Nujaa

#1
Ma nüüd otseselt ei teagi, et kas keegi kuidagi mind aidata peaks oskama, kuid ma tunnen,et peaks selle kellelegi ära rääkima. Muidugi, kui oskate välja pakkuda võimalusi, kuidas olukorda parandada, siis on see oodatud:).


Nii...Olen 17 aastane tüdruk ja elan koos oma õega, kes saab aasta lõpus 21.
Algselt elas ka ema meiega, kuid kolis umbes aasta tagasi ära kasuisa poole.
Õega koos elamine polnudki alguses hull, kuni viimase ajani.

Ta on hakanud arvama,et on emalõvi ja peab mind kaitsma ja kõige üle kontrolli omama.
Ei, ma ei ole tüdruk, kes käiks linna peal joomas ja suitsetamas. Ei, ma olen korralik.
Ma pole endale probleeme kaela tõmmanud varem ega kavatse seda tulevikus ka teha.

Ema oli alati usaldav...ja noh, on siiani.
Ta teab,et ma suudan mõelda nagu täiskasvanud ning ei ole vaja titetamist minuga.
Siiski on hakanud mu õde viimase 2 (või isegi 3) kuu jooksul arvama,et ta on nüüd perepea(sest esimene lõvi eest ära läinud).

Ta elab mul koguaeg seljas.
Vingub, kuidas ma kodus midagi ei tee, ja kui tema teeb, siis on kõik perfektselt tehtud.

See on tegelikult vale.
Muidugi hoiab ta kodu korras ja seda teen ka mina.
Kuid vahest juhtub,et kui olen õppimisse vägagi süvenenud, siis lähevad asjad laiali(usun,et kõigil on nii juhtunud).
Siis tuleb tema ja tekitab skandaali, kuidas ta on "lakkunud" kodu korda ja mina jälle mustan. Kuid ma tean,et pärast õppimist teen enda järelt kõik uuesti korda.

Viimased 3 päeva olen koristanud korras kodu üle ja üle...ning tema on segamini kõik ajanud ja ikka õiendab minuga, nagu ise oleksin süüdi.


Tõsiselt tekkib mulle juba tunne,et peaks hakkama mäslevaks noorukiks.
Varem pole mul KUNAGI sellist tunnet tulnud.
Ta nagu üritaks asendada mulle ema, kuid ma tunnen,et olen juba piisavalt kaua ilma hakkama saanud(ma ei mõtle siin midagi,et olen "ääretult tark" jne)...Me ema rakendas vabakasvatust meie peal...ja tõsiselt on harjumatu, vastik ja piirav see, mu õe lõvilik "kasvatamis"üritus.

Ma ei või isegi väljas...maja lähedal kiikuda vaikselt üksinda..natuke hilisematel kellaaegade.
Kui olin 14, siis polnud mu emal probleemiks isegi see, kui olin kella 2 paiku öösel väljas.
Ja praegu, kus olen peaaegu täiskasvanud, tekib õel juba probleem, kui olen natuke pärast 9-t väljas.

Olgu...Mõistan,et ta arvab,et temale on see kohustus langenud, kuid tegelikkuses pole ju nii.
Ja ma tõsiselt saaks aru, kui ma oleks alles 13 aastane naiivitar, kes võib iga ühega kusagile kaasa minna või midagi.
Aga ma ju pole.


Tõsiselt kaklen tundega, et alati, kui õde jälle suu lahti teeb, et tahaks välja tormata. Võtta muusika ja lihtsalt kiuste pärast keskööd koju tulla, et järsku hakkab siis ta mõistma, et ta ei ole mu ema....

Või ma ka ei tea...
Ma tõsiselt ei suuda seda taluda.
Ükskõik mida ma ka ei teeks, ikka pole ta rahul ja vingub ning näägutab rohkem ja kõvasti.
Ja kuna ma ei näe mõttet, et peaks vastu plärtsuma, siis saab ta endale järjest jõudu juurde ja usub,et KÕIK mida ta ajab on õige...aga tegelt pole ju nii...


Ma isegi ei vaevu taga kaklema, sest ma tean,et ta suudab mind nurka ajada...


Oeh....olgu... teema on siin väga segamini ja mul on hea meel, kui te seda loete ja vb oskate mind lohutada või nõu anda...või midagigi...

Ette tänades
Middle
Käi naeratus näol kogu elu!
Mõtle ainult positiivseid mõtteid!
Leia oma IT, mis teeks su elu muretuks!
Wrote by Me

Re: Nujaa

#2
Kas te õdede'likke asju olete teinud?
Midagi, mis tuletaks meelde, et te olete eelkõige õed.
Näiteks midagi siukest, et oma pidžaamades vaatate mingit filmi või kokkate koos või teete mingeid soenguid või mida iganest te teha tahaks..
Kui olete teinud, siis kuidas need läinud on? Kui ei ole, siis tehke ja kirjuta, kuidas läks.
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: Nujaa

#3
Jah, muidugi oleme.
Igast õhtust võib selliseid hetki leida....just natukese aja eest lõpetasime pirukate tegemise.
Sellistel hetkedel on alati kõik okei ja oleme nagu vanad sõbrad...ja õed.
Ja paljudel kordadel pöördub ta mu poole enda muredega ja me saame nagu...hästi läbi.

Kui aus olla, siis see õdede vaheline soojem käitumine on alles hiljuti tegelt koos selle lõvilikkusega välja löönud.
Ja kui aus olla on see minu jaoks veel natuke võõras.
Ei, see ei tähenda,et teda eemale tõukaks või kuidagi vähe salliv oleks.
Mulle meeldib, kui tean,et ta saab mind usaldada.
Vastastikune see kahjuks ei ole.
Sest...olgu, ma võin talle rääkida oma päeva juhtumitest ja mõtetest, kuid mõned teema, mis mulle raskusi tekitavad...kasvõi nt poistega seotud, neid taga arutada ei suuda ja ei oska...võimalik,et ei julge, sest õel(ja ka emal) kombeks tögama hakata.

aga ma vist kaldun teemast kõrvale :/...

Mai tea...võimalik,et ma ei oska ise olla õde...et noh....ah, ma ei tea, mida ma siin jahun...
Käi naeratus näol kogu elu!
Mõtle ainult positiivseid mõtteid!
Leia oma IT, mis teeks su elu muretuks!
Wrote by Me
Vasta

Mine “Suhtlemisprobleemid õdede ja vendadega”