kristlastele mõned küsimused

#1
Väga paljud noored, kelle vanemad ei ole kristlased, saavad kristlasteks tänu erinevates suuremates, aga ka väiksemates linnades toimuvatele kristlikele noorteõhtutele/laagritele. Enamjaolt see juhtub nendega seetõttu, et neil õhtutel ootavad neid ees „teistest soojemad, sõbralikud inimesed”. Just see punkt – soe vastuvõtt teiste noorte poolt saab tihti määravaks. Kuid kogu usku ei saa ju vastu võtta vaid seetõttu, et teine inimene sinusse hästi suhtus või seetõttu, et kristlased on ägedad. Selge peab olema sisuline pool ja uskuma, et Jeesus on sinu päästja. Kas kristlased ei ole tegelikult isegi rohkem stressis, st iga tegemata või tehtud teoga istub kuklas pidevalt tunne, et pole ikka jumalale meelepärane, st süütunne. Käisin neil noorteõhtutel, ja väga palju oli seal emotsionaalseid kõnesid stiilis „Ma tundsin, kuidas ma ei jaksa enam piiblit lugeda ja seetõttu oli häbi jumala ees”.
Kõige segasem asi minu jaoks, mida rõhutati ja mida igaüks kinnitas, et see on oluline, on „isiklik suhe jumalaga”. Ma ei saa selle sisust absoluutselt aru. Mis toimub kristlase peas, kui tal on iga päev isiklik suhe jumalaga? Näiteks teed tööd, mis nõuab tähelepanelikku keskendumist või õpid midagi, siis enamik ajast sul pole võimalik mõelda jumala peale. Mind huvitab, mis teie peas toimub, kui te väidate, et teil on isiklik suhe jumalaga? Kas see on sisemonoloog peas? Jumala vaim on teie peas? Palun seletage hästi-hästi täpselt. Mulle muidu tundub, et te väidate seda seetõttu, et teised kristlased väidavad seda ka... Oleks ju häbiväärne tunnistada teie jaoks, et te seda tegelikult ei koge. Ehk ei ole nii, aga äkki seletaksite ikkagi lahti?
Ja veel, kas Buddha näiteks läheb põrgusse seetõttu, et ta enne Jeesuse sündi elas ja olemist ja elu mõtestas? Ja ka kõik teised inimesed, kes enne Jeesuse sündi elasid? Ja kas mina lähen igaveseks ajaks põrgutulle põlema pärast surma (kirjakoht Ilmutusraamatus), kui ma ei tunne oma südames, et suudaksin hoolimata eufoorilise õhkkonnaga ülistusõhtutest päris ausalt, endale valetamata uskuda, et Jeesus on Jumala poeg.

Re: kristlastele mõned küsimused

#2
sinu tekst on hästi kirjutatud. ka mina ei ole usklik ja mulle jääb sama kaugeks, kuidas saab tõsimeeli neid muinasjutte uskuda, et jeesus on jumala poeg, neitsist sündinud, kõndinud vee peal, muutnud vee veiniks, äratanud surnu üles, ise pärast surma üles tõusnud ja palju teisi imetegusid ära teinud. ma arvan siiski, et kui nad isegi neid väidavad uskuvat, kuigi tervemeelse mõistusega inimene neid siiski ei usu, siis sellest pole midagi, sest usutakse ka palju halvemaid asju. hea on, kui siiralt usutakse, et jeesus on imemees, meie õnnistegija, ja uskuja ise ei tõsta end taevastesse kõrgustesse, mitte nagu tänapäeva nartsissistlik inimene, kes usub pigem, et tema ise ongi kõige kõrgemal, aga jeesus oli mingi naeruväärne kloun. kahjuks need ei välista teineteist ja siin on ka variandid, et inimene imetleb nii jeesust kui iseennast, või siis, et inimene ei imetle ennast ega ka õnnistegijat. selles on sul õigus, et kristlased võivad väita isiklikku suhet jumalaga, vaid seetõttu, et teised kristlased nii väidavad. inimene on (tugevalt) sotsiaalne olend ja talle on kokkukuulumine ja teiste arvamus väga tähtsad, et suurendada kindlust oma bioloogilise edukuse osas.
eraldatus

Re: kristlastele mõned küsimused

#4
Mina olen kristlane ja ma ka ei usu neid erinevaid muinasjutte. Ma lihtsalt usun jumalasse ja halbadel päevadel mõttes palun talt abi. Kogu mu ema poolne pere on ka kristlased ja nad lihtsalt usuvad jumalasse. Jah, mõned meist kannavad riste ja korteris on kasvõi üks ikoon. Kirikus me ka iga pühapäev ei käi. Aga ma tahtsin öelda, et iga inimene suhtub oma jumalasse erinevalt ja võib selle näiteks võtta, et mõned käivad kirikus iga pühapäev, mõned ei käi vb üldse. Paljud ei usu, et jumal olemaski ongi...

Re: kristlastele mõned küsimused

#5
Tähendab see seda, et austa enda ja austa teiste usku. Piibel räägib loo erinevatest inimtüüpidest, jeesus ja jumal olles ideaalilähedased. Lisaks on püütud lahti seletada meie pärinemist ja fakti, et oma mõtetega oleme võimelised mõjutama enda ümbrust.

Samas mõnele teisele kristlasele tähendab see piibli ja usu reeglite järgimist sõna sõnalt.

Tahan öelda seda, et usk on individuaalne ja seda püütaksegi Sulle mõista anda. Kogukonnale on tähtis usk ja see, et nendega arvestatakse ka siis, kui millegiga päris nõus ei olda.

Re: kristlastele mõned küsimused

#9
Isiklik suhe jumalaga. Jumalaga rääkimine. On vaid üks võimalus paljudest, et see peab käima sõnalise dialoogina. Ma pole kindel, et kellelgi see üldse nii on. Võibolla siiski on. Kuid kindlasti peetakse silmas sellist nähtust nagu isiklik suhe ja rääkimine jumalaga märkide kaudu. Sündmuste kaudu. Midagi sellist mida on paljud inimesed tunnistavad, et on kogenud ja ei pruugi olla ise üldse usklikud. Vähemalt mitte konkreetse religiooniga seotud. Seda on raske kirjeldada kuna on niisama individuaalne kui erinevad on erinevad inimesed, kuid stiilis, et kui Sa oled teinud midagi mida tead, et on vale........siis saad hoiatava märgi. Pääsed napilt või kergelt mingist õnnetusest. Kui teed sama tegu uuesti, inimlikust nõrkusest vms. siis saad teise hoiatuse, mis üldjuhul veidi karmim. Kuid kui Sa ignoreerid neid kahte ja kolmandal korral uuesti teed sama tegu siis tuleb ka tõsisem õnnetus, kes tõlgendab karistusena, kes kasvatusliku meetodina. Sealjuures see ikkagi pole nii lihtne. Sa võid mingit negatiivset tegu teha kümmneid või sadu kordi ja ei tule selliseid märke. Sest Sa pole vaimselt nii küps, et seda mõista, just seda, et konkreetne tegu ikka tõesti paha on. Kuid kui Sa sisimas oled selleni jõudnud ja jätkad oma tegusid hakkavad need märgid ka tulema. Võimalik et ehk isegi kõigil inimestel, paljud lihtsalt ei oska märgata. Aga võimalik, et enamikule ei tulegi neid. Inimestega rääkides olen kohanud mõlemat liiki inimesi kes on veendunud, et nendega on nii või naapidi. See oli ka üks imepisike näide kuidas võib isiklik suhe jumalaga välja näha, kuid see võib meeletult erinev olla. Samuti ei pea see üldse olema karistuse põhine, saab esitada hoopis küsimuse mõne enda murega seotult ja need vastused kipuvad ka tulema kui oskad märgata.

Re: kristlastele mõned küsimused

#12
Kogudustes on tõesti uskumatult sõbralikud inimesed, keegi ei hinda sind ega midagi, pigem millegi ebatavalise korral tuntakse huvi ja küsitakse et teada saada selle kohta, kunagi ei ole küsimused stiilis "miks" ja et tee parem teisiti.
Kusjuures seal, kus mina käinud olen, on (ma peamiselt muidu ühe inimesega seal rääkinud aga ikkagi) neil küsimustele suht põhjalikud ja isegi loogilised vastused tegelikult. Ma imestasin ise ka xd

Aaga ye. See on sama nagu teiste uskumustegagi, mis ei pea üldse religioossed olema. Ma võin väga paljudele asjadele oma nägemuse kohaselt seletuse anda (aga mitte kõigele ja me ei saa ega peagi kõike teadma), mis aga nii mõnelegi ei tunduks loogiline, nagu on juba juhtunud. Täpselt samasisulised küsimused. Sa küsid, et kas kristlased tõesti usuvad, et on mingi jumal ja ei kahtle selles jne... inimesed, kes usuvad, et peale surma ei ole nt midagi, küsivad minu käest, et kas sa tõesti arvad, et peale surma on midagi? Ja mina küsin neilt vastupidist, irv. Ja siis me vaidleme ja peame üksteist lollideks:D aga see on ok. Kuna mul on endal kindlad vaated siis ma "tunnen tunnet" nimega veendumus, mis tekib lihtsalt ise, millalgi kui sa selleks valmis oled. Kõik polegi samad, kõigil pole samad vaated, kõigi jaoks töötab erinev eluviis. Usk ongi tegelikult abivahend. Isegi kui see on väljamõeldis, mis siis. Mõtetel on tugev jõud ja seetõttu annabki palju päästa. Ei ole jumal see, mis aitab, see on usk, usk mis on selle religiooni tõttu vb tugevam, sest ma ise ütlen alati, et kõik on võimalik - tuleb lihtsalt uskuda. Näe. Jälle mina oma vaadetega, millest keegi teine ei pea aru saama, sest see ongi reaalselt ja sügavalt isiklik asi. Dnno. Mina olen täitsa aru saanud, miks inimesed usuvad. Ja muinasjutu koha pealt.. .mehhhh, miks mitte? See on kõigest elu.

Kristlased saavad hakkama, kui ei saaks, ilmselt nad loobuksid sellest siis. See on nagu elugagi, on raskemaid ja paremaid aegu. Vahel inimesed tapavad end loobudes elust.

Muide kui sa oled täehele pannud, siis peamine asi mida me inimestena teeme on tundmine. Mistõttu kõik põhineb tundel. Ja kui sa tunned, et see miski vaade on sinu jaoks õige, siis minu arvates ongi see juba piisavalt loogiline seletus. Isegi kui kõik muu sealjuures tundub ebaloogiline - sulle jah, talle mitte.
Kahjuks lisaks tundmisele on teine peamine asi piiramine, mistõttu tuleb tundeid alla suruda ja paljud on väga õnnetud/ei julge eristuda jne. kadakas*, maailm on väga v½½½us ikka yo..
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com
Vasta

Mine “Minu Jumal”

cron