Minu jutt :)

#1
Okei , esiteks pole ma enne mingit juttu kirjutanud , vähemalt mittesellist x'D aa..see ka , et sorri kui mingid kirjavead . Mõtted olen paarist kohast varastanud , aga jutt on tehtud päris ise :)

Sünge laupäeva õhtu. Õues oli torm. Kuid mind see ei huvitanud. Mind huvitasid täna hoopis teised asjad. Nimelt , homme on mu sünnipäev. Mõelge , ma saan homme 16. Mingi suur pidu mind eriti ei huvita, peaasi et ma saan oma kallima, Sveniga koos olla. See oli minujaoks kõige tähtsam.
Järsku helises telefon. Jooksin kapi juurde ning haarasin telefoni. Sven helistas mulle. Seda olin ma juba kaua oodanud. Ta küsis , kas ma sooviksin temaga parki jalutama minna. Muidugi ma olin nõus. Haarasin kiiresti oma pusa ning läksin õue. Me pidime kokku saama suure tamme juures. Kui mina sinna jõudsin oli sven juba seal. Ta tervitas mind magusa suudlusega. Ja nii me jalutasime , käest kinni , teineteise kaisus. Kuna väljas oli tugev tuul, tõmbasin endale kapuutsi pähe, kuid sellest polnud eriti suurt abi. Sven nägi seda ja andis mulle oma jope. Mmm ... Sveni jopel oli täpselt temale iseloomuulik lõhn , see oli väga hea. Kui väike jalutuskäik tehtud , saatis ta mu koju andis viimase suudluse ning küsis minu käest." Mida sa teeksid , kui ma ühel päeval ära sureksin?" Ma ei osand vastata , lihtsalt nutumaik tuli suhu. Ta nägi seda, ning rohkem ta minuikäest ei küsinud. ta lahkus. Veel Hüüdsin talle järele:"Ma armastan sind!"
Järgmisel hommikul tõusin ma juba kell 7 ülesse. Et kõik asjad ilusti valmis seada. Kohe peale seda , kui mul toimetused tehtud , koputas keegi uksele. Seejärel hüüdis ema:" Anna, sinu juurde tuldi. " Jooksin koridori ning nägin seal Sveni koos kommikarbi ja lilledega. Ta tuli minu juurde ning ütles:" Palju õnne kallis". Läksime minu tuppa. Lilled panin vaasi ning kommikarbi tegin samuti lahti. Võtsin endale kommi ning loomulikult pakkusin ka Svenile. Sven hakkas hingeldama. Ma küsisin:"Sven, kas midagi juhtus?" Seepeale ta vastas et kõik on korras. Ta tuli minu juurde, ütles et armastab mind, kuid siis kukkus ta maha ning kaotas teadvuse. Ma ahmatasin. Karjusin ta nime. Ta ütles mulle vaid , et ma kiirabi kutsuks . Seda ma tegin. Peagi koputati uksele. Ema jooksis avama. Need olid kiirabiarstid. Vahepeal hakkas Svenil suust verd jooksma. Ma nutsin, ma ju ei teadnud, mis temaga juhtunud oli. Minult küsiti, kas ma tahan kaasa tulla. Muidugi ma olin nõus. Ema jäi koju.
Kui me haiglasse jõudsime, viisid arstid Sveni operatsioonisaali. Svenil oli olnud pimesoolepõletik ning verevähk, millest mina ei teadnud midagi. Ma ootasin. Ootasin .. Kuni lõpuks tuli õde ning ütles:" Mul on kahju. Me ei suutnud teda päästa. Kui soovite, võite teda vaatama minna." Ma läksin. Ta oli näost valge ning ebatavaliselt külm. Viimane suudlus laubale..see oli viimane. Ta oli läinud. Sven, alati tore ning hooliv poiss. Erilisem kõikidest teistest maailma poistest. Tema, keda ma kõige rohkem siin maailmas armastasin. Ta oli läinud !
Ma lahkusin haiglast. Oli sünge õhtu. Õues oli torm , kuid mind see ei huvitanud. Ma jalutasin läbi selle ilusa pargi , mis tundus nüüd justkui nii kurb. Mul oli hea meenutada seda õhtut, mil ma oma sünnipäeva ootasin ning Sveniga , siin pargis , käsikäes jalutasin. See jope, mille Sven mulle andis , see ootas mind kodus. Ja see jope jääb alati mind ootama. Just nagu mina Sveni . Koduuksel , vaatasin ma tagasining mõtlesin oma esimele suudlusele. Vaatasin taevast . Sealt hakkas silma mulle üks täht. See oli põhjanaelast vasakult kolmas täht. See oli Sven. Ta vaatas mind taevast. Saatsin selle tähe poole õhusuudluse ning läksin tuppa. Sven , ma tean , et sa vaatad mind alati . Nüüd , kui mu maailm peaaegu kokku varises, on mul elada ainult ühe inimese nimel, Sinu nimel .


Tänud kui viitsisite käbi lugeda : )) Mulle meeldivad järjekate lõpud , neeed on nii kurvad et ma alati hakkan siis nutma .. :( ma ei tea miks see nii on .. mul on mingi masenduse aeg vist preagu :S
[ kriitika oodatud ]
Vasta

Mine “Minu looming”