Kuidas end kehtestada solvava õpetaja ees?

#1
Asi on mu õpetajas. Ta on täielik närvar! Ta on isegi haiglas ravi saanud, aga stabiilne pole ta minu arust siiani. Tunnen hästi ta tütart ja ta räägib ka nii tihti
mis neil kodus toimub ning isegi ta ema ei julge talle vastu hakata. Tunde teeb ka oma tuju järgi. Kui hommikul ikka hea uni, siis ei hakka ta end ju tööle vedama.
Üleüldse kõik käib tema pillijärgi. Kodus oma lastele ta topis sõnad ka suhu ja käivad riides ka nagu isa ütleb. Aga mina olen ju tema õpilane. See on nii temlik,
et ta süüdistab mind alusetult ja siis näiteks kõnnib minema, isegi ei kuula, mis mul vastu öelda on. Järgmine asi-ta sekkub liigselt mu eraellu ning üritab
kõik otsused minu eest teha. Ta ei saa ju mulle öelda, milega ma ei võiks tegelda ning kellega suhelda. Ta üritas kunagi meid isegi oma tütrega tülli ajada.
Ta on selline nagu loomult pahatahtlik ja teeb nõmedaid sarkastilisi nalju kõigi kallal. Kodus käib neil ka kõik tema pilli järgi. Ta oli oma pere isegi valmis
jätma, kui nad polnud päevapealt valmis kolima teise Eesti otsa. Ja just-kõik peab olema kohe kui ta ütleb! Ta koguaeg toimetab mu selja taga ja luurab mida ma teen
Kõige hullem tundub mu jaoks see, et ta ei saa ise arugi kui f**king egoist ta on. Ta teeb enda jutu järgi kõik kõige paremini, ainult, et miks keegi küll seda
siis ei näe. Ta kasutab ära! Kui näiteks kauem oleks vaja tööl olla, aga tal kusagile vaja minna, olen nii mitmeid kordi vastu tulnud ja asendanud tunde ja üleüldse ta heaks nii palju teinud, aga see ununeb sekundiga. Nii palju olen ta heaks teinud. Ta on äärmiselt ebaviisakas ja solvab ning keegi ei tohi talle midagi öelda! Ma tahaksin lihtsalt oma sõna natuke maksma panna, aga ma ei tea kuidas. Ma pole julgenud samaga vastata talle kunagi, kuna ta on siiski mu õpetaja. Alguses ta tundus väga sõbralik ja elurõõmus inimene mu suureks üllatuseks. Olin vaid jutte ta kohta kuulnud, mis poleks uskunud. Ta teab, et ma pole nädalavahetuseti tallinnas ja kuna elan sealt umbes 100 km, ta lihtsalt helistas täna, et kohe oleks vaja seal olla. Ma ütlesin lihtsalt, et nii need asjad ju ei käi, et kuidas ma saan kohe ja siis läks pühaviha täis, et millega ma mõtlen jne. Kas see on tõesti täiskasvanulik? Seda tuleb iga nädal ette. Ta lihtsalt loobib solvavaid sõnu ja sekkub mu erallu. Küsimus ongi selles, kuidas end kehtestada? Mul on tunne nagu oleks mingi märklaud, kelle pihta kõiksugu asju visatakse.

See võib tunduda nii mõttetu jutt, poleks isegi osanud arvata, mis tunne on olla nagu mingiks märklauaks, kellele solvanguid loobitakse ja õpetaja poolt veel ka. Ma olen eriti tundlik ka solvangute suhtes ja enamus õhtuid kõnnin pisarad silmis koju. :evil: Ta ei tunnista kunagi oma vigu :(

Kas ma peaks edasi olema vait ja vaga...ootama millal kõik ise laabub kuni ta midagi uut välja jälle mõtleb? Tahaks nagu lihtsalt öelda, et mulle ei meeldi ta käitumine ja mida ta teeb, aga ma ei taha olla ebaviisakas ja ei tea kuidas seda teha.

N.18
Vasta

Mine “Suhtlemisprobleemid õpetajatega”