Sõduri päev lahinguväljal

#1
Hommik koidab ja ma ikka istun siins kaevikus. Selles sünges meetri kõrguses augus, kus paljud mu kaaslased on surnud. Mõni näeb veel välja nagu oleks elu sees, kuid öö oli karm, vaid vähesed pääsesid. Kuradima raiped leidsid, et öösel on kõige parem tulla. Vähemalt niigipalju vedas, et vaht neid märkas ja avas nende pihta tule, mille peale kõik kärmelt relvad haarasid ja hakkasid otsima kus on vastased. Kuid mõne jaoks oli juba hilja. Niipea kui pea välja pistis sai relvapäraga vastu pead, millele järgnes nuga kõrri. Enamus surid sellest kohe, neil vedas. Aga teised, nad veel ahmisid mõnda aega õhku, ennem kui ära lämbusid. Kuid rünnak ei lõppenud sellega, tuli end kiirelt kokkuvõtta muidu olen järgmine. Polnud aega tääki relva otsa panna kui juba tuli virutada, et tappa, et ellu jääda. Vastaseid ainult tuli ja tuli, maa imbus verest punaseks ja täitus laipadega. Rünnak lõppes. Kätte jõudis hommik. Veel on vaikne, aga kui kauaks. Kostab vile. Kostab pauk. Nüüd on kuulda terve rida muid pauke. Kas algas uus rünnak?? Ei, see oli teist sugune. Kostis järgmine vile. Nüüd oli selge, nad üritavad meid välja pommitada. Hetkeline vaikus. Järsku oli kuulda sadade miinide lendu. Tuli kiirelt tuvastada kuhu need maanduvad. See kord vedas, miinid lendasid üle pea. Kuid sellega polnud veel kõik, algas tihe pommitamine, millel ei paistnud olevat lõppu. Kõik lendasid üle pea ja maandusid selja taga. Endamisi mõtlesin, kust nad sellise energia juba võtavad. Meie selja taga tekkis läbimatu väli. Taganemis teed polnud, abiväed ei saanud tulla ja see omakorda tähendas, et niipea siit minema ei saa. Vaenlased tulevad uuesti. Seekord proovivad teist taktikat. Kivi viske kaugusele jäävad seisma ja hakkavad granaate loopima. Pole aega mõtelda, tuli liikuda. Jõudsin vist piisavalt kaugele. Vaatan kiirelt laskemoona üle. 15 salve ja 3 granaati. Ümberringi valitseb vaikus, kuulda on ainult kaugeid plahvatusi. Pole näha ühtegi hingelist. Astun punkeri ukse juurde ja vaatan sisse. Kõik surnud. Paistab et neil öösel ei vedanud. Märkan maas kuulipritsi. Mõtlen, kas tasub võtta, sellest saaks lasta hea valangu vaenlaste pihta, kuid selle paika panemine võtab aega. Jätna kuulipritsi ja kogun oma relvale kuule. Saan 30 salve ja 6 granaati. Vaatan korra tagasi. Vaikus. Liigun edasi. Kohtan paari ellujääjat. Küsin, mis siisn juhtus. Ei saa vastust. Küsin uuesti. Ikka ei midagi. Astun lähemale. Liigutab kuid ei vasta. Astun veel lähemale ja märkan, et ta on surnud ja need liigutused on ainult krambid. Ei raiska enam siin aega vaid liigun kiirelt edasi. Kraav lõppes. Roni välja ja rooman lähedal asuvasse võssa. Võsas olles märkan vastasete patrulli. Olen dilemma ees, kas ründan neid ja riskin enda asukoha paljastamisega või ootan kuni nad mööduvad ja liigun edasi. Otsustasin, et ootan kuni nad mööduvad. Kätte oli jõudnud lõuna. Istusin võsas ja mõtlesin mis on mu järgmine käik. Kuna paistab, et abiväge pole oodata ja ma olen sattunud vaenlase tagalasse, otsustasin midagi ette võtta. Patrull oli möödunud ja ma liikusin edasi. Märkasin välistaabi. Tuli hea idee. Mis mõjutaks neid rohkem kui mõne ohvitseri surm. Peitsin end põõsasse ja asusin planeerima rünnakut. Aega mul oli. Ellujäämise jätsin plaanist välja. Aega mul oli, nii et ma ei kiirusta. Möödas oli kom tundi ja mul oli plaan valmis mõeldud. Viskasin granaadi endast 30m päremale. Käis plahvatus. Sõdurid jooksid. Staabist tuli välja vaatama leitnand. Aeg ei olnud rünnakuks sobilik. Kui nüüd tulistan lasevad sõdurid mu maha. Pean sõdureist ennem lahti saama. Viskan kivi, endale suht lähedale ja piisavalt kõvasti, et sõdurite tähelepanu haarata. Üks tuleb siiapoole. Jõudis mulle lähedale. Võtsin noa ja läikasin talle jalga. Sõdur kukkus. Kiirelt lõin noa kõrri. See meelitas kohale teised sõdurid. Järsku kostis automaadi särin ja sõdurid kukkusid. Haarasin võimalusest ja viskasin mitu granaati staabi poole. Granaadid lõhkesid ja staab varises kokku. Pöörasin otsa ümber ja hakkasin uurima kust see automaatisärin tuli. Märkasin väikest rühma kaaslasi. Liigun kärmelt nende juurde. Neil on hea meel mind näha.Oli vaja pääseda tagasi baasi, kuid tagasi tee oli veel raskem ja ohtlikum kui siia tulek. Nimelt meie ja baasi vahel asus üks vaenlaste baas, kus olid tangid. Tavalise varusutsega sealt läbi ei saa. Pärast arutlust leitsime, et kõige targem on minna üle lagendiku mis asub meist 10km vasakul. Viimase dettevalmistused enne minekut. Kiire vaatlus, et kontrollida kas mõni vastane on tulnud. Tuleb olla ette vaatlik et meid ei märgataks. Läheduses polnud kedagi. Asusime liikuma. Poole tee peal märkasime vaenlaste patrulli. Liikudes kärmelt ja vaikselt, ründasime neid seljatagant. Kõri läbi lõigates pritsis verd ja lähedal oleva dlehed värvusid punaseks ja tilkusid verest. Kiirelt tarisime laibad võssa, et neid oleks raske avastada. Ülejäänud tee lagendikuni kulges murevabalt. Jõudsime lagendiku piirile. Esmane vaatlus ütles, et kedagi pole. Hein oli lühike, nii et vaiksel läbi roomata ei saanud. Ainsaks võimaluseks üle lagendiku pääseda oli joosta kõik korraga välja.Võtsime julugse kokku ja asusime jooksma. Olles jooksnud paarkümmend meetrit märkasin verepritsmeid õhus lendamas. Need maandusid mulle näkku. Ikka veel soe. Vaatasin kõrvale et näha mis juhtus. Kaaslasel oli kiive rpeast lennanud ja kuklast oli puudu suur jupp kolju ja aju. Kukkus surnult maha. Nüüd teatsin, et me oleme snipril sihikul. Seisma ei saanud jääda, muidu oleksime kerge märklaud. Järsku minu ees jooksval kaaslasel lendas pea sodiks. Kiiver lendas mulle vastu pead, mille tõttu ma pikali lendasin. Püsti tõustes nägin kuidas ta pikali kukkus ja auravad ajud välja voolasid. Alles olime veel mina ja üks kaaslane. Üks meist on järgmine. Metsa tukani oli veel paar meetrit, kui ta kukkus surnult maha. Ka tem aoli saanud pähe lasu. Jõudsin metsa ja asusin kiirelt otsima sniprit. Peibutiseks viskasin oma saabad ja neile järele kohe oma kiivri. Kõlas lask. Kiirelt vaatasin ja nägin, et sniper oli puuladvas. Võtis oma relva ja lasin. Sain talle jala pihta. Kurat, ta märkas mind. Kiirelt saatsin kuulivalangu talle. Suri. Kukkus alla. Võtsin ta relva ja liikusin edasi. Baasini oli veel mõni kilomeeter. Üks kilomeeter enne baasi nägin vaenlaste konvoid. Kurat nüüd on jama kaelas. Peita pole kuhugi ja maha lasta neid kõiki ei saa, sest neil on ju kaasas ka tank. Egas midagi, tuleb hakata jooksma. Kõlas kõue kõmin ja must lendas napilt mööda mürsk. Kurat nüüd on mul vesi ahjus. Kõlas järgmine kõmin. See kord astusin kõrvale. Mürsk plahavtas lähedal. Ei jaanud muud üle kui tanki pimestada ja siis maha võtta. Viskasin granaadi tankile ninaalla. Plahvatades tekkis tolmupilv. See andis mulle piisavalt aega ,et visata veel paar granaati ja lasta maha kümmekond sõdurit. Alles olime ainult mina ja tank. Mul oli alles ainult üks granaat. See granaat oli otsustav. Mõigeldes ja tulistades liikusin tankile lähemale. Luugist tuli välaj komandör haaras kuulipilduja ja hakkas tulistama. See oli minu võimalus. Tõmbaisn splinid välja ja hakkasin lugema. Üks. Kaks. Kolm. Neli. Viskasin. Granaat lendas ja maandus otse komandörile pihta. Minu õnneks kukkus granaat tanki sisse. Ma olin võitud. Kuid veel viimase asjana võtis komandör oma püstoli ja lasi. Just kui ta oli lasu teinud granaat lõhkes ja vastased surid. Kuid see viimane lask oli tabanud täppi. Kuul oli tabanud mu põlve. Veri voolas ohtralt. Ma ei teadnud kas jõuan tagasi baasi. Võtsin oma jõu kokku ja asusin teele. Iga hetkega jäin aina nõrgemkas ja nõrgemaks. Lõpuks, märkasin baasi. veel mõni samm. Kukkusin. Rooman edasi. Natukene veel. Ei jõua enam. Kaotan teadvuse. Ärgates olin voodis pikali tilguti all. Vaatasin ringi. Olin laatsaretis. Olin õnnelik et olin pääsenud eluga. Kindral astus uksest sisse. Rääkis arstiga. Arst näitas minu poole. Ma ei saanud aru mis toimub. Kindral tuli minu juurde. Surus mu kätt. Ma olen hämmingus. Andis mulle medali ja ütles, et võin kodu minna. Mõtlesin hetke ja vastasin, et ei soovi kodu minna kuna mul pole seal kedagi. Ainult tühjus ja üksildus. Kindral mõtles ja ohkas. Tõusis püsti ja lahkus. Olin veel mõned päevad laatsaretis. Kui mind välja lasti ootas mind kindral juba ees. Ta andis mulle minig paberi ja ütles, et mind ootab ees missioon mida ainult mina saan täita.
The End is just the Beginning
Vasta

Mine “Minu looming”