Nullpunkt

#1
Tere ! Olen 14-aastane tüdruk, elan Tallinnas. Sooviksin rääkida oma lugu.

Ma olen eluaeg olnud suurem kui teised, haiguse tõttu.
Lasteaias oli mul väga palju häid sõbrannasi, sõpru. Ma olin see kõige julgem, sõbralikum, toredam .. just see, kellega kõik tahtsid suhelda. Samas, ega lasteaias ei vaatanud keegi välimust. Esimesest neljanda klassini sain samuti läbi kõigi poiste ja tüdrukutega.

Viiendas klassis tuli mu klassi uus tüdruk, temaga ei tahtnud eriti keegi suhelda seetõttu hakkasin ise temaga suhtlema, mul oli kahju temast, kui ta üksinda oli koguaeg ja keegi ei teinud temast välja. Mult hakati küsima, et kas ma olen imelik, et temaga suhtlen.

Kuuendas klassis kujunesid välja kambad, poiste kamp, nö beibede kamp, ning kamp, kus olin mina, see uus tüdruk, Riina, Marko ning Anneli (nimed muudetud). Meid hakati sõimama, lehmateks, lollideks inimesteks, öeldi, et me võiksime ennast põlema pista, et meid ei vajata siia..jääme ainult teistele ette.

Seitsmendas klassis tehti reaalklass, seetõttu läksid kõik laiali. Minu klassis, 20 poissi ja neli tüdrukut, mina, uus tüdruk, Riina ja Maria. See uus tüdruk hakkas suhtlema Mariaga, Maria suhtles juba varem Riinaga, mina jäin üksinda. Kõik klassipoisid + Riina, Maria ja uus tüdruk hakkasid mind sõimama, peksma, minu asju ära peitma. Mu enesehinnang langes .. ma hakkasin suitsetama, mul tekkisid uued sõbrad. Sõbrad, kes olid minuga ainult siis koos, kui mul oli suitsu. Kui ma suitsetamise maha jätsin, kadusid need ''sõbrad''.
Ma olin depressioonis, lõikusin ennast, sõin mingeid tablette, hakkasin tegema poppi.
Iga kord, kui peale kooli koju läksin, nutsin .. mitu tundi järjest ..

Peale seitsmendat klassi vahetasin kooli. Klassis on 11 õpilast, 5 tüdrukut ja 11 poissi.
Mu enesehinnang on täiesti madal, ma ei oska suhelda inimestega. Minust hoitakse eemale, sest ma olen teistest nüüdseks vägaväga palju suurem ja ma ei saa midagi selle jaoks teha. 5 poissi norivad mind. Tüdrukutel endal on savi, naeravad, kui mind noritakse, samuti naeravad ka teised poisid.
Ja isegi mu vanemad, õde ütlevad mulle, et ma olen paks.

Ma enam ei jaksa .. olen liiga palju haiget saanud ..

Re: Nullpunkt

#3
Kas sa uuesti kooli ei tahaks vahetada? Näiteks Pelgulinna Gümnaasium on väga tore koht, kus koolikiusamisega tegeletakse ja minuteada seal seda peaaegu, et polegi.Tean seda sellepärast, et ise olen seal käinud .
Baby, I don't know what love is, maybe I'm a fool, I just know what I'm feeling and it's all because of you. ˇˇ

Re: Nullpunkt

#5
Võileib kirjutas:Chriffety, koolikiusamist on igas koolis mingil määral. Mida rohkem õpilasi, seda rohkem. Mida vähem õpilasi, seda vähem. Keegi kannatab kuskil ikka, lihtsalt sellest ei räägita.
Võimalik. Kuid tõesti, ma tean et seal on väga-väga hea suhtumisega inimesed.
Baby, I don't know what love is, maybe I'm a fool, I just know what I'm feeling and it's all because of you. ˇˇ

Re: Nullpunkt

#9
Grrr kirjutas:
Võileib kirjutas:Mida rohkem õpilasi, seda rohkem. Mida vähem õpilasi, seda vähem.
Ei ole õige.
samas on see kindlasti üks teguritest, kuna mida rohkem on õpilasi, seda vähem tähelepanu kiusamisele pööratakse ja mida väiksem kool, seda suurem tõenäosus, et õpilased hoiavad ka kokku. samas märksa intensiivsem mõjutegur on siiski see, millise iseloomuga inimesed on ühes klassis kokku saanud, sest käitumine sõltub nooremas eas väga palju eeskujust ning sellest, mida teised teevad, siis ongi nii, et on üsna suur tõenäosus, et kedagi kiusatakse. hilisemas eas hakkavad õnneks paljud mõtlema, et tuleks ikka sõbralikum olla.
eraldatus

Re: Nullpunkt

#10
Kui on vähem õpilasi, on üldiselt ka õpetajatel kiusamist kergem märgata ning varem jaole saada. Aga on võimalik ka, et mammutkoolis on ülihea õhkkond, sest seal siiski pingutatakse selle nimel ja mõnes väikeses maakoolis võib täiesti põrgu olla, sest õpetajatel on jumala kama, mis nende ümber toimub.

Re: Nullpunkt

#11
Ma üldistasin liiga palju, minu viga. Oleneb, aga tavaliselt on lihtsalt nii.
Grrr, ma tean, mida sa oma kooli kohta arvad. Jah, teil võib olla vähe kiusamist, kuid kui palju sa tead mis toimub näiteks esimeses-teises klassis? Ei saa öelda, et üldse ei ole, mingil määral kindlasti on. Igal pool.

Re: Nullpunkt

#12
Reedetu kirjutas:Kas sa mõnda trenni ei saa/ei tahaks minna? Seal saaksid ehk kaalu kontrolli all ning samal ajal ka enesehinnangut juurde ning uusi tuttavaid, kellest võiksid areneda sõbrad. Kuidas sul toitumine muidu on? Ehk oskame me nõu anda.
Tal on haigus, mitte laiskus ja hoolimatus. Ja teemaalgatajale - sul tuleb see lihtsalt üle elada, sest siinkohal polegi midagi teha, kui sind ümbritsevad nii rumalad ja madala intelligentsiga inimesed. Ära palun tee endale haiget, ükskõik, kui raske on. Mõtle sellele, et kunagi oled täiskasvanud ja iseseisev, edukas, sea endale eesmärgid! Üks võimalus oleks ka kooli vahetada.. Aga seda tuleks siis teha väga hoolikalt, et ei satuks nii haigete inimeste otsa, kes sind narriks.. Kasuks tuleb ka see, et oled kõigi vastu sõbralik ja rõõmus. Ja su ema ja õde on täpselt sama rumalad kui su klassikaaslased. Kunagi peab su ema leppima sellega,et on kõige odavamas vanadekodus ja sina ei pea siis küll midagi nende heaks tegema peale sellist suhtumist OMA tütresse. Ja tead, et kõik, KÕIK, mis sa teistele teed, olgu see hea või halb, tuleb sulle endale tagasi nagu tuleb see varem või hiljem tagasi su klassikaaslastele ja inimestele, kes sind on kiusanud. Ma võin seda sulle kinnitada käsi südamel.

Re: Nullpunkt

#13
Lõpude-lõpuks, tuleb ise hakkama saada selle kiusamisega. Kool aitab väga vähe siinkohal, nad ei saa karistada õpilasi, aint suulise noomituse saavad teha mis võibolla tõmbab selle kiusamise tagasi mingiks nädalaks ajaks või siis sellel on üldse vastupidine mõju. Kui kiusajad võtavad mõistuse pähe, siis on väga hea ja kui seda ei juhtu siis pead selle koolitee vaikselt läbi käima ja ise hakkama saama. Kõige tähtsam on elada päev korraga ja sa pead olema pidevalt positiivselt mõtestatud, mitte ei haletse end ja ei mõtle et oled paks kui koolist koju tuled. Vastupidi, sa pead mõtlema et ''Damn im f*cking awesome'' ja eluga edasi minema, ja igapäev nõnda. Ajajooksul, sa näed et see aitab ja kui sa muutud positiivsemaks, tekib sul ka rohkem tutvusi, inimesed märkavad sind jne.

Lihtsalt mainin, et see jutt ei põhine eeldusel, vaid see on läbi proovitud minu enda poolt.

Re: Nullpunkt

#14
Aga samas on koole, kus kiusamist esineb vähem. Mina hindaksin kooli mõju üpriski suureks. Aga loomulikult on tegu pikaajalise protsessiga. "Kiusajasõbraliku" kooli muutmine vastupidiseks võtab ikka aastaid aega ning väga palju energiat ja tahet kooli juhtkonnalt.
Vasta

Mine “Üksildus”

cron