Re: kirjuta oma järg viimasele postitusele

#51
Ime oli sündinud. Nimelt leidsid ühe iidse hõimu, mille nime on väga raske kirja panna, jüngrid Arno maised jäänused ning toimetasid need oma moodsasse telkelamusse, kus nad põrmu igasuguste loitsude ja nõidustega väntsutama hakkasid. Küll nad toppisid Arnole ninaaugu kaudu sisse igasugu juurikaid ja ürte, valasid teda üle kõiksuguste jälkide vedelikega, eesmärgiga laip hiljem ära keeta ja nahka pista. Eesmärgini nad aga ei jõudnud, sest raibe otsustas surnuist üles tõusta ning plehku panna. Nüüd otsustas ajupestud Arno, uue kodanikunimega Derese, tagasi kodumaale naasta. Mõeldud-tehtud...
Life is either a daring adventure or nothing at all.

Re: kirjuta oma järg viimasele postitusele

#58
Ilm on pilves ja piserdab kerget uduvihma. Tootsi äratab ülelennanud varese verdtarretav kraaksatus. "Kurat, Lesta! Kobi mu pealt maha!" Lesta ärkab ehmunult Tootsi hirmsa kisa peale. "M-m-ma ei-ei t-tia, k-kuis m-ma si-ia õ-õ-õkva su pi-piale sa-ain." Toots ajab Lesta enda pealt maha ja vaatab ringi. "Jaa, viletsaks me isade maa jäänud. Palju tööd tuleks ära teha, enne kui sellest songitud maast vilja kandev põld saaks," mõtleb Toots, kui kuuleb seljataga eemalduvaid kiireid samme - Lesta jookseb püksid rebadel minema. "Mis sul sindril hakkas?" hüüab Toots talle järele. "M-m-ul lõ-lõ-lõ-i põ-põ-p-õhja a-a-lt ää," karjub Lesta vastu. "Hull nõid tuleb põhjast?" karjub Toots jälle Lestale - Lesta kogelev kõne oli talle arusaamatuks jäänud. Lesta aga oli juba liiga kaugele jõudnud, ja tema eemalduvast häälest Toots enam aru ei saanud. Toots hakkab jälle ümbrust uudistama. "Huvitav, kus see põhja nõid siis on?" mõtleb ta parasjagu, kui temast mõnikümmend meetrit eemal mutt pinnale kerkib. "Tere külamees!" hõikab mutt Tootsile. "Kurat, see pole enam õige asi, ei tea..." tema mõttelõnga katkestab muti küsimus: "kas sul tuld on, külamees?" "Miks mul pole, on küll," vastab Toots. Läheb muti juurde ja vaatab imestusega loomakest. Vildid jalas, must kuub seljas, uljalt kuklasse lükatud soni peas ning päikeseprillid ees. Muti asemel meenutab loomake talle väikest inimest. Teevad suitsu. Jutt ei jookse. Toots küll püüab imeloomaga jutule saada, aga too on tumm kui kala. Mutt saab pläruga valmis. "Tänud külamees, ole meheks," hüüab mutt ja kaob tuldud teed maapõue. Toots eemaldub targu tunnelist ja hakkab metsa poole kõndima. Vihm muutub tihedamaks. Toots teeb kännult leitud matšeetega omale läbi võsa teed. Oksad peksavad näkku. Vihm aina tiheneb. Jõuab lagendikule. Lagendikul peavad kolm karu pikniku. Toots jälgib karusid ja pomiseb: "Kurat, tea kas need ka rääkida oskavad?" Võtab julguse kokku ja hüüab: "Karud, mis te lollid vihmaga pikniku peate!" Suurim karu, kes on ilmselt ka vanim, möriseb vastu. "Küll ta üle läheb! Tule meie sekka! Saad kõhu täis!" Toots teebki paar ettevaatliku sammu karude poole, aga pöörab siis äkki otsa ringi. "Seda te raiped tahate, jah," ja jookseb võssa. Toots ärkab ülelendava varese õudse kraaksatuse peale. "Kurat, Lesta! Kobi mu pealt maha!"

Re: kirjuta oma järg viimasele postitusele

#59
Lesta aga ei liiguta. Toots hüüab veelkord ja üritab koolivenda oma kõhu pealt minema raputada, kuid poiss ainult nohiseb. Tootsil õnnestub end küünarnukkidele üles vingerdada, Lesta süngas hämarikus ikka veel pooleldi ta kõhu peal. Männiokkad on maas ja torgivad. Maa on märg. Toots üritab üles tõusta, kuid kui see ei õnnestu, suunab ta pilgu alistunult taevasse. Mustad kuused varjavad taevast, ainult vihma tibutab.
Kolmandat korda lendab jube vares üle kahe õnnetu ja kraaksatab verdtarretavalt. Äkitselt tundub Tootsile, et Lesta kõhust justkui niriseks midagi Tootsi pükste peale. "Ah sa kadakas*, kused mu täis kah!" röögatab ta vihaselt ja heidab sõbra eemale. Ikka veel vihaselt ajab ta end püsti ja vaatab taevasse. Kusagil ei ole midagi. Mitte kusagil ei ole midagi. Muudkui mets, mets, mets igal pool.
Lesta ei tõusta. Toots üritab oma pükse puhtaks kraapida, kuid märkab siis, et ta käed on verised. Kuu tõuseb metsa kohale ja valgustab poisse. Tootsil on jube. Ta hakkab jooksma.

Re: kirjuta oma järg viimasele postitusele

#60
Juba pool maad oli Tootsil joostud kui Lesta silmad avanesid, ta oma pead tõstis ja Tootsile järele karjus: "Kuule Toots! Sa said valesti aru! Ma sain uued LESTAD!! UUED LESTAD! KALAD! Kala läks kõhukotis lihtsalt veidi sodiks! Aga vot raha mul sulle anda ei ole, et sa uued riided saaksid! Mis määrdunud see läinud!" Toots oli juba ammu seisma jäänud ning nüüd oli ta täiesti sõnatu. Silmist hakkas tal langema lugematuid pisaraid. "Vaesed, vaesed väikesed kalad!" mõtles Toots, "minagi lömastasin neid armsaid loomakesi, oh miks küll, ma olen mõrvar! Ma pean ennast üles andma."
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com

Re: kirjuta oma järg viimasele postitusele

#61
Härdushetk läheb kiiresti üle. "Oota, sul on kala või? On nad sul ikka ühes tükis? Ma mõtlen siin, et kõht tühi, külm kah, teeme lõkke, praeme ära," hüüab Toots Lestale. "Täitsa puder, aga näe, siin on mingi pann, saab kõhu täis küll," ütleb Lesta vahepeal üsna lähedale jõudnud Tootsile, kes omakorda maha maha sülitades lausub: "Mis puder? Kalast tahad putru teha? Söö ise oma putru," ning hakkab uuesti metsa minema. Lesta aga on uhke poiss, sellist solvangut ta välja ei kannata. "Temale ei kõlba minu puder, temale ei kõlba minu seltsis kalaputru süüa." Ta valab kotist vihaga kalasodi välja. Ta hullunud pilk peatub pussil, mida ta kalal käies ikka tarvitab. Tera helgib kuuvälguses kutsuvalt. Ta surub higise peo ümber pideme. Hullunult ulub ta kuu poole. Siis meenub talle Toots, kes on juba silmist kadunud. "Toots, tule sööma, puder on valmis!" hüüab ta kileda häälega metsa. Ta tormab Tootsile järele, raiudes pussiga metsiku vihaga näkku peksvaid oksi. Tootsile kandub kõrva Lesta kile hääl: "Toots, ae! Söök on valmis! Tule sööma!" ning ta kuuleb metsikut raginat, mis võsast kostub ning otse tema poole paistab tulevat. Toots pistab jooksu, ragin ja karjed aga püsivad kindlalt kannul. Tootsile meenub ta teadvusetult Lesta all lamades nähtud unenägu. "Mutt! Tunnel!" Ta peidab end kähku pajupõõsasse. Mõne hetke pärast tormab mööda vahutava suuga Lesta. Kui Lesta hõiked enam ei kostu, hakkab Toots tagasi jooksma. Tunnel on, kui liiga väike. Ei mahu Tootsi kere sinna sisse! Metsast kostub Lesta lähenev hääl. Tootsil välgatab peas uus mõte: "Karud!" Toots pole eales nii kiiresti jooksnud. Jalad on kerged, ta sööstab läbi metsa, kannul Lesta kõrvulukustav kisa. Lagendik! Lõpuks ometi! Lagendikul on karuema koos kahe pojaga. Söövad pohli. Toots tormab neist hooga mööda, äsades ühele karupojale jooksu pealt vastu pead. Karuema möirgab metsikult, kuid Toots on juba lagendiku teises otsas. Metsast kargab välja kisendav Lesta, pussiga vehkides. Ta jookseb Tootsi jälgedes, otse karupere poole. Ta ei märka karusid, ta hullunud pilk on kinnistunud Tootsi seljale. Karu käpp langeb nagu välk selgest taevast Lesta koljule. Üle lagendiku kõlab kõrvulukustav raksatus. "Ohh sa juudas!" pomiseb Toots, lagendiku serval hinge tõmmates.

Re: kirjuta oma järg viimasele postitusele

#62
Tootsi tabas suur kergendus ning peale mõnd hingetõmmet sammus ta läbi metsa paika, kus Lesta oma kalaputru valmistada kavatses. Toots korjas kokku oksad, tegi lõkke oma iidse tulekiviga ning korjas kalade jäänused maast pannile. Varsti saigi süüa. Küll oli Tootsil hea istuda sooja lõkke ääres ning kalaputru süüa! Samal ajal mõtles ta, mida oma eluga edasi teha. Väljas hakkas juba vaikselt valgeks minema. Kaugelt paistis tee peal keegi lähenevat. Kui kogu juba päris lähedale jõudis, oli näha, et tegu on Teelega. "Tere Teele!" hüüdis Toots, ise samal ajal veel veidi hõõguvaid puid tokiga segades, seejärel kohmetunult püsti hüpates. "Tere-tere, seltsimees Toots, mis sina õige siin nii vara teed? Kas kodus siis enam olla ei kõlba?" vastas Teele suure imestusega.
"Ega ei kõlba jah! Istusin siin pool ööd ja mõtlesin. Teele, ma lähen Lätti! Otse Daugavpilsi välja! Leian töö, ostan linna lähistele talu! Hakkan lätlaseks! Ei siin ole enam midagi teha. Aga üks ettepanek mul sulle veel oleks! Kas tahaksid ehk minuga kaasagi tulla? Kena saaks see eluke meil olema." Toots pilgutas silma. Teele oli hetkeks vaikne. "Oi... Toots... püha müristus, mis sind nüüd sinna küll veab? Ei mina kaasa tulla saa, mida mina seal küll teeksin, kodus tarvis vanematele abiks olla ja loomi talitada!"
"Küll need vanemad hakkama saavad, Teele! Tule aga tule minuga, seal korraldame uhked pulmad!"
Teele suu vajus lahti ning silmad läksid suureks. Kõigepealt tegi ta paar taganevat sammu ning siis pistis jooksma. Toots jäi kukalt kratsides kohale. Siis aga kostus metsatukast mörinat ning puude vahelt paistis karu, hambus inimkäsi, mille ümber veel tükk särgivarrukat - täitsa sama riie, mis Lestal oli. Toots kohendas toki oma käes ründeasendisse.
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com

Re: kirjuta oma järg viimasele postitusele

#63
Tootsi jalad värisevad. Ta ei suuda ju ometi karuga võidelda. Talle meenub jälle unenägu. "Karu, pai karuke, kus su pojad on?" hõikab Toots karule. Karu vastab vihase möirgega. Toots ei suuda joosta, karu läheneb talle urisedes. Tootsil ajab kalapuder üles. Karu möirgab, tõustes tagakäppadele. Toots hakkab palvet lugema. "Kurat, kuidas see nüüd oli? Ave Maria... Ei mitte see, ah, kuradile see palve." Karu tõstab käpa, Toots suleb silmad. Kõlab pauk. Toots ei julge silmi avada. "Ei tea, kas ma olen taevas või põrgus?" mõtiskleb Toots, kui järsku kõlab Lible purjus hääl "Toots kurivaim, mis sa siin kükitad?" Toots avab silmad. Ongi Lible, kaheraudne õlal. Toots mõtleb vastust välja, ise samal ajal langenud karu silmitsedes. Lõug puhkab samblal, keel suust väljas. Käpad on harali nagu hernehirmutisel. Siis meenuvad talle karupojad. "Lible, kurat! Praegu pole jahihooaeg. Sa lasid poegadega karu maha!" Lible silmitseb karu, ja vastab ohates "Eks meil kõigil tule kord aeg, nii karul kui inimesel," mille peale Toots järsku metsa suunas osutab "Näe, seal nad on!" Karupojad tulevad ema juurde. Nad lakuvad ema ja Tootsile tunduvad nad nutvat. Lible vannub ja paneb paberossi ette. "Kurat, mis nüüd teha?"

Re: kirjuta oma järg viimasele postitusele

#64
"Ah sitta kah," ütleb Lible ja keerab seljaga metsta poole, et peeretada, "laseme siit jalga enne kui miilits kohale jõuab". "kadakas*, küll elu on alles seiklus," mõtleb Toots oma peas. "Kuidas sul selle blondiiniga läheb," küsib Lible Tootsilt "no nii jutu jätkuks." "Kuule, mis ta ikka läheb, saatis pikalt mu, ma ju varsti Lätti minemas ja too sindrinahk ei tahtnud kaasa tulla," rääkis Toots õhinal. "No mis kurat sa sinna Lätti ära kaotasid, seal ju puhta sibulad kõik, mitte meiesugused head inimesed," arvas Lible. "No neile võiks ka ju seda headust viia," põhjendas Toots. "Kurat neile neandertaalidele headust vaja, raiped varastasid veskist mul 300 kilo ilusat valget nisujahu ära," jutustas Lible "persse küll, pool suve hoolitse terade eest ja siis võetakse sult viimnegi käest ära." "Sitt lugu lilleke, läti valitsus pakkus mulle 300 kilo jahu kui sinna elama lähen," pani Toots Lible paika, "ja 20 hektarit maad saan ka peale." "300 kilo vä?" küsis Lible. "Nojah, no tule ka kaasa, saaksid oma jahu tagasi vähemalt," pakkus Toots. "Aga neid kuidagi üle tilli ei saa lasta?" uuris Lible? "No ma ei tea, kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab," arvas Toots. "Aga no lähme vaatame siis sinna, kuhu me õieti täpsemalt lähme?" "Daugavpilsi." "No lähme siis sinna sibulalinna" pani Lible ette. "Nu bajehali, aga oota, võtame selle karuraipe kaasa, peidame selle seni veskisse, kuni me veel siin oleme, siis viime Ülesoole ja siis isa teeb vorsti sellest," pakkus Toots. "Sul täna ikka mõte jookseb, ma vaatan," kiitis Lible, "kuigi nägin, kuidas sa kooli juures mitu korda täiega sisse said ja nüüd karuga kaklema pidid." "Kurat, Lible, ma pole sind veel tänanudki, nii meelest läks ära," tänas Toots, "ah sitta selle Lätiga, lähme võtame parem Läti paci ja sööme karupraadi."

Muide keegi võiks uue jutuga alustada, seda kevadet ei saa lõputult jätkata. Või saab?
EXJU - Ex-Jutuka Mode
Diskussioon - parim vahend probleemide lahendamiseks, seetõttu ongi enamik minu postitusi diskuteerivad.
Ma pole geenius, paranda mind. Mu postitused on ainult minu arvamus.

Re: kirjuta oma järg viimasele postitusele

#65
EXJU kirjutas:
Muide keegi võiks uue jutuga alustada, seda kevadet ei saa lõputult jätkata. Või saab?
muidugi saab. Mis aastate juures me oma jutuga oleme? Tänase päevani saame seda juttu jätkata hetkel, 24.10.2014 kella 14.45-ni. Ja siis edasi niikaua kuni kõik osatäitjad surnud.. aga kui vahepeal sünnitatakse ja uusi tutvusi luuakse, siis ei saagi jutt kunagi otsa.
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com
Vasta

Mine “Varia”