Does anybody feel the same?

#1
Kas keegi tunneb ka, et sul on mingi k6rgem eesm2rk siin elus? Sa nagu koguaeg ootad, et sinuga juhtuks midagi...midagi, mida pole kellegi teisega iial juhtunud. See tunne on v2ga segadusse ajav. Ma tunnen, et ma olen nii teistsugune teistest ja ma ei saa iial olla nagu teised, isegi kui tahaksin.
Tahaks teada, kas teised tunnevad ka sama.
We have no use for the truth.

Re: Does anybody feel the same?

#2
notnormal kirjutas:Kas keegi tunneb ka, et sul on mingi k6rgem eesm2rk siin elus? Sa nagu koguaeg ootad, et sinuga juhtuks midagi...midagi, mida pole kellegi teisega iial juhtunud. See tunne on v2ga segadusse ajav. Ma tunnen, et ma olen nii teistsugune teistest ja ma ei saa iial olla nagu teised, isegi kui tahaksin.
Tahaks teada, kas teised tunnevad ka sama.
missugune sa siis oled eks kõik on ju erinevad mõnesmõttes:)

Re: Does anybody feel the same?

#4
Ükskõik kuidas mina oma arutelu algan
jõuan ikka järeldusele, et tegelikult
ei olegi ju mõtet või eesmärki meie eludel.
Lihtsalt oleme, elame head mõned s*tta elu ja siis sureme.
Ja kõik. Tühjus. Me ei tea mis edasi saab sest meid ei ole enam.
Aga LÕPUKS.
Justnimelt täiesti lõpuks- maailm plahvatab või
tekitab inimkond katastroofi nagu näiteks üleujutused vms.
Vaikselt tapame end ja oma planeeti
ja mind vaevab küsimus- Miks on vaja mind ja minu kannatusi?
Miks tuleb inimesi juurde-
miks tuleb juurde probleeme?
Me oleme nagu mingid mõtetud mänguasjad millega
KEEGI ennast lõbustab enne kui kõik lõplikult hävitab.

Re: Does anybody feel the same?

#6
notnormal kirjutas:Kas keegi tunneb ka, et sul on mingi k6rgem eesm2rk siin elus? Sa nagu koguaeg ootad, et sinuga juhtuks midagi...midagi, mida pole kellegi teisega iial juhtunud. See tunne on v2ga segadusse ajav. Ma tunnen, et ma olen nii teistsugune teistest ja ma ei saa iial olla nagu teised, isegi kui tahaksin.
Tahaks teada, kas teised tunnevad ka sama.

Tunnen.Tegelt see on isegi juba väga häiriv,sest kogu aeg loodan,et nüüd küll juhtub midagi jne. ,aga midagi ei juhtu,peale suure pettumise.Olen proovinud sellest mõtlemisest lahti saada,aga miski ei aita..Sisimas loodan ikka seda sama,ükskõik,mis ma ei ütleks. Vähemalt nüüd teame mõlemad,et me pole ainukesed.. ;)

Re: Does anybody feel the same?

#8
notnormal kirjutas:Hahhaa, sellega olen n6us, et keegi lihtsalt m2ngib meiega, kuni 2ra v2sib. Oleme justkui hiiglasuures m2ngumaailmas, mille on loonud keegi, kellel on igav.
Keegi ei mängi meiega, vaid meie mängime igavese elu ja igavese suremise peale.
Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. 1 Kor 1:18

Re: Does anybody feel the same?

#9
Ma pole otseselt nii mõelnud.
Aga ma tunnen samuti, et ma olen nii erinev teistest. Nende teiste all pean ma silmas oma suhtlusringi, kus on meie mõistes tavalised inimesed.

Ma unistan kohutavalt palju, et see hakkab mulle varsti negatiivset mõju avaldama. Ma unistan ennast erinevatesse olukordadesse, et ennast ette valmistada. Ma kujutan ette, mida rääkima peaksin (ja isegi mõnikord liigutan suud kaasa) ja kuidas käituda.
Seda teen näiteks koolist tulles ja siis poolel teel mõtlen, et wtf, mida ma teen :D
Seda on juhtunud ka bussiga sõites.

Aga tihti on nii, et kuigi ma väga-väga loodan, et ma nendesse olukordadesse satun, ei saa need reaalseks.

Tahaksin, et keegi lihtsalt tuleks ja räägiks minuga. Keegi võhivõõras.
Aga inimesed on kas liiga arad või olen ma lihtsalt liiga igav. Usutavasti viimane peab rohkem paika.

Kui palju teie pöörate tähelepanu inimesele, kes on välimuselt mittemidagiütlev?
Aga sellele, kes ennast igal võimalikul moel väljendab(needid, riided, tattood jne)?
Ma vist tean teie vastust.

Niisiis, aeg-ajalt ma ikka kujutan ette, et minuga juhtub midagi uskumatut ja põnevat..

Re: Does anybody feel the same?

#10
sharley kirjutas:Ma pole otseselt nii mõelnud.
Aga ma tunnen samuti, et ma olen nii erinev teistest. Nende teiste all pean ma silmas oma suhtlusringi, kus on meie mõistes tavalised inimesed.

Ma unistan kohutavalt palju, et see hakkab mulle varsti negatiivset mõju avaldama. Ma unistan ennast erinevatesse olukordadesse, et ennast ette valmistada. Ma kujutan ette, mida rääkima peaksin (ja isegi mõnikord liigutan suud kaasa) ja kuidas käituda.
Seda teen näiteks koolist tulles ja siis poolel teel mõtlen, et wtf, mida ma teen :D
Seda on juhtunud ka bussiga sõites.

Aga tihti on nii, et kuigi ma väga-väga loodan, et ma nendesse olukordadesse satun, ei saa need reaalseks.

Tahaksin, et keegi lihtsalt tuleks ja räägiks minuga. Keegi võhivõõras.
Aga inimesed on kas liiga arad või olen ma lihtsalt liiga igav. Usutavasti viimane peab rohkem paika.

Kui palju teie pöörate tähelepanu inimesele, kes on välimuselt mittemidagiütlev?
Aga sellele, kes ennast igal võimalikul moel väljendab(needid, riided, tattood jne)?
Ma vist tean teie vastust.

Niisiis, aeg-ajalt ma ikka kujutan ette, et minuga juhtub midagi uskumatut ja põnevat..
heh, täpselt sama siin xD
aga ma ei leia, et ma olen teistest oluliselt erinev. tõenäoliselt tänu sellele, et olen nõnda paljude erinevate inimestega kokku puutunud. meil on väga väga värvikas klass, aga ka väljastpoolt tean nii paljusid, igatahes tutvusringkonda kuulub kõiki - nii intelligentseid, vähem intelligentseid, mõttekaaslasi, vaidluskaaslasi, ennasthävitavat eluviisi elavaid ja sellega väga rahul, lihtsalt geniaalseid, niisama ringi hängivaid virupedesid-sõpru ja veel palju muid inimesi. see lihtsalt paneb märkama, et tegelikult ongi KÕIK väga erinevad ja kordumatud. ma ei tea, kas see on hea või halb, et ma ennast erilise ja valge varesena ei tunne, minul pole näiteks häda midagi.;)
mina mõtlesin 'meie mõistes tavaliste inimeste' all selliseid üsna mittemidagiütleva ja väga levinud mõtteviisiga inimesi, kes ei taha/ei julgegi erineda. kõige sarnasem ilmselt virupedele:)mitte ainult, muidugi. tõsi, selliseid inimesi ongi väga palju ja nendest olen küll väga erinev, aga inimesi on ju rohkem, kui ainult need 'tavalised'...

ühtekad selle poolest, et ma unistan ka vägaväga palju. ja sa oled esimene inimene, kelles ma ka selle olukordade ette kujutamise ja läbi mängimise ära tunnen. ilmselt on neid veel, aga pole näinud, et keegi veel välja oleks öelnud nii.

ma armastan uusi nägusid ja tutvusi. kui keegi täiesti suvaline tuleb rääkima (no tavaliselt muidugi ei tule, eks) siis ma ei vahi teda kunagi sellise wtf sa tahad näoga vaid tunnen alati huvi. inimesed on arad, aga veel rohkem on nad ükskõiksed. sest keegi lihtsalt ei mõtle selle võimaluse peale, et vau, tänaval on ju nii palju inimesi ja ma võin nendest ükskõik kellega suhtlema hakata ja -kes teab- kunagi tema sõbrakski saada? aga nii 'ei tehta' sest 'ei sobi' või mõnel muul mõttetul põhjusel. suheldakse ainult sõprade-tuttavatega ja uute nägudega tutvutakse ainult nende vahendusel või siis koolis/tööl kus me lihtsalt peame nendega kokku puutuma kuidagiviisi.

mulle ei jää silmapaistmatud inimesed meelde... silmapaistvad mulle meeldivad. on nii paljud (mitte ainult mingid vanurid) kes peavad selliseid rohkete neetide või näiteks gooti stiilis välimusega noori eemaletõukavateks. mina küll mitte. kas see pole mitte omaette rassism, et ei tohi kuulata rasket muusikat ja kanda musta ja sellega teistest erineda? ma nimetasin neid, kuna need on praegu ilmselt ühed levinuimad 'silmapaistvad' stiilid, you know what i mean eks. emod ka. mulle meeldivad väga inimesed, kes julgevad erineda, et neil see julgus on. rispekt.
veits pikk jutt tuli, heh

ok, tegelikust teemast ka siis mõne sõnaga: xD
ma ei usu, et elus mingi vapustav sündmus peaks tulema. mina igatahes ei oota, et kunagi midagi täiesti peadpööritavat juhtub. ma ootan lihtsalt keskkooli, ülikooli, ja edasist mis selle järel tuleb. võib kõrvalvaatajale igavana tunduda, aga minu jaoks mitte, sest mul on juba omad plaanid, ja need on minu jaoks olulised. ma tahaks rohkem maailma näha, rohkem erinevaid inimesi kohata. jah, elul ju polegi otsest mõtet. tükk aega olen seda küsimust jauranud. nüüd võiks enda elu ka elama hakata.

Re: Does anybody feel the same?

#11
mina arvan, et inimesed on kõik erinevad, igaüks meist on eraldi isiksus. aga minu arust otsitakse liiga palju erinevusi. sarnastuste otsimine on palju tõhusam, sest me tõesti oleme kõik sarnased, ja ma ei mõtle sellega ainult inimesi, vaid ka loomi ja taimi ja kõike, mis elab. me elame kõik Maal ja peame kõik siin eluga toime tulema, seega võiks ju üksteise erinevuste pärast mõnitamise jätta ja üritada koos toime tulla? olen kindel, et maailm oleks siis palju parem, kui kõik oleksid ühtsemad. samal põhjusel vihkan ma ka nahavärvi või mille iganes järgi inimeste sildistamist. me kõik oleme samas kohas, täidame sama ülesannet (või lihtsalt eksisteerime mõttetult või hävitame kogu Maaga ka kogu meie päikesesüsteemi...). minu jaoks on sõna "ühiskond" selle asja jaoks täiesti vale termin, mis meil hetkel on, sest me isegi ei hoia kokku. see vihkamine oleks nagu inimestele DNA-sse sisse kodeeritud: "vihake kõiki ja kõike, oma liigikaaslasi ja teisi, et ainult saavutaks isekuse ning maailmahävingu"..
i have no family
i ate them

Re: Does anybody feel the same?

#12
haaa.. ma arvan, et tean küll.. teate, te ei saa ise arugi, võibolla üksikud inimesed, kes teiega suhtlevad mõistavad, seda mida te tunnete ja milline te tegelikult olete. samas see on seotud ka puberteedi eaga, aga ma tean nii täpselt seda seletamatut tunnet.. vahel tundub see lihtsalt nii mõttelage, et teistele on häbi seletada ja nad vaatavad sind kui lollikest.. aga see tunne, mida see vahel sinus tekitab on imeline.. aga teinekord, miks keegi ei mõista... kedagi lihtsalt ei ole olemas, kes vaataks sulle otsa ja mõistaks, sest ise ei oska rääkida. :?

Re: Does anybody feel the same?

#13
ma vahel tunnen nii ja juba väiksest saati on unistus omada mingit üleloomulikku võimet võimidagi , aga tegelikult kui järele mõelda ma seda ei tahaks, sest et ma kardan üleloomulikke asju, olevusi, nähtusi :D
"Vaimukus on haritud ülbus."
“Rännatakse kogu maailm läbi, et midagi otsida – ja leitakse see tagasi tulles kodunt.”
„Kõik,mida raha eest saab, on odavalt saadud.”[/i][/b]

Re: Does anybody feel the same?

#14
tõsi, oleme kõik nii erinevad, kuid samas sarnased. erinevus peitub meie moodustes nende soovide saavutamisel või täitmisel. kuid siiski on veel nii paljut, mida me ei saa seletada, lahterdada ja vahel ka mõista.
kuid unustada ei maksa, et kõik, mis me mõtleme ja teeme, on äärmine võlu ja eripära. nimelt kõik suursuguste tegude autorid, avastajad ning hämmastavad inimesed on/olid nagu meie - nende ainus üleloomulik võime on olla inimene. loomuomadus(ed), oskus()ed, võimekus nii vaimselt kui füüsiliselt. seda teades ei saagi mööda vaadata, et iga inimene on millekski eriliseks. sest me olemegi.

päris imelik oli lugeda ja teada saada, et ma pole ainus, kes omaette eesolevaid, kujutletavaid või unistustes käiatud hetki silme eest ja mõtteist läbi laseb. rääkides kaasa, tehes liigutusi, näoilmeid. kõike.
kõik need teadmised panevad sügavalt mõtlema asjade üle, mis on meie ümber ja meis eneses. sageli tuleb tahtmine teha midagi hullumeelset - realiserida hetkes olev kujutluspilt koomiliseks näitemänguks. olgu see siis seltskonnas, häppening-vormis või milleski muus. ühest küljest takistab ühiskonnanormidest tümitatud olemus, teisest mässab vastu miski vaimne sisemine mina. midagi, mis teeb inimesest erilise, ainulaadse ja kordumatu.
vaimne rusikas, mis sunnib enne jõulupühi kätte võtma lumelabida ja kooli akende alla lume sisse kirjutama pühadeõnnitlusi, et siis vaikse erakuna eemalt vaadat inimeste reaktsioone. muiata, mõelda ja mõista, kui palju vähesed sõnad, teod, pilgud muudavad. või siis suvalisel hetkel pakkida kott ja minna. justkui polekski piire. nautida tõelist vabadust ja suhelda/kohtuda inimestega, kes on sinu ümber ja sinus eneses. totralt luuleline ja ülespuhutud, kuid reaalsus, mis pole kellegi käeulatusest väljas.

aga kippusingi nii enda mõtteharjale. täna on lihtsalt päev, mil ma sain aru, kui palju on igas inimeses erilisust ning unistusi, mis on väärt jagamist.
no kus kurat on kirjas, et inimesed peavad nii lollid olema...

Re: Does anybody feel the same?

#15
Minu arust elu kõrgeim eesmärk on elada oma elu nii, et see oleks mulle endale nauditav. Teistel peab laskma oma elu elada. Ei tohi kogu aeg kellegi/millegi üle viriseda ja vinguda. Elu peab elama nii, et 98-aastaselt saad elule tagasi vaadata ja mõelda, et oled oma eluga rahul. :D
Mis unistamisse puutub, siis see on minu meelest lausa kohustuslik. Ma usun, et inimene saab selle, millele ta keskendub. ;)
Heh
Vasta

Mine “Uskumused, müüdid, ebausk...”