hide and seek(järjekas)

#1
Külm tuuleiil puhub vaikselt toas, istun aknal ja vaatan tühjusesse. Klaasilt peegeldub mulle vastu mu nägu, nägu mida ma vihkan. Eriti need silmad, silmad millest kajastuvad kõik need läbielamised, hirmud, õnnehetked ja palju muud, kui kõige enam on mul meeles mu esimene kohtumine inimestega, keda tegelikkuses siin ilmas enam ei eksisteeri, nad on siin lõksus ja vaid mina saan neid aidata. Aga igakord kui ma neid näen tardund ma hirmust ning minust pole kasu, selline ma kord olen, ma olen teistsugune.
''Harriet, tule kohe siia!'' kisendab mu ema all, mind oma mõttemaailmast välja tirides.
''Jaa,'' karjusin ma läbi hammaste vastu.
Kõndisin lauldes alla, kuid libastusin trepil ning väänasin jalga. Nii tavaline minu puhul, ma olen kohmakas. ''Aiaaaa,'' kräunusin valust. Ema see ei huvitanud, temal oli minust savi. ''Mis tahtsid?'' küsisin emalt. ''Ma mõtlesin, et võiks äkki väikse jutuajamise teha,'' vastas ta kulmu kergitades. Mind see väga huvitas ning ma pöördusin ta poole taas ''Mis teemal?'' Ema läks näost punaseks ja hakkas kokutama, ma aimasin. ''Seks jamh, ei ema, ma tean mis asi see on, hallo ma olen 16, sul pole vaja mulle üksikasju seletada,'' sõnasin julgelt. ''Harriet, aga ..'' jõudis ema vaid öelda kuni ma vahele segasin ''Ei mingeid agasid,'' hõikasin ma talle trepist üles joostes. Kuulsin alt vaid ema rasket ohet, ta ju teab, et minuga ei saa nendel teemadel rääkida, ma ei suuda.
Oma tuppa jõudes panin arvutist muusikat, et vähegi mõnusam oleks olla, avasin oma playlisti ja valisin sealt kõige masema loo ning laulsin seda vaikselt kaasa. Ma armastan laulmist ''Spin me around again and rub my eyes, this can't be happening..'' Mõtlesin oma elule ja oma sõpradele ja silmarõõmudele, pisar tuli silma, kui meenus mulle mu poisssõber, kes suri traagilistel põhjustel, keegi ei tea kuidas või kes selle põhjustas, ülehomme on sellest möödas aasta. Peale mu armastatu surma olengi ma Neid näinud, kuid viimaselajal on kõik kuidagi rahuliku muutunud ning mu igatsus Tema vastu aina suuremeb.
Mõte jooksis mu parima sõbranna peale, kes on hetkel Austraalia reisil ning keda ma samuti pööraselt igatsen, kuid homme on ta tagasi ning ülehomme minu jaoks olemas. Ka tema teab, et ma Neid näen ning ta ei mõista mind hukka. Parim sõbranna..
Ülehomse kohta on mul halb eelaimus ning tavaliselt mu eelarvamused lähevad ka täide..

Re: hide and seek(järjekas)

#2
Tundsin kuidas midagi külma ning kõva mu kätt puudutas, ärkasin ehmatusest, ning see juhtus taas, ma tardusin, kui mu ees seisis üks Neist. Ta oli surnu kohta vägagi veetlev. Ma ei saanud sõnu suust ning silmi temalt. Ta aina lähenes mulle ning ma tundsin kuidas ma üle terve keha värisesin, isegi aastaga pole ma Nendega ära harjunud, kuigi ma näen Neid pea, et iga öö. Ma pole nendega kunagi ühtegi sõna rääkinud. Ma vajan aega.
Lõpuks kui sain silmad temalt jõudsin ma vaadata seinakella mis näitas 4:13 öösel, nagu alati, kui Nad tulevad. Enda imestuseks ma küsisin endalt kõvasti ''Miks just mina? Ma ei suuda veel, ma vajan aega noh!'' Ning puhkesin nutma. Ta lähenes mulle veelgi ning lõpuks seisis ta minust vaid vähem kui poole meetri kaugusel ning ta kõhe ning külmavärinaid tekitav hääl katkestas vaikuse ''Aita meiiidd !'' ning ta kadus ja ka ta hääl vaibus kaugustes, tundsin kuidas soojus ja kodulõhn taas mu tuppa imbusid, nautisin neid ning silmapilkselt ma taas magasin.
Hommikul tõusin ma värskelt ning puhanult, et oma parimat sõbrannat Lizethi nähes hea välja näha. Jooksin kiiruga alla nähes, et Liisu lennuk jõuab juba 2 tunni aja pärast. Ema oli pannkooke teinud ning laua katnud, sõin kiiruga ning juba me olimegi teel lennujaama, tee sinna oli pikk, sest elasime me Raplas. Möödusime pikkadest niitudest ja karjamaadest. Tundsin kuidas auto soe õhk vahetus külma ja rõske õhu vastu, alguses ei teinud ma sellest välja vaid rahulikult sõnasin emale ''Emps kuule, pane palun sooja juurde, külm hakkas.'' Ema vastas ''Mida sa sonid, nii palav on ju.'' Vot siis jõudis mulle kohale, et vaid mina tunnejn nende kohal olekut ja näen neid ning vaid kõik minu silmade läbi muutub. Kui kõik selgeks sai jäi mul mitu südamelööki vahele, ma ei tahtnud Neid uuesti näha, ema saaks aru, et midagi on valesti ja ma aei tahaks talle asju seletama hakata.
Keset karjamaad Ta seisiski, see sama võluv naine, kui tema kohta enam naine saigi öelda. Ma tundsin ta külmust ja murelikkust sealt mitmesaja meetri tagant.Taas ta lähenes aeglaselt, kuid jõudis meile sekunditega aina lähemale, mu hirm kasvas. Lõpuks ta kõndis meie auto kõrval, kuid pidas siiski sammu meie auto kiirusega milleks oli 110km/h. See oli vapustav. Ma vaatasin teda hirmunult. Ta üritas kõigest väest mulle midagi öelda, kuid ma olin liiga hirmul ning karjusin ''JÄTA MIND RAHULE!'' Ta kadus, kuid ema ehmatas ''Harri, mis on?'' Ma ehmusin veel rohkem kui ema, märgates, et ma sedakõvasti karjusin. ''Sorri, ma jäin magama'' mõtlesin ma haleda vabanduse välja ning nii meie sõit jätkuski.
Lennujaama saabudes vaatasin ma lennu tabelit ning seal seisis Austraali lennu kohta kiri ..

Re: hide and seek(järjekas)

#3
Lennujaama saabudes vaatasin ma lennu tabelit ning seal seisis Austraali lennu kohta kiri - edasilükatud.
Ma olin segaduses. Miks lend ära jäi ? Kas temaga on ikka kõik korras ? Miljon küsimust tiirles mu peas ringi. Liikusin emaga infoleti poole, et vähegi informatsiooni saada. ''Tere, kuidas saan teid aidata?'' küsis tööline meilt. ''Eee, tahaks teada väheke informatsiooni Austraalia-Tallinna lennu kohta.'' vastasin selgesõnaliselt. ''Mm, kas te oskate täpsustada mis linnast Austraalia lennuk tuleb?'' küsis töötaja sõbralikult. Mõtlesin veidi ning mulle meenus. ''Ee, Sydneyst.'' sõnasin kahtlevalt. ''Ahaaa, mul on kahju teatada, et seal Austraalia osas on tugevad tormid ning lennukitel ei lubata tõusta, ilmselt saabub lennuk homme või ülehomme või siis üldse nädala pärast, oleneb tõesti tormidest, vabandame.'' vastas töötaja mulle. Tänasin veel töötajat info eest ning me lahkusime.
Istusin kurvalt auto tagaistmele, et veidike magada, mõeldes, et mul pole homme kedagi kelle õlal nutta ja lihtsalt olla. Ema märkas seda ning ohkas raskelt ja käivitas auto, algas jälle 2 tunnine sõit koju lihtsalt mõttetult. Olin juba poolunes, kui ema peatas auto. Uniselt arvasin, et oleme juba kodus, vaatasin aknast välja ja nägin vaid kuidas mingi imekena meesolevus meie auto poole kõndis. Küsisin emalt endal suu lahti ''Kes see on ?'' Ema naeratas ja vastas ''Hääletaja, võtame peale, mis ta ikka piinleb, eks?'' Ma vaid noogutasin selle peale. Ta astus sisse ja sõnas ''Tere, sooviks Raplasse, kas saab?'' Ema vastas sõbralikult ''Ikka ja, ise ka sinna poole teel.'' Mees vaid naeratas selle peale ning asetas oma koti minu kõrvale tahaistmele ja ütles ''Vägahea, mina olen muidu Erik ja ma olen 17.'' Ema vastas ''Ma olen Triin ja see on mu tütar Harriet'' näidates näpuga minu poole. Erik naeratas taas ning tervitas ming muigega. Ma imetlesin teda, ta oli väga nägus, sõbralik, julge ja sümpaatne, kuid kui ta sisse astus ma tundsin ta salapärasust ning ma tundsin, et ta pole tavaline. Miks ma teda enne Raplas näinud pole, huvitav.
Sõita oli veel palju ning hakkasid lähenema taas need niidud ja laasad, kus ma nägin ühte Neist. Ma kartsin hullupööra, sest nüüd oli juba pime ning ka kerge udu kattis maad. Ja see juhtus taas, ma nägin Neid, nüüd oli Neid mitte üks vaid mitu. Ma värisesin üle terve keha, pigistasin silmad tugevasti kinni, et nad kaoks ning avasin nad uuesti ning ikka, nad olid jäädavalt seal, liikumatult. Taas auto õhk muutus külmemaks ja külmemaks. Ma tahtsin taaskord ema poole pöörduda ja paluda tal sooja juurde keerata, kuid Erik jõudis minust ette ning sõnas ''Vabandust, siin on jubekülm, kas te saaks soojust juurde keerata?'' Ema vaid kratsis pead ning täitis käsku. Jälgisin tahavaate peeglist mida Erik teeb, ta vaid õõtsus muusika rütmis kaasa ning ümises kaasa, kuni ta vaatas kõrval aknast välja, ta silmad läksid suureks ning ka tema värises üle terve keha, ta läks näost kaameks ning sulges silmad ning istus otse ja enne neid ei avanud, kuni me olime Raplas.
Ma olin juhtunust sõnatu, mu mõttemaailma katkestas taas ema, kes sõnas Erikule ''Mis su aadress on?'' Erik vastas ''Ah, vahet ei ole, pange mind Konsumi ees maha, sealt saan ise.''
Ma mõtlesin vaid Erikust, ma pidin temaga suhtlema hakkama, vaid tema saab mind selle teemaga aidata. Otsisin oma kotist paberi ja pastaka, ma tõesti ei tea miks mul need kaasas olid, ilmselt kooli asjad kotti jäänud kunagisest. Võtsin paberi ja kritseldasin sinna oma numbri ja kirjutasin juurde - Erik, see on mu nr, võta minuga ühendust. Ma tean, meil on midagi ühist mis meid mõlemaid hirmutab. Harriet ning lükkasin paberi luku vahelt talle kotti. Jõudsime Konsumi ette ning Erik väljus ning jättis meiega hüvasti ja tänas. Sõitsime emaga otse koju. Kell oli alles pool 5, otsustasin telekat vaatama minna. Seadsin ennast mõnusasti sisse ja vaatasin mingit suvalist kanalit, kui äkki läks elekter ära..
Vasta

Mine “Minu looming”