Pole kedagi. Hea või halb?

#1
Ma ei teagi kuidas seda lõputut hala ja vingumist alustada.
Nojah. Mul pole kedagi.
Üksi. Ma ei teagi enam kas ma tõukan teised endast tahtlikult eemale
või olengi ma lihtsalt nii kuramuse ebameeldiv persoon (arvatavasti teine variant.)
Aga veelgi veidram- ma ei tea kas sellega rahul olla või mitte.
Mind häirib teiste seltskond väga.
Teiste mõttetu jutt (ei ütleks, et minu oma targemgi oleks),
nende naer, küsimused, pilgud. Ma ei taha seda.
Aga samas lihtsalt pole jõudu pidevalt üksinda olla.
Vahest tahakski, et oleks keegi kes kohe selga ei keeraks.

Nii kuradima isekas, kas pole.
Kedagi kes vait püsiks ja mingit p*ska ei aja, aga sul kõike laseks öelda.
Jah. Umbes nii. Asi on muidugi minus nagu praeguseks olete aru saanud.
Ehk ei oskagi inimestega suhelda. Kas selle väikese probleemi aitaks lahendada psühholoog või mis?
Koolis tappa ei saa (plikasid ei löödagi või mis..),
aga pidevalt seina passida ja inimesi eirata- no hakkab ajudele käima.
See polegi mingi eiramine. Kõigil on otseselt pohhui
sellest plikast kes õpetajate vingumisest hoolimata kõrvaklappe kunagi peast ei võta ja seal vihaselt kurat teab mida passib.
Eks siis jah. Mitte et ma isegi sellest jamast aru saaks.
Teen asjast liiga suure numbri või.. ühesõnaga jah. Mis peale hakata.. iseendaga või? Ju vist.

Ei tahaks elu päris raisku kah lasta.
Karm nägu ees pohhuistlikult kuni surmani?
------------------------------------------------------------------------------
Okei siit maalt juba off-topic.
Kust psühholoogi leiaks? Asud kuskil urkas, siis on lootusetu seis ühesõnaga?

Re: Pole kedagi. Hea või halb?

#4
Loomulikult on võimalus ise end treenida ja üritada muuta.
Hulluarstile oleks aga soovitatav minna tõesti. Ta oskab nõu anda, toetada.
Mõistmatust ta nüüd vaevalt süvendab ja teistele võõramaks jäämisega on see asi, et ise peab pingutama.
Olukord pole sugugi idiootne. Pigem on see raske.
Endaga tuleb nii või naa tööd teha.

Re: Pole kedagi. Hea või halb?

#5
Mul on tunne, et äkki sa liiga palju egotripid - mul õde ka selline... peab ennast teistest paremaks jne, sõpru tal on küll aga üldiselt on ta siuke Kanye Westi tüüpi egolaks, et kõigiga ei kõlbagi suhelda jne... on kadakas* :)

Soovitus: Ole rohkem sõbralikum, mitte mingi depressiivne kadakas* + kaota ära eelarvamused, kuna need viivad sind täitsa alla.
Eelarvamused + ego = üksildus...

Re: Pole kedagi. Hea või halb?

#6
Võin öelda vist üpris julgesti-
eelarvamusi eriliselt pole.
Ma ütlen küll oma arvamuse välja ja julgen inimestele vastu hakata,
kuid tunnistan ka alati oma vigasid.
Tutvusi ei otsi välimuse põhjal etc.
Olen ikka arvanud, et iga inimese oma asi kuidas käitub, välja näeb või ellu suhtub.
Enesehinnang on nii madal, et mingist egost ei tasu rääkidagi.
Ehk olen lihtsalt ebameeldiv inimene.

Re: Pole kedagi. Hea või halb?

#7
Ma saan aru sellest, kuidas mõnikord tahaks pigem üksi olla, kui rääkida ilmast jms. Aga raske on leida inimesi, kes oleksid valmis sinu tujude järgi suhtlema, sest sa isegi ju ei taha, et sõber sind blokiks ainult seetõttu, et tal ei ole tuju. Seetõttu olengi teinud kompromissi ja suhtlen inimestega ka mõttetutel teemadel alati, kui nad seda vajavad, aga leian ka aega endale- kasvõi tund enne magamaminekut või koju kõndides.
Võib-olla oleks ka sulle kasulik, kui paned paika kindlalt endale üksioleku aja ja muul ajal oled lõbus ja suhtlev. Sest üksi on liiga raske, aga kui käitud edasi smamoodi, siis kardetavasti just üksi sa jäädki, sest sinuga sõber olla oleks liiga raske.
Loodetavasti on mingit abi.
Olgem ausad iseenda ja teiste suhtes.

Re: Pole kedagi. Hea või halb?

#9
Ega polegi ju mõtet suhelda inimestega, kes sulle midagi ei anna ega huvi ei paku. Mul endal sama seis. Üks sõbranna on, kes täiesti aru saab ja kellega nagu mingeid diipe teemasid ka rääkida saab. Teised ümbruskonnas on umbes sellise suhtumisega: "Elu on lill :):):) Ärme räägi halbadest asjadest. Ma kardan. Eeeh, vahetame teemat" Ja ma olen 20 :/ No, ei kujuta nagu ette, kust leida omasuguseid.

Re: Pole kedagi. Hea või halb?

#11
mul muidu on inimesi kellega suhelda, aga tavaliselt mulle meeldib lihtsalt üksinda olla. ja mu koolis on ka imelikud inimesed. okei, ma olen imelikum. aga igatahes nendega, kes koolis on, ma ei suhtle ega taha ka suhelda. vahel kui keegi midagi ütlema tuleb tahaks talle näkku virutada, sest ma tavaliselt mõtlen oma asju ja see inimene lihtsalt segab mind. ja selles mõttes on mul suhtelsielt savi kas keegi suhtleb minuga või mitte, kuigi täiesti üksi oleks vist raskem.
ja mul lähevad asjad koguaeg hullemaks, ja praegu viimasel ajal kuidagi liiiga kiiresti. näiteks kasvõi see inimestega suhtlemine. ma ei helista enam kellegile, ei tunne, et tahaks üldse kellegiga rääkida. okei, tegelt vahepeal ikka helistan kellegile/suhtlen, mingi üks või kaks korda nädalas. aga alles kuu aega tagasi mul oli vaja inimestega rääkida, ma suhtlesin inimestega palju rohkem kui nüüd. kuigi tavaliselt kui inimestel on raske olla siis nad tahavad just kellegiga koos olla ja rääkida vms. mina ei taha enam. mul on nii palju neid kuradi asju, et ma isegi ei julge mitte kellegile rääkida, sest ma kardan, et see inimene hakkab mind vihkama. ei teagi miks. kardan, et segan teisi, kui neile midagi räägin või raiskan nende aega või ma ei tea. või et nad lihtsalt ei taha kuulata, sest nad vihkavad mind juba ja on seda koguaeg teinud.
ja üldse inimesed segavad mind. ma ei taha neid näha ega kuulda ja üldse midagi. peangi kuskile keldrisse elama minema vist.
Vasta

Mine “Üksildus”