pikaajaline probleem õega

#1
Hetkel olen ma veel 16 ning õde veel 10.
Probleem on selles, et ma ei suuda enam temaga kooselu välja kannatada.
Asi algas siis kui tema oli umbes 5 aastane. Suvel vanaema juures sai tema kõike mida tahtis, sest mina olin ju suurem ja pidin alati järgi andma. Ja nii jäi see korduma ka linnas (kodus). Kui tema ei saanud mida tahtis või sain mina midagi, pidi tema ka kohe saama. Ja siis tegi teatrit. Ema enam temaga eriti hakkama ei saanud. Õe karjumine käis lihtsalt kõigest üle ja asi lõppes sellega, et väike õde lasi rusikaid üsnagi tihti käiku. Kui ema parajasti silmapiiril polnud ja mina millegagi ette jäin sain ka mina pidevalt nö peksa. Nimelt, ta on oma vanuse kohta üsnagi suurt kasvu. Mina olen seevastu eluaeg väike olnud. Ja mida vanemaks ta sai seda hullemaks minu ja õe konfliktid läksid. Pidevalt sain mõne obaduse siia ja sinna, karjumise ja sõimu saatel. Kuna ma pole kunagi vägivalla pooldaja olnud siis ma lihtsalt üritasin teda maha rahustada (mitte karjudes) ja tõrjusin lööke. Vanematele rääkisin ka siis korduvalt, isa oli pmst ainus kes midagi ütles. Ema ei teinud suurt midagi.
Umbes kolm aastat tagasi sai meie konflikt alguse vägagi tühisest asjast mida ma rahulikult lahendada püüdsin. Aga selle peale vihastas ta veel rohkem. Lõppes asi sellega, et tema haaras köögist noa ja ähvardas sellega. Sisse õnneks ei löönud aga ega palju puudu ka ei jäänud. Tol hetkel oli ta täiesti kontaktivõimetu. Ma ei tea kuidas aga kuidagi sain ma tema noa alt äkilise manöövriga minema ja sulgesin ennast tuppa. Helistasin isale, mispeale ta kohe töölt koju tormas. Pärast emale ja isale korraga rääkides tahtis isa psühholoogiga konsulteerida aga ema välistas selle variandi. Ja talle ei tehtudki midagi.
Ja ega sellega asi lõppenud pole, pidevad löömingud ja rusikasajud jätkuvad siiani. Viimasel ajal on eriti bossiks kätte ära läinud. Ainsad normaalsed päevad on need kui isa kodus on. (nädalavahetustel on isa maal. linnas meie juures esmaspäeva õhtust reede hommikuni). Muidu on võimatu olla. Ja seepärast olen ma kodus nii vähe kui võimalik. Iga üksi oldud hetk on kullahinnaga.
Veel on õel tagasi tulnud komme minu tegemised kõik vanematele ette kanda. Need polegi negatiivsed aga ma tean ise mida millal kellele räägin. Rääkisin õega rahulikult aga abi ei ole olnud.
Need hetked mil ma olen sunnitud koos õega kodus olema ma lihtsalt lülitan ennast kodusest elust välja. Liiga pingeline on minu jaoks.
Koolist tulles sukeldun muusikamaailma ja ootan et õhtu kiiresti lõpeks. Kooli lähen hommikul ülimalt hea tundega teades, et seal on turvaline. Samuti on mul väga tore klass.

Ja nüüd on minul mõned (lisa)küsimused:
1. Ma olen viimasel kahel aastal olnud pidevalt masendunud ja mõlgutanud enesetapu/ärajooksu mõtteid. On see tingitud suhetest õega või lihtsalt ühe pubeka ülepaisutatud emotsioonid?
2. Kuidas teha emale selgeks, et ma tõepoolest ei saa õega läbi? Mulle tundub lihtsalt, et ema ei võta asja tõsiselt ja arvab et ma üritan pisikest õde mustata.
3. Kas elukoha vahetus parandaks mõningal määral probleeme? (oleks vist isegi selline võimalus mul)

Mainiks veel nii palju, et aasta tagasi hakkasin oma tundeid kirjutades välja elama. Esialgu aitas aga nüüd on jälle kõik üle pea kasvanud.

Re: pikaajaline probleem õega

#2
Kui tahetakse sugulastega suhteid parandada, siis üldisesk soovituseks oleks proovida kokku leppida. Alustada võiks, näiteks, nii: "Ma armastan sind sellepärast, et oled minu õde. Ma arvan, et meie mõlemad oleme head inimesed ja sellepärast suudame kokku leppida. Kui sina käitud nii, mul tekib selline tunne..." Küsimus oleks sulle, kas sina tahad sinu õega omavahelisi suhteid parandada või tahad temale tema koha näidata, või teda paika panda? Küsin seda sellepärast, et lastel oma nooremate õede või vendade suhtes tekib tihti selline tunne, nagu "Kes ta nüüd ennast peetab, et julgeb siin kamandada jt."Sellise suhtumisega sa kunagi teie suhteid parandada ei saa, kuna su õde, nagu normaalne terve laps, hakab selle paika panemisele vastu seisma. Konfliktis on tavaliselt kaks poolt, kergem on seda lahendada, kui oma vigu ka näed ja tunnistad.

Võib olla su ema tõesti suhtub sinu ja su õe vastu ebavõrdselt ja ebaõiglaselt. Samas küsi huvi pärast su õe käest, kas temal tekib selline tunne ka? Väga tõenäoline, et tema arvab, et just sulle antakse rohkem ja karistatakse vähem. Niisugune tendents on olemas õdede-vendade suhetel: igaüks arvab, et tema venda või õde vanemad rohkem armastavad. Tahtsin ka küsida sind, mis muutub, kui isa on kodus?
Anonymous kirjutas: Ma olen viimasel kahel aastal olnud pidevalt masendunud ja mõlgutanud enesetapu/ärajooksu mõtteid. On see tingitud suhetest õega või lihtsalt ühe pubeka ülepaisutatud emotsioonid?.
Masendus võib olla mitu põhjuste pärast. Võib olla peale sinu suhetest
õega ja vanuse tingitud muutustest on midagi veel, mis masendab sind.
Anonymous kirjutas: Kuidas teha emale selgeks, et ma tõepoolest ei saa õega läbi? Mulle tundub lihtsalt, et ema ei võta asja tõsiselt ja arvab et ma üritan pisikest õde mustata.
Sa võid nii, nagu siia kirjutasid, rääkida emale oma tunnetest, ilma süüdistusteta. Ütle talle, et sul on õega väga raske ja sulle tundub, et tema et võta sinu sõnu tõsiselt . Küsi, kuidas tema arvates sulle õega paremini käituda. Ütle, näiteks, et vahel sa seda ei tea, oled kimbatuses ja vajad abi.
Anonymous kirjutas:Kas elukoha vahetus parandaks mõningal määral probleeme? (oleks vist isegi selline võimalus mul).
Räägitakse nii, et "lähedasi on paremini kauguses armastada". Vahel distants tõesti aitab. Aga, kas see on reaalne sinu jaoks praegu? Oled piisavalt noor, et vanematest eraldi elada.

Kõike head!
Hanna (konsultant).

#3
1. Hämmastavalt paljudel pubekatel on enesetapumõtted. Hämmastavalt paljudel. Iga pisemgi probleem tundub nii suur, et jnäib justkui kogu ülejäänud elu oleks mõttetu ja hukas. Aga see aeg tuleb üle elada, siis läheb paremaks.
Kui su õde sinuga niimoodi vägivallatseb, siis on arusaadav miks sa ära oled mõelnud joosta:). Ära seda tee. Mine pigem sellesse teise elukohta, mida sa mainisid.

2. Sõltub su ema intelligentsitasemest. Kui sa talle samamoodi nagu siin foorumis kõik ära räägid ning talle tõepoolest selgeks teed, et sul oma õe ees hirm on, ja kui ta ikka veel aru ei saa, siis ei saa teda just kõige intelligentsemaks pidada. Aga et sa ise oma ema kõige paremini tunned, siis tead arvatavasti just sina kõige paremini, kuidas talle asju selgeks teha.

3. Kui sa oma õe juurest ära koliksid, siis su õde sind enam ei ahistaks. Loogika. Kui sul tõepoolest see võimalus on ja see mingeid muid suuremaid jamasid kaasa ei too, siis võid seda mõistagi teha.

Ja su õde on ilmselhelt väga ära hellitatud.

Re: pikaajaline probleem õega

#4
Hanna kirjutas: Tahtsin ka küsida sind, mis muutub, kui isa on kodus?
Nimelt on isa see kelle jõud mu õest üle käib. Kui ta kodus on, siis õde ei üritagi midagi tegema hakata, sest teab et tema teol on siis tagajärjed.
Emaga ei ole nii kuna väiksena määrati õele küll karistus aga see kaotas oma kehtivuse ühe tunni pärast.
jyrgen kirjutas:2. Sõltub su ema intelligentsitasemest. Kui sa talle samamoodi nagu siin foorumis kõik ära räägid ning talle tõepoolest selgeks teed, et sul oma õe ees hirm on, ja kui ta ikka veel aru ei saa, siis ei saa teda just kõige intelligentsemaks pidada. Aga et sa ise oma ema kõige paremini tunned, siis tead arvatavasti just sina kõige paremini, kuidas talle asju selgeks teha.
Ma olen seda juttu emale korduvalt rääkinud, kuid see pole kunagi aidanud. Tundub, et ta lihtsalt pigistab silma kinni ja tavaliselt lõpeb meie vestlus sellega, et ema otsib põhjuseid ainult minust. Kui ma üritan mõnda näidet tuua selle kohta kuidas mu õde käitub ütleb et "mis sa temast vaatad, me räägime praegu sinust."

Re: pikaajaline probleem õega

#5
Anonymous kirjutas:tavaliselt lõpeb meie vestlus sellega, et ema otsib põhjuseid ainult minust. Kui ma üritan mõnda näidet tuua selle kohta kuidas mu õde käitub ütleb et "mis sa temast vaatad, me räägime praegu sinust."
Kas sina ise mõtlesid ka, et põhjus võib sinus olla? Võisid sa kuidagi sellist õe käitumist provotseerida? Nagu mina juba mainisin varem, konfliktis on kaks (või rohkem) poolt. Kui kõiges üks inimest süüdistada ja proovida teda ümberteha, siis sellega tavaliselt probleemi lahenda ei saa. Sinu ema tõenäoliselt just seda ei taha. Ta tahab, et teie konflikt lahendaks õiglaselt ära sinu ja su õe jaoks ja et teie mõlemad saaksid sellest kasu. See on muidu palju raskem, kui ühele inimesele süüd veeretada ja karistada kõike eest. Sellepärast su emale tasuks aidata. Proovi esiteks selgeks teha, kuidas tema näeb sinu ja su õe situatsiooni, mida sellest arvab, mida mõtleb sinu ja su õe käitumisest? Sina võid sellest emaga rahulikult rääkida.

See, mis sul toimub sinu perekonna sees, võib samas ka toimuda sinu eakaaslastega, sõbradega, tuleviku töökaslastega jn. Sellepärast konflikti ära lahendamise kogemus võib sinu tuleviku elus väga kasulikuks olla.

Kirjuta meie edasi, mida sa arvad sellest, mis sulle kirjutati, kuidas sul edasi läheb. Arutame siis koos, mida ettevõtta.

Edu sulle!
Hanna (konsultant).

#6
Tänud kõikide nõuannete eest. Kasulikud olid nad igal juhul :wink:
Olukord kodus on maha rahunenud. Õega saan ka paremini läbi kui enne.
Veelkord aitäh!

Aga kui üks probla lahkus kerkis esile järgmine. Ma tunnen lihtsalt, et peaksin ehk mõne asjatundjaga rääkima. Tegelikult olen ma selle peale mõelnud oma poolteist aastat.
Teate soovitada midag? Kedagi? Kust otsast alata?
Vasta

Mine “Suhtlemisprobleemid õdede ja vendadega”