Igapäevane.

#1
Poisi tumedad juuksed ja pruunid silmad. Ta meeleheitlikud hingetõmbed ja krimpsus nina. Ta säravvalge kuid võlts muie ja kiitsakad käed. Ta süsimustad ripsmed ja täiuslikult vormitud kulmud. Ta jäised põsed ja vaikne viis, mis kohati ta jutu vahel üle huulte kuuldavale tuli. Ta poolsuletud silmad ja ükskõikne kehahoiak. Ta sentimentaalne parfüüm ja sünged pilved ta pea kohal. Ta magusad huuled ja mõrud pisarad.
Ühest ainsast silmapilgust piisas, et tunda oma veene põlemas. Et tunda seda üüratult suurt tunnet enda südames tärkamas. Ma armastan teda. Seda laitmatut inimolendit, kes mu kõrval istus. Ta vallutas mu hinge, mu keha ja mu mõistuse. Mu meeltes püsis ta kõlav hääl ning ta parfüümist sai mu hapnik. Liikusin talle mõnevõrra lähemale, surudes oma õla õrnalt vastu teda. Ta ei teinud sellest väljagi, vaid jätkas oma jutuga.

"Sa oled ainus isik siin maailmas, kes on mu lõpuni ära kuulanud. Sa oled imeline, Mirell!" märkis ta rahunenult oma mõtete vahele. Naeratasin meelitatult ja vaikisin, et poiss saaks oma mõttelennu lõpetada. Ta erines minust täielikult. Ta oli täiskasvanulikum ja korralikum kui mina. Ta oli intelligentne isiksus, täielik vastand minule. Ta taibukad märkused maailma kohta jahmatasid mind, need täiesti reaalsed tõsiasjad olid mul siiani kahe silma vahele jäänud. Ta oli märganud palju rohkemat, kui mina.


Järjekordne "sahtlisse" kirjutatud jutt minupoolt, niiet otsustasin ühe siis avalikustada ka.
Hea tuju ei väljenda endas hullupööra möllamist, ta toob lihtsalt naeratuse näole ning vahel tekitab ka sisemusse meeldiva tunde.
Vasta

Mine “Minu looming”