naljakas novell ''Ruslan''

#1
Mõned aastad tagasi, suvevaheaja alguses, istusime me Raidoga kirikus. Raido sõi kiluleiba, nagu alati. Järsku hakkas inimesi tulema nagu tulvavett. Mingi tädi lõi raidot käekotiga ja ütles: ''Ära reosta püha kirikut oma leivapuruga!'' Ma aitasin Raido püsti ja me jalutasime kirikust välja. Jalutasime aeglaselt, kuulasime linnulaulu. Vastu jooksis seakari, mõne aja pärast ka mingi vitsaga mees, kes karjus: ''Põssa, põssa!'' Sigade röhitsemine kõlas nii kaunilt koos käo kukkumise, varblaste siutsumise ja puude kahinaga. Sead kaugenesid, varsti polnud neid enam kuulda. Kuna õues oli päris kuum leitsak, otsustasime me ühe suure tamme alla päikest võtma minna. Mõnus jahe tuul paitas me põski, väikesed pilvekesed sõudsid üle taeva. Mõne aja pärast oli kosta Raido matsutamist, nohinat ning mõnda norsatust. Ta oli taskust jälle ühe kiluleiva võtnud. ''Me peame varsti minema, see on mu viimane leib.'' ütles ta täis suuga. Leivapuru lendas. Kuna ka harakatele tegi keskpäevane suvekuumus liiga, puhkasid nemadki tamme varjus. Kilu leiva peal helkis heledalt päikese käes, ning tõmbas harakate tähelepanu. Järsku krabas üks harakas kilu selt mealt ära ja viis puu otsa. ''Hei, too tagasi!'' hüüdis meeleheitel Raido. '' Ta vaatas õnnetut oma leiba. ''Söö seda siis nii, mis seal ikka, kiluga või ilma kiluta, leib on leib.'' andsin ma sõbrale nõu. ''Ruslan, sa tead ise ka et leib ilma kiluta on nagu kala ilma veeta.''
Pärast paari väikest hetke ütles Raido: ''Mina lähen ja toon selle kilu sealt puu otsast ära, maksku mis maksab.'' Ma püüdsin küll teda takistada, kuid nagu iga teine Raido, oli ka tema väga kangekaelne ja jäi oma plaani juurde. Kuna ma kartsin et mõni oks tema raskuse all murdub, otsustasin ma ise minna. Kui ma olin juba päris kõrgele jõudnud ja paari haraka rünnakut kannatanud, kukkusin ma alla. Elu jooksis silme eest läbi, alates sellest, kui ma esimest korda päevavalgust nägin, kui ma oma esimese ratta sain, kui ma esimest korda külmetuses olin, kui ma kooli läksin, kui kirikus vanatädi Raidot kotiga lõi.....kuid õnneks maandusin ma millegi pehme peal. Raido oli vahepeal uuesti puu alla pikutama asunud ja ma kukkusin ta kõhu peale. ''Noh, said kilu kätte?'' küsis ta, ise ähmi täis. ''Ei.'' pomisesin ma omaette, sest ma teadsin et Raido solvub kohe. ''Ma solvun Ruslan.'' Ütles ta. ''Palun vabandust, ma ei suutnud lihtsalt, emake loodus on harakate poolt ja on juba nii loodud et kui harakas millegi saab, siis see harakale ka jääb.'' Raido vaatas mind natuke aega ja lausus: ''Okei, saan aru. Ma andestan sulle.'' Niisiis olime me ära leppinud. Kuna täna oli Raido kord minupool õhtut süüa, siis hakkasime me minu maja poole astuma. Juba kaugele oli tuna kalalõhn. ''Kas.....see...see ei ole võimalik.....su ema teeb kiluleibu!'' karjus ta õnnest ja hakkas jooksma.
Minu juurde jõudes ootas teda pettumus. Kalalõhn tuli sellest, et naabritele tuli kalaauto. See valu piinab Raidot siiamaani ning alati kui ta näeb kalaautot, hakkab ta süda puperdama ja silmad lähevad vesiseks. Kuid me üritame hakkama saada.
Vasta

Mine “Minu looming”

cron