No ei teagi enam

#1
Tere alustuseks mainin ära, et käin gümnaasiumis ning järgmine aasta lõpetan selle..veel 2 aastat tagasi põhikoolis ei uskunud ma üldse, et olen piisavalt tark inimene, kes suudaks ja peaks gümnaasiumis käima, kuid siin ma nüüd olen. Ma kasutan enamasti küll tuupimis jms meetodeid ning tulen kooliga toime, kuid siiski..ma sattusin gümnaasiumisse vaid seetõttu et mu ema jah ema ütles, et ma prooviks gümnaasiumisse sisse saada ja niipea kui sain sisse, ei olnud endal mõtteski muud valikut, sest mu motivatsiooniks sai teadmine, et alati saan kutsekasse üle minna (varasemalt ei teadnud et tegelikult saaksin minna ka täiskasvanute gümnaasiumisse, kuhu tegelikult oleksin võinud minna selle asemel, et kui oleks läinud kutsekasse mitte gümnaasiumi edasi õppima). Oeh..ühesõnaga jah siin ma nüüd olen ja ma olen isegi uhke enda üle, kuid selle mitme aasta jooksul ei ole muutunud eriti midagi mu ühe suurima probleemise osas - üksildus, ma olen lugenud selle kohta ja vaadanud veidi ytbist videosid ning püüdnud natukenegi selle leevendamiseks midagi teha, kuid tulemust ei ole siiski..ma ei ole oodanud isegi et mingit tulemust oleks kuid siiski, see tekitab minus tunde et noh mitte miski ei aita mul sellest tundest vabaneda. Veel enne gümnaasiumisse suundumist ja kuni selle aastani arvasin, et mul on depressioon, depressioon kuid tegelikult ei seisnenud asi selles, sest ma olin võimeline tegema igapäevaseid asju vnoh vähemalt senikaua kuni keegi tuju ära ei rikkunud või ma ise sellele ei mõelnud (depressioonis sa ju tunned kogu aeg nii et halb olla jne?!). Pidevalt ma olen mõelnud miks küll k**t mul nii halb ja raske on teatud situatsioonides teiste inimestega suhelda, kes on erinevates gruppides vms (see tekitas minus üksildust, mis arvasin olevat depressioonina), kuid siis taipasin et kui varasemas lapsepõlves olid mul kindlad sõbrad (okei koolis ei olnud erilisi sõpru ja ei ole ka edaspidi olnud koolis erilisi sõpru, kuid suhted on paremad, vähemalt mõningalmääral). Peale selle olen hakanud inimestest nö kinni haarama, sest mul on vaja seda turvatunnet kas või võltsi ettekujutust et mul on olemas need nö kindlad sõbrad ning et kõik on korras nagu vanasti, kuid seetõttu on mul raske suhelda inimestega kes on oma gruppides kuhu ma ei kuulu, Okei see on loogiline ka et miks ma peaks rääkima kellegagi korraks kellega ma ei suhtle või mis iganes aga nagu ma ei ole isegi arg vms, ma võin olla julge jne kuid just see teadmine, et sa ei kuulu sinna gruppi, sa ei kuulu kuhugi, hoiab mind tegelikult igasugustest asjadest/inimestest eemale. Näiteks ma olen võimeline rääkima võõra inimesega, kui vaja jne, kuid võõraste inimestega, kes on omavahel grupis, ma lihtsalt ei suuda vist rääkida (segane aga nvm, sest ma olengi selline xd). Võibolla ei ole ma jah mingi grupiinimene, kuid tegelikult sisimas ma arvan et just see on see asi mis mind muudab rahutuks ja see on see ainuke asi mis mulle enim loeb ning hinge läheb, sest ma tean sõprade väärtust. Hetkel on mul lihtsalt mõned... hmm isegi paljudinternetitutvuseid, kuid aja möödudes inimesed kellega internetis räägin, need vahetuvad. Seetõttu tundub mulle ka nii lihtsalt edasi elades mõttetu ajaraisk, kuid samas ma ei suuda ilma sõpradeta (in real life) või vähemalt pettekujutluseta (internetisõpradeta) elada. Jah mul on pere, hmm isegi kallim ja noh 1 sõbranna, kuid mu hing otsib siiani taga neid sõpru kes mul kunagi olid, sest ma soovin lihtsalt lõpuks elama hakata ja elu nautida, mitte lihtsalt tiksuda vms. Samas, olen ma ses osas nii alla andnud, et mõtlen et ehk piisabki vaid mõnest sõbrast ning peaks hoopis hakkama tegelema millegagi, mis mulle meeldib vnoh üldse mõelda rohkem tuleviku peale ja tegeleda just nende asjadega mis sealjuures vajalikud oleksid selle saavutamiseks, kuid just tänu üksildustundele, mis minus varitseb, tõmbab mind tagasi kogu igapäevaelus ning ma ei suuda ilma reaalsete ja kindlate sõpradeta elada. Kuna minujaoks on oluline nii sotsiaalne elu kui ka edu, karjäär ja ma ei ole suutnud teha ise valikuid ning kindlaid plaane pole, siis ma tõesti ei teagi kuidas edasi, sest ei suuda isegi seda ära otsustada kuidas edasi elan: kas sõpradega aega nautides või ennast arendades. Mõlema puhul tunnen, et raiskan mõttetult aega, sõpradega koos aega veetmisel tunnen seda vähem, sest nad hoiavad positiivseid mõtteid minus ning ei tekita masendust ega sellist mõtetki, et olen enda aega lihtsalt raisanud. Üksi olles tekkivad ikka mingi aja möödudes või sellele rohkem mõeldes sellised mõtted pähe. Ma tean et sõbrad muutuvad, kuid tahaks lihtsalt leida neid inimesi, kes on minuga sarnaste mõtetega ja kellega saaks noorust nautida jne. Ma olen alles/juba 17 ja ma lihtsalt kahetsen, et olen enda aega niivõrd palju raisanud eimillelegi :/. Kui keegi elutark saaks anda nõu, siis super, kuigi ma tean et enda elu üle pean ise otsustama lõpuks jne. Lihtsalt sooviks teie soovitusi, mida teie sellises olukorras teeksite.
Vasta

Mine “Üksildus”