No ei teagi enam

#1
Tere alustuseks mainin ära, et käin gümnaasiumis ning järgmine aasta lõpetan selle..veel 2 aastat tagasi põhikoolis ei uskunud ma üldse, et olen piisavalt tark inimene, kes suudaks ja peaks gümnaasiumis käima, kuid siin ma nüüd olen. Ma kasutan enamasti küll tuupimis jms meetodeid ning tulen kooliga toime, kuid siiski..ma sattusin gümnaasiumisse vaid seetõttu et mu ema jah ema ütles, et ma prooviks gümnaasiumisse sisse saada ja niipea kui sain sisse, ei olnud endal mõtteski muud valikut, sest mu motivatsiooniks sai teadmine, et alati saan kutsekasse üle minna (varasemalt ei teadnud et tegelikult saaksin minna ka täiskasvanute gümnaasiumisse, kuhu tegelikult oleksin võinud minna selle asemel, et kui oleks läinud kutsekasse mitte gümnaasiumi edasi õppima). Oeh..ühesõnaga jah siin ma nüüd olen ja ma olen isegi uhke enda üle, kuid selle mitme aasta jooksul ei ole muutunud eriti midagi mu ühe suurima probleemise osas - üksildus, ma olen lugenud selle kohta ja vaadanud veidi ytbist videosid ning püüdnud natukenegi selle leevendamiseks midagi teha, kuid tulemust ei ole siiski..ma ei ole oodanud isegi et mingit tulemust oleks kuid siiski, see tekitab minus tunde et noh mitte miski ei aita mul sellest tundest vabaneda. Veel enne gümnaasiumisse suundumist ja kuni selle aastani arvasin, et mul on depressioon, depressioon kuid tegelikult ei seisnenud asi selles, sest ma olin võimeline tegema igapäevaseid asju vnoh vähemalt senikaua kuni keegi tuju ära ei rikkunud või ma ise sellele ei mõelnud (depressioonis sa ju tunned kogu aeg nii et halb olla jne?!). Pidevalt ma olen mõelnud miks küll k**t mul nii halb ja raske on teatud situatsioonides teiste inimestega suhelda, kes on erinevates gruppides vms (see tekitas minus üksildust, mis arvasin olevat depressioonina), kuid siis taipasin et kui varasemas lapsepõlves olid mul kindlad sõbrad (okei koolis ei olnud erilisi sõpru ja ei ole ka edaspidi olnud koolis erilisi sõpru, kuid suhted on paremad, vähemalt mõningalmääral). Peale selle olen hakanud inimestest nö kinni haarama, sest mul on vaja seda turvatunnet kas või võltsi ettekujutust et mul on olemas need nö kindlad sõbrad ning et kõik on korras nagu vanasti, kuid seetõttu on mul raske suhelda inimestega kes on oma gruppides kuhu ma ei kuulu, Okei see on loogiline ka et miks ma peaks rääkima kellegagi korraks kellega ma ei suhtle või mis iganes aga nagu ma ei ole isegi arg vms, ma võin olla julge jne kuid just see teadmine, et sa ei kuulu sinna gruppi, sa ei kuulu kuhugi, hoiab mind tegelikult igasugustest asjadest/inimestest eemale. Näiteks ma olen võimeline rääkima võõra inimesega, kui vaja jne, kuid võõraste inimestega, kes on omavahel grupis, ma lihtsalt ei suuda vist rääkida (segane aga nvm, sest ma olengi selline xd). Võibolla ei ole ma jah mingi grupiinimene, kuid tegelikult sisimas ma arvan et just see on see asi mis mind muudab rahutuks ja see on see ainuke asi mis mulle enim loeb ning hinge läheb, sest ma tean sõprade väärtust. Hetkel on mul lihtsalt mõned... hmm isegi paljudinternetitutvuseid, kuid aja möödudes inimesed kellega internetis räägin, need vahetuvad. Seetõttu tundub mulle ka nii lihtsalt edasi elades mõttetu ajaraisk, kuid samas ma ei suuda ilma sõpradeta (in real life) või vähemalt pettekujutluseta (internetisõpradeta) elada. Jah mul on pere, hmm isegi kallim ja noh 1 sõbranna, kuid mu hing otsib siiani taga neid sõpru kes mul kunagi olid, sest ma soovin lihtsalt lõpuks elama hakata ja elu nautida, mitte lihtsalt tiksuda vms. Samas, olen ma ses osas nii alla andnud, et mõtlen et ehk piisabki vaid mõnest sõbrast ning peaks hoopis hakkama tegelema millegagi, mis mulle meeldib vnoh üldse mõelda rohkem tuleviku peale ja tegeleda just nende asjadega mis sealjuures vajalikud oleksid selle saavutamiseks, kuid just tänu üksildustundele, mis minus varitseb, tõmbab mind tagasi kogu igapäevaelus ning ma ei suuda ilma reaalsete ja kindlate sõpradeta elada. Kuna minujaoks on oluline nii sotsiaalne elu kui ka edu, karjäär ja ma ei ole suutnud teha ise valikuid ning kindlaid plaane pole, siis ma tõesti ei teagi kuidas edasi, sest ei suuda isegi seda ära otsustada kuidas edasi elan: kas sõpradega aega nautides või ennast arendades. Mõlema puhul tunnen, et raiskan mõttetult aega, sõpradega koos aega veetmisel tunnen seda vähem, sest nad hoiavad positiivseid mõtteid minus ning ei tekita masendust ega sellist mõtetki, et olen enda aega lihtsalt raisanud. Üksi olles tekkivad ikka mingi aja möödudes või sellele rohkem mõeldes sellised mõtted pähe. Ma tean et sõbrad muutuvad, kuid tahaks lihtsalt leida neid inimesi, kes on minuga sarnaste mõtetega ja kellega saaks noorust nautida jne. Ma olen alles/juba 17 ja ma lihtsalt kahetsen, et olen enda aega niivõrd palju raisanud eimillelegi :/. Kui keegi elutark saaks anda nõu, siis super, kuigi ma tean et enda elu üle pean ise otsustama lõpuks jne. Lihtsalt sooviks teie soovitusi, mida teie sellises olukorras teeksite.

Re: No ei teagi enam

#2
sulle ei ole keegi vastanud miskipärast, proovin siis ise vastata, kuigi olen sulle vastandlik inimene. mõned elutarkused tuleb kohe ära öelda. inimestel ongi üldjuhul paar head sõpra ja suur hulk tuttavaid, minu meelest hindad sa grupikuuluvust üle. kirjutad, et sinu suurimaks probleemiks on üksildus, kuid sa ei täpsusta, miks sa siis ikkagi siis ei kuulu neisse gruppidesse, millesse sa tahad kuuluda. võib-olla on see liiga isiklik info, aga siin oled sa ju anonüümne ja ei peaks pelgama täpsemalt kirjutada. see on muidugi väga tavapärane, et võõrastele ei taheta oma isiklikust elust kõnelda. siiski võiksid seda teha, siis osatakse paremini nõu anda.
teiseks, sa oled alles (ja mitte juba) 17 ja ei saa eeldada, et su elu oleks huvitavam, kui sa ise midagi selleks ei tee. millised on su huvid, milles sa tugev oled? mul oli siin ühikatoas pikka aega ühe prantsuse psühholoogia isa le bon' teos masside psühholoogiast. mass on küll suurem kui grupp, aga selle teose põhimõte seisneb selles, et mida enam on inimesi koos, seda vähem on seal mõistust. pealtnäha koosneb ju meie tänapäeva ühiskond mõistlikest inimesest, aga kokku teevad kõik selle liikmed mingi tarbimishulluses massi, kes saeb kindlal käel oksa, millel ta istub ja ei saa sellest ise arugi, sest järgib tänase ühiskonna reegleid ja arusaamasid. see on vaid üks näide, aga nii ju on, et üksi loeb inimene raamatuid, aga mida mõistlikku hakatakse koos tegema? koos hakatakse jooma. muidugi saan ma aru, et inimesele on väga tähtis tema sisemine heaolu ja sotsiaalne kuuluvus, aga see ei ole see, mis teeb inimesest inimese. inimese kõrval on ka teiste loomaliikide seas karjaelu väga levinud. see sai nüüd küll vähe teravalt kirja pandud, aga jahm, kahjuks olen ma ise ka vist eluaeg masenduses olnud justnimelt seetõttu, et inimeste mõtlemises domineerib iseseisvuse asemel soov kuuluda gruppi, mõistlikkus asendub totra, kohati sünge arulagedusega. nii et jah, minu konkreetne soovitus on sul asetada rõhuasetus mitte suurele tuttavate arvule, vaid isiklikule huvile, tugevusele, mida arendada. tuttavad tulevad ja lähevad, aga asi, mis sulle hinge läheb, jääb alati alles. ka head sõbrad jäävad, aga neid ei saa palju olla. oleme juba inimestena sageli üksteisele liiga rasked mõista, iseäranis, et sageli ei ole isegi soovi mõista. nii et jah, panusta pigem oma huvidele ja headele sõpradele.
eraldatus

Re: No ei teagi enam

#3
Hei. Ma ei tule sulle ütlema mida teha, sest ma hui tean, jagan veits enda vaatepilti lihtsalt.
Mul oli natuke aega tagasi pikk periood, kus ma keskendusin lihtsalt enese arengu peale, lootes üksildusest ja rahutusest iseendaga lahti saada, end parandades.
Siis lihtsalt avastasin, et ma kritiseerin iseennast sama palju edasi, isegi kui mul on suur enesekindlus, ning selleks on hea põhjus, siis enesehinnang on madal ja ma tunnen ennast õnnetuna ja väärtusetuna, ei oska elu elada ning endaga rahul olla, maapeal püsida. Äkki sul on samuti?
See tunne, et raiskad aega ja oma noorust, on normaalne, mul tihti samamoodi. Eks see on üle mõtlemine lihtsalt, tuleks võtta päeva haaval, kui vaid jaguks oskust :D
Soovitan omalt poolt kõigepealt iseenda tundma õppimise, kõlab imelikult, kuid mul on sellest abi olnud. Leia kirglik huvi, mis sind defineerib jne, tavajutt.
Ma olen suht introvertne, kuid usun, et sullegi piisaks ühest-kahest inimesest. Aga siis peab olema enamat, kui lihtsalt tuttavad, et kotiks ka ikka :D
Vasta

Mine “Üksildus”