minu luuletused

#1
Sinu silmad, su naer,
need on asjad mida on võimatu unustada.
Kui näen su naeratust, ma sulan.
Ma olen justkui jää, mis päikese käes veeks muutub.
Sa oled minu jaoks mu päike, mu elu.
Mu maalim, milleta ma kokku varisen.
Ma ei kujuta oma elu ilma sinuta välja.
Sinuta oleks mu maailm tühi,
justkui sügavik, millest on võimatu välja saada,
pime kelder kus pole valgust,
pole redelit millega välja ronida.
Kuid ma tean, et sa ei lähe mu juurest ära,
me jääme alatiseks kokku,
Keegi ei suuda meid lahutada.



Sa tõused igal hommikul,
keegi ütleb sulle, kuhu pead minema.
Kui sa sinna jõuad, öeldakse,
mida pead tegema.
Tänaksid, kui küsitaks. kas sa tahad seda.
Aga seda ei juhtu mitte ühelgi hommikul.
Karjud, kuid keegi ei kuula.
Karjud, kuid keegi ei aita.
Karjud, kui on valus.
See on sinu moodus.
Vaata ette, ole valvel nad varitsevad sind.
Püüavad su, käsutavad sind.
Ära luba seda.
Kuni ühel päeval on juba hilja,
sul ei ole enam vabadust.
Aeg on tulnud.
Ütle neile, sa tahad olla vaba.
Karju... See on sinu moodus.
Aeg on tulnud.



Miks läksid ning jätsid mu üksinda.
Sa oled läinud.
Kuid võta teatavaks,
ma ei loobu sinust nii lihtsalt,
võitlen edasi.
Tahan saada su tagasi,
et mu elul oleks korras,
et mu päevas poleks ühtegi pisarat.
Ma ei anna nii lihtsalt alla.
Astun kõigiga võitlusse,
et pääseda sinu juurde.
Kõikjal on takistused,
püüan neid ületada.
On veel jäänud 1000 merd,
et jõuda sinuni.
Päästa meid.
1000 merd, et jälle näha sind.
Laske mind mööda.
Ma tahan sind näha.
Su vari hakkab paistma.
On veel ületada 1000 merd.
Võitlen su eest.
Ma ei anna nii lihtsalt alla.




Miks sa läksid,
tegid mind kurvaks,
panid mu nutma.
Ma ei suuda sind unustada.
Sa lihtsalt oled mu mõtetes,
ma ei saa sind sealt välja.
Ükskõik kuhu vaatan,
näen ma sind.
Püüan mõelda muule,
kuid ei suuda.
Kuidas saaksin sind unustada,
sind oma mõtetest eemale saada.
Kas see on võimatu?
Kuidas unustada sinu naeratus,
sinu silmad, sinu naer?



Miski pole enam korras
Maailm on segi pööratud
Ükski asi pole endine
Maailm on kokku varisenud
Keegi ei leia enam midagi
Seda ei suudeta taastada
Kõik tahavad ära siit
Eemale põrgus
Minna paremasse kohta
Et ei peaks end enam varjama
Saaks vabalt liikuda
Kartmata, et midagi juhtub
Ümberringi on pime
Päike on kustunud
Küünlad ei anna valgust
Hääled on moondunud
Karje tundub kui sosin
Keegi ei suuda enam nii elada



Mida arvate neist?
Tahaksin teada mida teisiti teha ja nii...
Vasta

Mine “Minu looming”