Inimlikkuseta vend.

#1
Ei teagi kust otsast alustada..Tegu on ühe 28 aastase noormehega, kelle aju sündides, arstide vea tõttu, kannatas hapniku puuduse käes, siiski mitte väga pikalt(mõned minutid), kuid kahjustus sellest on jäänud. Kuni teise klassini oli täiesti normaalne väike poiss. Sealt maalt hakkasid ta hinded koolis halvenema ja käitumine muutus. Tähendab tema "puudujääk" hakkas umb. 9 aastasena väljenduma. Mingi aeg vanaema tahtis talle nö. "hullu" pabereid hankida, kuid kahjuks millegi tõttu jäi asi pooleli. Põhikooli viimase klassi lõpetas erivajadustega noorte klassis. Füüsilist puuet tal ei ole, väliselt näeb välja nagu iga tavaline ja lihtne meesterahvas, kui mitte arvestada tema kasimatust, hoolitsemata välimust. Mõistuselt on nagu ta on. Sõpru tal väga ei ole, sest kõik on mõistnud, et temaga suurt midagi rääkida ei ole võimalik. See tähendab, et ta kipub palju valetama ja asju välja mõtlema. On egoistlik ja targutaja. Arvab, et tal on suur mõjuvõim ja hea maine. Tegelikult on asjad vastupidi. Tegelikult on ta väga tagasihoidlik ja kohmetu. Proovib kõigiga sõbralik olla, kuid kipub targutama ja kui temaga vaielda kavatsed, siis võid kindel olla oma alla andmises, sest tema sõna peab tingimata peale jääma. Olgu tal siis õigus või mitte. Olles alkoholi joobes, muutub kergest agressiivseks ja vägivaldselt. Kunagi ammu on ta isaga kaklema läinud. Samuti emale kallale läinud ja temalt hea patsi juukseid peast tirinud. Ka mind on ta tõuganud ja ehk andsin ise ka põhjust - julgesin talle öelda, kes ta tegelikult on ja kes olla üritab. Samuti oma salaja peetud pulmapäeval läks oma vastsele naisele kätt pidi kallale. Ja ega see abielu kaua ei kestnud, kolm kuud??? Joobes peava veel suurema vaidlushimu ja teadlikusega. Joobes peaga emaga langenud tõsistel teemadel pingsatesse vaidlustesse ja tühiste asjade pärast viskas MINU sülearvuti teisekorruse aknast vastu betooni lihtsalt tükkideks! Tühistel põhjustel löönud ema elukaasalse auto akna sisse. Jaa palju muudki.
Ise olen 20 ja tunnen nagu peaksin talle ema eest olema. Vanemad enam meiega ei ela ja pean vennaga koos suures majas elama. Ta ei korista enda järel, on lohakas, ta ei tegele majapidamist töödega, mis nö. oleksid "meestetööd" - puude toomine, ahju kütmine, prügi välja viimine, lume rookimine jne. Muidugi saan ma ise nende asjadega ideaalselt hakkama, sest olen füüsiliselt ja vaimselt(kuikauaks?) tugev inimene, kuid siiski sooviksin näha, et mu majapidamises ka mehe kätt oleks tunda. Nipetnäpet. Ta ei pese oma hambaid(pole kunagi seda teinud ja need on tal päris jubedas seisus) ja ta ei pese ennast ( ehk kord nädalas käib saunas aga seda on ju vähe!!). Tema "jalapesu" peale tööd, kestab vaevalt kaks minutit ja vaevalt ta seepigi kasutab. Ta suitsetab oma toas ega korista oma tubagi. Kord kvartalis kui ehk peale käia. Kui ma temaga rääkida üritan, et ta normaalselt käituks, ta ärritub ja läheb oma tuppa ära. Tähendab eirab jutuajamisi, kuna arvab, et ma liialdan. Ta ei tee kunagi midagi ise, kõike pead talle ise ütlema. " Mine too oma toast nõud ära, pese oma nõud ära, mine roogi lund, palun too puid, pane oma pesu pesema, sa peaksid oma tuba koristama" jnejne. muidugi ei ütle ma alati kõike otse, vaid ka vihjan. ja mu vihjed oleks igale inimesele arusaadavad, kuid paraku ta ei võta mind kuulda. Teeb endale süüa, jätab oma potid, pannid vedelema... ma põhimõtte pärast ei pese neid ära.. ja nii nad seisavad isegi näitena viis, kuus päeva ja midagi ei muutu enne kui ma ütlen, et pese ära! Ta on 28 aga käitub nagu 16 ja ma pean temaga koos kannatama elada!!!???! Samuti on kodust kadunud tehnikat..kasutuseta jäänud digikas, digibox ja ema kuldeheted on leidnud oma tee kelle teab taskusse. Ja kui küsid temalt, et kas sa oled seda digikat näinud või digiboxi..( ise teades mis ta tglt nendega teinud on) siis vastab ta ülbelt, KUST MINA PEAN TEADMA? Ta on kunagi heast peast võtnud SMS laene ja tänu nendega istub nüüd võlgades. Samuti ei taha ta väga elektrit maksta. Mis tõttu alles hiljuti võeti meilt elekter ära, kuid õnneks vanavanemate kaasaabil sai võlgnevus makstud ja elektri tagasi. Vanavanematega veel see lugu, et nemad ei usu, et vend selline on nagu ma neile räägin. Nad ei usu, et igal palgapäeval ta hakkab jooma, joob kolme päevaga oma raha maha ja siis ülejäänud kuu lihtsalt "näljutab ennast" jne. Nii nad siis käivad meil külas, toovad talle pidevalt süüa, ostavad asju, annavad raha ja ei mõista, et üks mees peab ise õppima hakkama saama!!! Hiljuti suri üks vanaema ära, kes teda samuti palju toetas. Teisi vanavanemaid ei ole ka enam kauaks jäänud, nii et ma huviga ootan, mis ta tegema hakkab kui teda enam kussununnutata.

Mu jutt võib siin väga segane olla. Teemad võivad kergesti ühelt asjalt teisele kalduda, kuid tõesti mul on tema kohta väga palju öelda. Tegelikult mind väga ei huvitagi tema ja tema elu. Ausalt öeldes ma ei salligi teda. Ma häbenen teda. Ma ei kutsuks teda oma vennaks. Me ei suhte oma vahel väga. Üksikud sõnad päevast päeva. Mulle ei meeldi temaga suhelda, sest tal on väga kitsas silmaring ja üksluine jutt. Mind ärritab kui ma temaga ühes ruumis pean viibima. Ma olen tema pärast pidanud nii palju tõmblema, temas pettuma. Ma pmts. vihkan teda. Mu lähedased sõbrad ei taha väga aru saada, mis ma temasse nii suhtun, kuigi ka nemad ei suhtu temasse hästi, kuna on temaga lähedalt kokku puutunud. Keegi ei mõista mind enne kui on temaga isiklikult koos olnud. Ma muretsen iseenda pärast. Sest ma tõesti ei taha temaga koos elada, kuna ma ei kannata ta olemust, hoolimatust ja lohakust, süütundetust. Ma ei teagi palju mul veel närve alles on, et sellise inimesega pidevas vaimuvõtluses olla. Kahjuks on meie elamiskoht meie kahe nimepeal ja maja müük ei taha kuidagi edeneda, sest ta ei ole valmis mulle müügis abikätt osutama. Oehhhh....... Ema juurde pole võimalik kolida, liiga vähe ruumi. Isa elab välismaal. Vanemad nõu anda ei oska. Emal hea meel, et üldse oma elamise peale sai. Tahtis juba ammu meist "lahti" saada. Olen emale muidu öelnud, et " miks te mulle sellise koorma olete külge sidunud, miks te mind temaga jätsite" jms. Ema, isaga ta ka väga ei suhtle. Arvab, et isa on ülbe ja ennasttäis, kuna ei taha vennaga kokku saada kui vend joonud on. Paraku julgeb vend ainult täis peaga oma suud lahti teha ja isaga üldse millegist rääkida. PAistab, et tegelikult võtab ta isa kui oma eeskuju. Siinkohal mu isa pole kaugeltki selline nagu eelnevalt venda olen kirjeldanud.
Ma ei tea kellega peaksin temast rääkima, kas üldse peaksin? Kust ma abi saada võiksin või mis abi ma üldse saada tahaksin? Inimest ei saa ju muuta. Kuid mina ei taha oma elu tema pärast rikkuda. Olen tundeinimene ja ei kannata sellise inimesega maid jagada.

Vabandan kirjavigade ja keerulise ülesehituse pärast.

Re: Inimlikkuseta vend.

#2
Noh, see 'hullupaberite' hankimine ilmselt pooleli ei jäänud, sest erivajadusega inimeste klassi pääsemiseks on just neid vaja.
Ja noh, ma nüüd täpselt öelda ei oska, kuna siin olid erinevad sümptomid läbisegi ja mõndade käitumisviiside kohta ma ei tea midagi, aga vb tasuks kuidagimoodi mingi psühhiaatriga ühendust võtta, kui ta seal just ei käi hetkel? Saaks diagnoosi, ravimid ja sulle räägitaks, kuidas selliste inimestega toime tulla ja käituda. Kui ise ei taha vastutada(noh, tegelikult see peaks üldse vanemate asi olema, aga kuna ta on täisealine siis ega nemad ka vist ei pea, kui pole soovi), siis on võimalik saata ta mingisse hooldekodusse, seal on ka närviosakonnad. Hindade kohta pole päris kindel, aga päris palju on seal selliseid, kellel pole kedagi, kes maksta võiks. Aga nende eest vist maksabki siis eraldi riik.. igatahes seda ma ei tea. Aga igal juhul mingid taolised võimalused on olemas.

Re: Inimlikkuseta vend.

#3
psühhopaat- kirjutas:Noh, see 'hullupaberite' hankimine ilmselt pooleli ei jäänud, sest erivajadusega inimeste klassi pääsemiseks on just neid vaja.
Ja noh, ma nüüd täpselt öelda ei oska, kuna siin olid erinevad sümptomid läbisegi ja mõndade käitumisviiside kohta ma ei tea midagi, aga vb tasuks kuidagimoodi mingi psühhiaatriga ühendust võtta, kui ta seal just ei käi hetkel? Saaks diagnoosi, ravimid ja sulle räägitaks, kuidas selliste inimestega toime tulla ja käituda. Kui ise ei taha vastutada(noh, tegelikult see peaks üldse vanemate asi olema, aga kuna ta on täisealine siis ega nemad ka vist ei pea, kui pole soovi), siis on võimalik saata ta mingisse hooldekodusse, seal on ka närviosakonnad. Hindade kohta pole päris kindel, aga päris palju on seal selliseid, kellel pole kedagi, kes maksta võiks. Aga nende eest vist maksabki siis eraldi riik.. igatahes seda ma ei tea. Aga igal juhul mingid taolised võimalused on olemas.

Eksisin siis ehk kui ütlesin erivajadustega.. tähendab oli eraldi klass tehtud nõrkadele ja nö. "nõdrameelsetele". Ta ei tahaks kuuldagi, et ta peaks psühhiaatri juurde minema vm, jutt juba millegist sellisest oleks talle nii vastuvõetamatu, et ma ei taha ette kujutadagi mis ta siis teha võiks, kuidas käituda. Ta ei tunnista endale, et tal midagi viga võiks olla ja see on see kõige suurem probleem.

Re: Inimlikkuseta vend.

#4
Noh, aga otsi kasvõi internetist mõni psühhiaater või näiteks alguseks võibolla mõni sotsiaaltöötaja(sest ta saaks ka kohale tulla jm asju ajada) ja kirjuta neile meili peale ja küsi, mida sellises olukorras teha võiks. Väga paljude inimestega on nii, et nad ise sellest midagi kuulda ei taha ja ma arvasingi, et sa seda vastad. Sest ise sa siin ilmselt küll midagi üksi ei lahenda.

Re: Inimlikkuseta vend.

#7
asd123456 kirjutas:kulla inimene, kus kurat sa võtad et seda tegi happniku puudus? inimesed käituvad teist moodi, osad memmed kes teevad ilusti pai ja lastele pannkooke, ja neid kes võtavad iga päev pitsi viina. kõik ei saa samasugused olla
...
troll... kui ikka aju jääb hapnikku puudusesse siis on sellel kehvad asjalood. Vastsündinul eriti veel, paar minutit on nagu piin. Inimene suudab kesmiselt olla hapnkuta 5 minutit, vastündinud veel vähem, kui ikka üle aja läheb siis hakkavad meie ajurakud kärbuma. Õpi natuke bioloogiat.

Teemaalgatajale:

Suht kahju, aga jah mis teha. Kuidagi peab ta mingi hea psühhiaatri juurde saama, midagi muud teha ei saa.
Vasta

Mine “Suhtlemisprobleemid õdede ja vendadega”