TÄHELEPANU Sõltuvuse diagnoostilised kriteeriumid

#1
Allikas
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakli ... 998/F1.htm

RHK-10 / ICD-10

F1x.2 Sõltuvus
Somaatiliste, käitumuslike ja kognitiivsete avalduste kompleks, mille korral aine või ainete tarvitamine saavutab patsiendi käitumises prioriteedi käitumisavalduste suhtes, mis on kunagi olnud suurema väärtusega. Sõltuvussündroomi olulisim iseloomujoon on tung (sageli tugev, vastupandamatu) psühhoaktiivset ainet (mis võib, aga ei pruugi olla arsti poolt ordineeritud), alkoholi või tubakat tarvitada. Võib juhtuda, et tagasipöördumisel aine tarvitamise juurde pärast kainusperioodi kujunevad sõltuvussündroomi nähud kiiremini kui mittesõltuvatel isikutel.
Diagnostilised juhised
Sõltuvust võib kindlalt diagnoosida juhul, kui mingil ajahetkel eelneva aasta jooksul on esinenud kolm või enam järgmist sümptomit:
(a) tugev tung või sundmõte tarvitada ainet;
(b) võimetus kontrollida aine tarvitamisel käitumist, tarvitamise kestust ja aine hulka;
(c) aine tarvitamise lõpetamisel või vähendamisel tekkiv võõrutusseisund (vt. F1x.3 ja F1x.4), mille tõestuseks on ainele iseloomulik võõrutussündroom; või aine tarvitamine, et leevendada või ära hoida võõrutussümptomaatikat;
(d) tolerantsuse teke, mis väljendub selles, et aine esialgse toime saavutamiseks tuleb tarvitatava aine annust tõsta. Ilmekas on näide alkohol- ja opiaatsõltuvatest isikutest, kes tarvitavad selliseid ööpäevaannuseid, mis on piisavad mittetolerantsete tarvitajate invaliidistamiseks või surmamiseks;
(e) vaba aja veetmise teiste võimaluste ja huvide progresseeruv taandumine aine tarvitamise ees, suurenenud on ajahulk, mis kulub aine hankimisele, tarvitamisele ja toimest toibumisele;
(f) aine tarvitamise jätkamine vaatamata ilmsetele kahjustavatele tagajärgedele, nagu maksakahjustus massiivse joomise tagajärjel, intensiivsele aine tarvitamise perioodile järgnevad depressiivsed episoodid, kognitiivsete funktsioonide häirumine. Tavaliselt ei ole kerge selgitada, millisel määral on isik teadlik kahjustuse iseloomust või ulatusest.
Iseloomulik on ka aine tarvitamise mooduste kitsenemine (nt. tendents tarvitada ainet ühtmoodi nädalalõppudel ja äripäevadel, vaatamata väljakujunenud sotsiaalsetele alkoholi tarvitamisega seotud tõekspidamistele).
Sõltuvussündroomi tähtsaimaks omaduseks on psühhoaktiivse aine tarvitamine või tung ainet tarvitada. Aine tarvitamisvajaduse subjektiivne teadvustamine ilmneb eelkõige seoses püüdlustega lõpetada või kontrollida aine tarvitamist. See diagnostiline tähelepanek välistab näiteks kirurgilised patsiendid, kellele on valu vaigistamiseks ordineeritud opiaate ning kellel võivad avalduda opiaatide võõrutusnähud, kuid kellel sellele vaatamata ei teki tungi aine tarvitamist jätkata.
Sõltuvussündroom võib esineda mingi kindla aine suhtes (nt. tubakas või diasepaam), mingi ainete rühma suhtes (nt. opiaadid), või mitmesuguste ainete suhtes (nt. isikud, kellel on tung tarvitada regulaarselt mistahes saadaolevaid aineid ja kellel ilmnevad kainusperioodil distress, agiteeritus ja/või sõltuvuse kehalised avaldused).
Sisaldab: krooniline alkoholism;
dipsomaania;
ravimsõltuvus;
toksikomaania;
narkomaania.
Sõltuvusseisundi diagnoosi võib täpsustada järgmiste viiendate koodinumbritega:
F1x.20 Käesolevalt kaine
F1x.21 Käesolevalt kaine, kontrollitud keskkonnas
(nt. haiglas, ravikeskkonnas, vanglas jne.)
F1x.22 Käesolevalt meditsiinilisel järelevalvel või asendusravil (kontrollitav sõltuvus)
(nt. metadoon, nikotiinnärimiskumm või nicotine patch)
F1x.23 Käesolevalt kaine, ravi aversiivse või blokeeriva vahendiga (nt. naltreksoon või disulfiraam)
F1x.24 Käesolevalt tarvitab ainet
F1x.25 Aine pidev tarvitamine
F1x.26 Aine episoodiline tarvitamine
Ei konsulteeri enam.
Suletud

Mine “Kas see on tõesti kahjulik? Ja miks?”