule.

#21
Ei ole piisavalt sõnu
et väljendada
kui palju ma tõeliselt
hoolin.

Kui palju kordi
olen ma unistanud
tunnetest mida
me saaks jagada.

Mu süda ei ole
eal tundnud
seda rõõmu mida
sa tood mulle.

Nagu Jumal oleks
teadnud mida
ma olen soovinud
ja sina tegid
selle teoks.

Ma annaks kõik
et sind hoida
või suudelda
või korraks
näha su nägu.

Sind nähes
mul lendlevad
"kõhus liblikad"
ja üle keha
tunnen kuumavärinaid.

Isegi kui mulle antaks
palju raha või kulda
see ei oleks sama mis sina
ma palvetasin iga õhtu
ja vaatasin tähti kui
vahemaad mõõtvat kaugust
ja sa tulid lõpuks minuni

Re: Minu luule.

#24
Jäänud meie silmi vaikus
manale teele mattunud ühised unistused
koos käidud tee purunenud kildudeks.

Jalad kriibitud verele
On siis tõde nii valus?
sammudes peituvad vereplekid
Tähendavad need midagi?

Tahaksin ju normaalset elu
aga igalühel erinev rong
mina õnnetu hing
sattusin rööbaste alla.

Siiski püüan ja lähen
samm-sammult raskelt
veritsevate armidega
oma saatusele vastu.

Re: Minu luule.

#25
There's a place where i belong,
your heart is where i stand,
and all your love come along,
i know theres always supporting hand.

You come when im really down,
all i wanna see is your smile,
you kiss away all tears,
where i slowly drown,
your always in my heart,
i dont care about the miles.

All i need in my life,
is you my one and only girl,
you make me feel safe,
your the only shining pearl,
who is coming through night,
just to know,am i right.

Chorus:You can never be replaced,
because i cant live without you,
Everything fades,theres only your smiley face,
oh baby what ever you do,
i will always love you,
il be everything for you.

Re: Minu luule.

#26
Unistusi ja mõtteid mis jagatud
kauneid hetki,mälestustesse valatud
käest-kätte õhtused jalutuskäigud
lahkumisega,mu südant uuesti ja uuesti lõigud
ukse sulgedes,lubad hakkab kõigil parem
kuid ma ei saa olema,enam see kes olin varem
naeratus pühitud minu õnnetult südamelt
ja öid küsitud,küsimata vastuseid endalt.

Veedetuid unetuid tunde sadu
jätkuvalt saadab mind silmades pisarate sadu
see neetud kurbus mässinud ümber minu
kõik mida ju vaid tahtsin,olla sinu
jusiis polnud mina see sinu õige
vaid järjekordne lõbuks tehtud kõrvalepõige
kõik su öeldu,su tunded,olid tühipaljad valed
maalisid,nagu näitleja enda rolli paled
su meik valgus laiali,kukkus eest mask
mu südamesse sinu poolt tuli surmav lask.

Ära iial ütle sõnu:Ma armastan sind
kui lendled minema,kui ühepäeva lind
sirutad tiiva laialt üle mu varju
elu on ebaõiglane sellega sa harju
ta läheb,ega kuule kui's süda sees karjub
oma avatud tiibadega,ülejäänu varjub
püüdleb unistuse poole,see liblikas
olles,minuga vaid külmalt isekas
nüüd olen kõige poolt jäetud
siinsest,maailmast ära aetud
aitäh,et kohtlesid mind nii
hetke armastus,võta ja vii
minu mõtted ja eluisu
ära jäta enne,kui sees valusaks kisub
kraabi süda põhjalikult puruks
tambi,mu tunded kõik puruks
Jusiis see ongi õige armastus
tänasest,jälle see veritsev vabadus.

Refrään:Läbielatud ühised mälestused ja hetked
kõigis neis tajun möödunud aegu
nüüdseks lahkunud armastuse retked
Sooviks taas olla koos.
Vaid sina ja mina siin praegu.

Re: Minu luule.

#27
Miks uskusin nagu naiivne
kui korjasid mind üles
kadunute südamete alleelt
hetkelise naeru eest
pean maksma võimatut.

Mänglevalt võtsid südant
millega usaldasin
kõik oma maailma
miks reetsin end
ja oma tunded.

Järele jäänud
nutust tuhmunud silmad
valust murtud süda
ja haihtunud elutahe.

Ei,
enam mingit armastust
sest ennem peab armastama
iseennast.

Re: Minu luule.

#28
Ammu jäänud videviku taha
elurajad läbi kõik käidud
kõik mis jäi minust maha
tühine mõte,
kui olen jäädavalt läinud.

Pisarad poetatud küünlavalgel
valu kaotatud haavade näol
nukrust täitnud palgel
tundmata jäänd hool.

Valed mida ise ei usu
vihkamine mis ei aita
maailm mida katab rusud
mure igapäevane,
kuidas end siis kaitsta.

Poen oma võltsi naeru taha
kuid see mida sees tunnen
kellegile ma ei jaga
sest nad ei mõista,
mida mina tunnen.

Ära muretse mul nüüd parem
silmad millega sai nähtud
kõike mis oli varem
nüüdseks on kõik jäetud.

Tuuled veel kannavad
mu üksikuid sõnu
endast nad annavad
kuidas kõik,
mulle mõjus.

Samblaks saanud haud
mullast asemekate
leinaks linnulaul
ja iseend siin
matusepäeval mattes.

Re: Minu luule.

#29
Oli mis oli,
kõik kord siiski on jääv,
tuli mis tuli,
igal võimalusel haarata käest.

Tunnen end siit maailmast,
üksildase ja kõrvale jäetuna,
pole vist pärit siit ilmast,
kõik eelnev tundub juba nähtuna.


Kõik sõnad juba kord öeldud,
tunded,tervele maailmale reedetud,
valud,pisarad ja mõtted mis mõeldud,
aeg,vaikides tardunud,
sest koos kurbusega hetki veedetud.

Refrään:Tihti on meil endil vaja,
tunde,olla vaid iseendaga,
võtta selleks maha aja,
näha fakte,milleks veel elada,
oli mis oli,
kõik kord siiski on jääv.

Re: Minu luule.

#30
Sissejuhatus sõna autorilt

Minu eesmärgiks ei ole koguda selle jutuga mingit kuulsust või olla pop.Ei,sellest ei tule järgmine mõni armuvalus story.Siia hakkan ma kirjutama reaalsusest,tõest ja igapäeva muredest-valudest.Tahan vaid näidata reaalsust,mis võib meie kõigiga juhtuda.Selle loo keskpunktiks saab olema üks ja ainus isik.Ma ei hakka siia tekitama armukolmnurki ega südameid.Sorry,mu pubekaiga on möödas.Loodan ehk mõistate,mõtteid ja jagate oma mälestusi või tundeid minuga koos.Täna kuulamast ja lootvat ilusat lugemist.

Sissejuhatus järgnevale avaosale.
Elu võib olla igaühele, ilus või halb,oleneb enda vaatenurga alt.Elu on see,mille teed sa endale ise.Lugu algab ühest kõige tavalisemast poisist,kes oli enda arvates oma eluga ideaalsuses.Saame ehk veidi tuttavamaks Martiniga,kes kujuneb meie loo peategelaseks.Martini elu tundub pealt näha lausa nagu idealistlik nooruk võib seda soovida.Vanemad teenivad päevast-päeva,et nende ainus pojake saaks lubada endale kõik,mida hing ihaldab.Jäämata ei ole ka jäänud,konfliktid politseiga või sekeldused koolielus.Koolis on Martin,kõiki väiksemate jütside iidol ja enda klassi tüdrukute "Justin Bieber".Ta pole taibanud,et ka tema elus on palju lünki,et ta eksib nagu enamus.Tema ennasttäis haige ego ja silmipõlavastav julmus,tema põhilised iseloomujooned.Kalk naer,kui jagab hoope oma klassivendadele,kes on endamoodi.Südant kriipivad,verest imbunud solvangud,tüdrukutele kes ei pane oma näkku kaks kilo meiki ja ei ole nagu viimased "viruka tänava litad".Enam-vähem tutvustus ta igapäeva ellu. Vaataks,siis mis toimub hetkel praeguses reaalsuses,elumoment milles Martin praegu elab.
Jutuajamine pärast tunde.
"Jou Martin oota",kisas üle väljaku Rein. "Jah",pöördus põrnitsevalt Martin ta poole."Ma tahtsin öelda see mis sa eile tegid oli viimase peal",hingeldas sõnu öeldes Rein."Ma tean jah",vastas Martin külmalt. "Panid ikka mõnusalt eile trikke,aga kuule mis oleks kui sa praegu paneks ka mõnusa show maha"?,päris Rein anuvalt. Martin haaras skateboardi koolikotist."Miks ka mitte,sa ei ole nagunii kunagi parem kui mina",irvitas ta rahulolevalt.Ta alustas suled puhevil,hüplemist ja oli enda üle nii õnnelik,imelisest omaarust sõiduvees.Trikkide tegemine,oli kestnud juba 20 minutit,otsustas ta teha 360-kraadise flipi äärekivi peal.Tõmbas hoo suureks ja valmistus hüppeks,kerglaselt uskus nooruk,et teeb triki nagu naksti ära.Õhus olles eksles ta komistades,kaotades mõistuse,mis toimus selle sekundi sees.Järgnev pilt mis avanes Reinu silmades,võis lugeda üht hirm ja nõrkust täis argus.Martin oli peaga lennanud vastu äärekivi,uhkus vedeles ta kõrval rentslis verepiiskadena maas.Rein pistis jooksu jättes,oma klassivenna sinna lebama.Möödus vist 30-40 minutit,täielikus vaikuses.Kuni üks möödakäija,märgates noort meest,valis ta päästekeskuse numbri.
Pimedas palatis õhtueel üksi.
Kiirabiauto hääled,täitsid linna tänavaid.Iga jalakäija,oli harjunud nende signaalidega,päevas ju sureb inimesi pidevalt või saab keegi eluohtlikult vigastada.See on maailm,kus keegi ei hooli sinust.Kas meid huvitab,et maailmas sureb keegi? Vaevalt,me oleme isekesksed ja ennastäis.Kiirabiauto jõudis tänavale,keeras kiirustavalt sisse.Autost väljus kaks sanitari,kaasas olles kõik vajalikud vahendid.Vererõhk on noormehel 80/45,kostis ühe sanitari suust.Ta on verd palju kaotanud,lausus kurva tooniga sanitar.Paneme ta autosse,kiirustame päästekeskusse.Anna teada keskusele me vajame doonorverd.Veregrupp on:"AB+",ütles sanitar,läbi raadio.Keegi ei teadnud mis toimub Martini sees.Ta tundis,end nägevat unenägu.Sõnad kostusid talle,justkui keegi sosistaks kõrva."Ära muretse küll saab kõik korda ehk"lausus tundmatu võõras."Kuid sind ootavad ees rasked ajad",hoiatas võõras teda.Su kõrvale jääb vaid inimene,kes sind tõsiselt armastab.Pea vastu,Martin,lausus talle nüüdki endalegi tuttav hääl."Kui vaid suudaks end liigutada",mõtles Martin.Auto jõudis tagasi staapi,andes teada raskesseisundis olevast noorest.2 tundi hiljem,olles juba palatis,avas Martin vaevaliselt silmad.Imelik,et ta ei tundnud üle keha olevat valu,ta tundis end olevat justkui nii tühi või lausa juba hingeliselt surnud.Õde saabus,vaikides ja viivuks naeratanud küsis ta:"Kuidas sa end tunned"?Martin oleks tahtnud vastata,aga sõnad ta suust,ei kostunud.Õde vaid naeratas ja ütles,ega's kohe sa ei suudakski rääkida."Hea küll ma vist lähen",lausus õde.Martini silmanurgast langes vaid pisaraid valgele kitlile.Ta ei mõistnud mis enam toimub.Vaikust murdes,mõistis teda vaid sõnatult pime palat,kus ta viibis üksinduses ja ülejäänd reaalsusest mahajäetuna.Ta ei teadnud enda diagnoosi,ta ei mäletanud mis oli juhtunud.Ta viibis teadmatuses.Selles öös,ei saabunudki ta silmadele sõba ja ega ka mitte kehale rammestust.Jätame ta siia siis üksi mõtlema ja ehk mõistmaks mis toimub.
Lõppsõna autorilt.
Vahest me elame elu nii,et kahetseme seda hiljem.Me üritame olla seda,kes me ei ole.Miks me püüdleme nende kaugete tähtede poole,me vist ei suuda taibata kõik ilu ja peotäis tõtt,peitub meis endas sügaval.Loodan ehk mõistate mind ja annate ausa tagasi vastuse.Kas jätkata või ei?Seniks kohtumiseni lugejad.

Re: Minu luule.

#31
Külmast siniseks värvinud käed,
lagunenud maja hoovis,
väikest õnnetut tüdrukut istumas näed,
oma elu,elada õigesti ta proovis.

Ei kosta tema huultelt jutt,
kramplikult ta käed hoiavad,
oma süles mõranenud portselan nukku,
vaid tüdruku jaoks silmad avanevad.

Tema neelas tüdruku valu ja pisarad,
jäi tüdrukule truuks,
kui tema enda vanemad teda vihkavad,
ei lahkunud ta kõrvalt,
kuigi selline elu igasuguse,
rõõmu ja õnne võtab.

Vaikides,kostub ta huultelt unelaul,
soojaks jääb ümberringi maa,
saab lumest ja jääst ta haud,
pisaratest kristallitud vaas,
jääb leinavaks,vaasi lumelill.

Re: Minu luule.

#33
Su silmades,
pilku heitmata,
teadsin et seal,
peitub mõraga,
kaunistatud,
hingepeegel.

Ilma sõnadeta,
avasid mulle.
enda valamata,
valusad pisarad.

Ühest embusest,
võisin lugeda,
su südametakte.

Jäänud meie,
vahele üks,
südantlõhestav,
tunne mida,
ei suuda,
sa mulle avada.

Vahemaad mõõdab,
meie vahele,
jäänud igatsus.

Su silmades,
nutmata valu,
sest vaid läksin,
jättes sind üksi.

Re: Minu luule.

#34
Jääb kuulmata paljude ohked
süütute pisarate jaoks oleme pimedad
minevikuta inimeste südamete rohked
sõnad,ligimesed maha laidavad.

Neilt ei küsita
sest nemad ei vasta
oma muredega nad ei tülita
ometigi,elada neil ei lasta.

Vähesed kes lähevad lõpuni
enamus annavad alla
surm saates neid koidikuni
taevas,leinaks laseb vihmapisarad alla.

Sest me ei märka ligimest
kui mure teda põlvini surub
me ei näe enam inimest
vaid tühja mälestuste puru...

Re: Minu luule.

#35
Tänases tähtede rikkas öös,
las kumab kiirgavalt see valgus,
kirest süttinud süda kiirelt lööb,
käes,vist meie kaua oodatud uus algus.

Tänasest võib jääda minevik,
oma ammu tallutud radadesse,
las möödaniku neelab jäädavalt videvik,
neela kõik see lootusvalgus endasse.

Tuleb,mis tuleb,
leekides põlevad me hinged,
kaugustes süttimas tuled,
viib puhastustuli me pinged.

Refrään:Selles öös langemas palju tähti,
kõik meie soovina täidetud patud,
ainus mis tänases nähti,
on igavikuks,me silmis lahkunud.

Re: Minu luule.

#36
Paljud lapsed hukkunud tänavatel
lootes et järgmine päev parem
ehk saatus muutub neil
ja elu läheb edasi.

Tänavate elu pole kellegile hea
lapsed kes seal on
nad teavad et keegi
ei nuta,kui nad surevad.

Puhka rahus noor laps
ka sinule on koht taevas
mõtle,et elu on vaid
tühipaljas unelm.

Me kõik kord läheme
meist jääb vaid
tühised mälestused.

Meie vägivalla ohvrid
meie kodutud lapsed
oleme kõik suurimad pühakud
ainult Jumal,
mõistab meie valu.

Puhka rahus noor laps
taevas pole meist kaugel
ainuke kelle pisarad
langevad meie auks
on suurimast-suurim
Jumal.
Vasta

Mine “Minu looming”

cron