Probleem

#1
Tere!
Olen 14 aastane tüdruk ja eriti viimasel ajal olen täheldanud, et mu ponnistustest pole kasu.
Alles paar päeva tagasi oli kõik korras (tegelikult umbes 2 päevaks, aga minu jaoks oli see siiski midagigi), aga sain veel kinnitust, et kui mingi hetk hakkab juba paremini minema, siis tuleb kohe selline katastroof.
Igatahes, ma ei ütleks, et ma nüüd päris üksik oleks, aga mul ei ole hingesugulast või nn südamesõbrannat. Ma saan üldiselt siiski inimestega hästi läbi.
Mul on ka tunne, et ma ei saa kelleltki toetust, eriti kõige raskematel hetkedel. Mu vanemad arvavad, et nad suudavad rahaga kõik mu probleemid lahendada ja heidavad mulle ette, et ma ei oska neid väärtustada ja miks ma koguaeg nii tusane olen. Mul aga on tunne, et nemad ei oska mind väärtustada. Ma nimelt tegelen tasemel võistlusspordiga, aga ega mu vanemad mind väga ei kiida ega midagi. Õpin koolis ainult viitele ja käin olümpiaadidel, aga kiitust avaldavad mu vanemad mulle harva. Mul on ka kaksikõde, kes ei ole nii taibukas, kui mina, aga teda kiidetakse tunduvalt rohkem. Kõige raskem just ongi see, et keegi ei märka, et mul on probleem, sest arvatakse, et mul on kõik väga korras (head hinded, edukas sportlane)
Täna tulin masendunult trennist ja kui autosse istusin, puhkesin nutma, isa ainult nähvas, et mida mina nutan. Arvates, et ta sai aru, et kõik pole päris korras, lootsin, et tänaseks on tänitamisega kõik, aga kus sa sellega, veel on ju sada viga.
Sama on ka trennis. Jah, ma ei ole just kõige andekam, aga ma olen kõige nimel tõsiselt vaeva näinud ja pingutan iga trenn 100%, aga treener ei paista seda tähele panevat. Olen vaimselt lihtsalt niiiniii valmis olema tippsportlane, aga füüsiliselt on vaja natuke järele jõuda. (Tegemist on rühmvõimlemisega ja nii hilises vanuses hakkavad spagaadid nii või naa järele andma ja ma võitlen sellega igapäevaselt)
Niimoodi ma siis nutangi ennast magama ja üritan kuidagi päeva läbi vedada. Mida ma teha võiks?

Re: Probleem

#2
Proovin kirjutada punktide kaupa:

1. Pole sõbrannat. Jah, seda hingesugulast või südamesõbrannat ongi raske leida, kõigil kohe ei veagi. Elu jooksul seda tavaliselt ikka mõne korra juhtub, aga on paratamatu, et kõigil ei vea kohe sinu vanuses. Ega seal muud teha olegi, kui sõprade ja tuttavatega suhelda, mitte välistada ka uusi tutvusi ja küll siis aja jooksul kohtad lõpuks ka neid nn õigeid inimesi.

2. Vanemad ei avalda kiitust. Kas sa oled sellest nendega rääkinud, et tunned, et sind ei tunnustata piisavalt ja et asjakohane kriitika on küll asjakohane, aga selle kõrval oleks hea, kui ka hästi tehtut tunnustataks. Kas sa ise kiidad vanemaid? Mulle tundub, et kui nii sina kui ka su vanemad kurdavad, et teineteist ei osata väärtustada, on asi kahepoolne. Nii et võid vabalt ka ohjad enda kätte haarata ja püüda ka ise rohkem tähele panna, kui vanemad midagi eriti hästi teevad - näiteks teeb ema hea söögi, kumbki aitab sind koolitöös, keegi lahendab mingi pingelise olukorra kuidagi eriti hästi jne - kiida ja tunnusta neidki, kõik inimesed vajavad tunnustust. Ja positiivsus kasvatab positiivsust.

3. Vanemad ei mõista. Lihtsalt iseenesest ongi raske mõista, sest inimesed pole samasugused, seetõttu oleks hea end rohkem ka sõnades selgitada. Näiteks kui hakkasid autos nutma ja isa nähvas, näitabki see seda, et ta tõepoolest ei saanud aru, miks sa nutad, ja lihtsalt ei osanud reageerida. Nutmise ajal võib olla raske selgitada, aga hea oleks, kui teeksid seda siis vähemasti hiljem, kui oled maha rahunenud. Selgitamine ja selgituste kuulmine aitab edaspidistes olukordades üksteisest paremini aru saada. Mõnikord võib olla hea variant ka kiri kirjutada, kui näost näkku rääkida ei taha või arvad, et see ei pruugi nii hästi välja tulla kui sooviksid.

4. Nutad end magama ja püüad päeva läbi vedada. See ei ole tõepoolest väga hea variant, sest magama soovitatakse ikkagi minna pigem nii, et eelmise päeva asjad on ära lahendatud ja tuju pigem hea, sest emotsioonid magamaminekul mõjutavad ka su und ja järgmist päeva. Ehk aitaks seda positiivsust tekitada mõni lihtne tehnika, näiteks paned igal õhtul kirja kümme (või lihtsalt nii palju, kui tuleb) punkti, mis selle päeva juures head oli või hästi läks. Need võivad olla ka pisiasjad - ilus ilm, kellegi naeratus, uue laulu avastus vms. Kui ka treener ei tunnusta, siis ise tead igal juhul, kui andsid endast selles trennis kõik, ja võid selle endale kirja panna. Kui pole selliseid asju enne teinud, võib see tehnika tunduda võõras ja kunstlik, aga kui seda igapäevaselt teha, aitab see päris palju positiivsemale mõtlemisele ja olemasoleva väärtustamisele kaasa.

Ehk said mingeid mõtteid. Edu sulle!

Re: Probleem

#3
Tere

Termomeeter jõudis siin mu kirjutamise ajal juba pika vastuse toota.

Minupoolt nüüd siis vanemate osas mõni mõte juurde:

Mõnikord vanemad võivad jääda sellesse igapäeva rütmi nii kinni, et enam tõesti ei märka, mis ümber toimub.

Ma arvan, et Sa võid oma vanemaid selles aidata. Ütle näiteks emale, et tahad aidata teda. Näiteks tehke koos süüa, vaadake koos vanu pilte, tehke perekonnaga koduvideote vaatamise õhtu. Mõnikord on vahva ka mõnda vana kappi koos sorteerida ja neid asju vaadata, mis sealt välja tulevad. Isaga võid minna näiteks kahekesi kuskile spordiklubisse näiteks sulgpalli mängima. Emaga võid kah midagi kahekesi koos teha, vastavalt tema huvidele.

Ehk siis ma usun, et Su suhe vanematega võib paraneda, kui Sa nendega veidi rahulikus keskkonnas koos oled. Lase neil õppida tundma ennast, las nad märkavad, kui tore tüdruk Sa tegelikult oled! Tehke koos midagi, mis on rutiinist erinev.

Ole tubli!
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: Probleem

#4
Mu kasuema on öelnud, et tegelikult see südamesõbra või hingesugulase leidmise asi on kahe otsaga asi. Mõni leiab ta varases eas, paljud leiavad alles kuskil ülikooliaastatel. Kuna praeguses vanuses enamus noori veel ei tea, kes nad on ja mida nad tahavad, on raske ka hingesugulast leida, mõistad?
Vanemate asi on ka kahe otsaga asi. Ma arvan, et su õde kiidetakse rohkem, sest ta pole nii taibukas. Asi on motivatsioonis, proovitake anda midagi, mille nimel pingutada, antud olukorras siis kiitus ja head sõnad. Kuna su vanemad näevad ja teavad, et sa õpid niigi headele hinnetele ja oled vägagi edukas oma tegemistes, siis nad ei pea seda äkki vajalikuks, sind innustada? Aga sa peaksid nendega sellest kindlasti rääkima, sest ühel hetkel võib hoopis sinul motivatsioon kaduda. Ma ka kaua aega mõistatasin, miks mu vanemad ega tuttavad ei mõista mind, miks mitte ükski arst mind aidata ei suuda. Jõudsin järeldusele: kuidas keegi saab mind mõista, kui ma isegi ei mõista ennast?
Hea on see, et sa pingutad. Ja ära annagi alla. Sest kui sa ükskord alla annad, ennast täiesti mulla alla matad ja lased isegi sellele mullale umbrohtu ja taimi ja maju ehitada, siis on sealt väga raske välja saada (väga kujundlikult kirjutatud aga ehk saad aru). Been there done that.
Hold on, ükspäev sa saad edukaks ja kõik su vaev tasub ära.
See, mis sa teksti alguses kirjutasid. Et kõigele heale järgneb halb. Jah, see ongi nii, see on elu, see käibki nii, mõistad? Vahepeal on väga palju halba, vahepeal väga palju head. Suurepärane on see, et sa veel näeb positiivset. Paljud ei näe.
Pea meeles, kõik algab sinust endast.
"My heart is just too dark to care,
I Can't destroy what isn't there"

Re: Probleem

#5
Bucerus kirjutas:Tere

Termomeeter jõudis siin mu kirjutamise ajal juba pika vastuse toota.

Minupoolt nüüd siis vanemate osas mõni mõte juurde:

Mõnikord vanemad võivad jääda sellesse igapäeva rütmi nii kinni, et enam tõesti ei märka, mis ümber toimub.

Ma arvan, et Sa võid oma vanemaid selles aidata. Ütle näiteks emale, et tahad aidata teda. Näiteks tehke koos süüa, vaadake koos vanu pilte, tehke perekonnaga koduvideote vaatamise õhtu. Mõnikord on vahva ka mõnda vana kappi koos sorteerida ja neid asju vaadata, mis sealt välja tulevad. Isaga võid minna näiteks kahekesi kuskile spordiklubisse näiteks sulgpalli mängima. Emaga võid kah midagi kahekesi koos teha, vastavalt tema huvidele.

Ehk siis ma usun, et Su suhe vanematega võib paraneda, kui Sa nendega veidi rahulikus keskkonnas koos oled. Lase neil õppida tundma ennast, las nad märkavad, kui tore tüdruk Sa tegelikult oled! Tehke koos midagi, mis on rutiinist erinev.

Ole tubli!
Olen Sinuga igati nõus, aga olukorra teeb raskeks ka see, et mu vanematel ei ole minu jaoks aega v.a mu trennidesse vedamine, sest mu ema sünnitas just kolmanda lapse ja pühendub enamuse ajast temale.

Re: Probleem

#6
iamanxiety kirjutas:Mu kasuema on öelnud, et tegelikult see südamesõbra või hingesugulase leidmise asi on kahe otsaga asi. Mõni leiab ta varases eas, paljud leiavad alles kuskil ülikooliaastatel. Kuna praeguses vanuses enamus noori veel ei tea, kes nad on ja mida nad tahavad, on raske ka hingesugulast leida, mõistad?
Vanemate asi on ka kahe otsaga asi. Ma arvan, et su õde kiidetakse rohkem, sest ta pole nii taibukas. Asi on motivatsioonis, proovitake anda midagi, mille nimel pingutada, antud olukorras siis kiitus ja head sõnad. Kuna su vanemad näevad ja teavad, et sa õpid niigi headele hinnetele ja oled vägagi edukas oma tegemistes, siis nad ei pea seda äkki vajalikuks, sind innustada? Aga sa peaksid nendega sellest kindlasti rääkima, sest ühel hetkel võib hoopis sinul motivatsioon kaduda. Ma ka kaua aega mõistatasin, miks mu vanemad ega tuttavad ei mõista mind, miks mitte ükski arst mind aidata ei suuda. Jõudsin järeldusele: kuidas keegi saab mind mõista, kui ma isegi ei mõista ennast?
Hea on see, et sa pingutad. Ja ära annagi alla. Sest kui sa ükskord alla annad, ennast täiesti mulla alla matad ja lased isegi sellele mullale umbrohtu ja taimi ja maju ehitada, siis on sealt väga raske välja saada (väga kujundlikult kirjutatud aga ehk saad aru). Been there done that.
Hold on, ükspäev sa saad edukaks ja kõik su vaev tasub ära.
See, mis sa teksti alguses kirjutasid. Et kõigele heale järgneb halb. Jah, see ongi nii, see on elu, see käibki nii, mõistad? Vahepeal on väga palju halba, vahepeal väga palju head. Suurepärane on see, et sa veel näeb positiivset. Paljud ei näe.
Pea meeles, kõik algab sinust endast.
Head näen ma tõesti ja üks suuremaid põhjuseid, miks ma siia lehele aegajalt satun, on lihtsalt see mure endast välja lasta. Nt selle kirja alguses ma lahistasin nutta, aga lõpetades olin juba rohkem rahunenud :) ma olen lihtsakt selline inimene, kes peab aeg-ajalt end tühjaks nutma. Panengi kurva muusika kõrvaklappidest mängima ja nutan. Samuti oli mul aega asjade üle juurelda ja ma jõudsin selgusele, et nii nõrk ma ei ole, aga mul on nõrkushetki vaja vähemalt kord kuus :)
Vasta

Mine “Üksildus”