Rohkem südamepuistamine

#1
Arvan..et see on pikem lugu. Alustan sellest, et olen 14..ja meie lugu hakkab eemalt..kaugemalt

Minu õde..ma olen temaga terve elu lahus olnud. Aga samas, iga koolivaheaeg, tänase päevani olen tema juures olnud.
Ma ise ei teadnudki et oleme õde-venda, alles paar kuud tagasi ta ütles msn-i teel.. varem teadsin et ta oli lihtsalt sugulane.
Alates kümnendast eluaastast olen tema juurde..tõmbunud. Lihtsalt.. oleme rohkem koos olnud kui varem, ja meile väga meeldis see. Meie vanaema elab *__*__*-s (Kus elab ka minu õde) ja tema juures ööbisime koos.Ühes voodis (Ärge mõelge vasakule, palun). Vahetevahest ööbisime verandal (Suvel) ja vaatasime tähti. Aeg ajalt ta mängis mu juustega, ma rääkisin oma elust Tartumaalt, ja tema omakorda Viljandimaalt. Naabritega käisime kohalikus pargis, mängisime, pärast olime vanaema juures ja mängisime kaarte. Natuke edasi... . Umbes 12.aastaselt, kui mul puberteet algas, hakkasin ma teda järjest rohkem vaatama..naisena, rohkem kui õena. Ta on must aasta vanem, niiet vahest tuli ette, et tema peksis teisi poisse mind kaitstes mättase, mitte mina. Ärge saage valesti aru, ta ei ole vägivaldne.. lihtsalt vägagi paljudel oli..öelda. Nimelt oli ta kiire areneja.. ta keha arenes juba ära kaheteistaastaselt.. . Igatahes, järjest enam ja enam tuli ette, et ma jõllitasin tema rindu, ja tema tegi teravaid märkusi selle kohta.. iga kord suutsin päeva päästa, however. Nüüd, see suvi, sain ma tuttavaks tema poisiga, kes on meeldiv isiksus ja minuga sarnaselt IT-alal spets (Omamoodi). Enne kui ette kiirustan.. ma tegin midagi kohutavat.. .
Nimelt, enne kui ma Tartusse kolisin, elasin maakohas, ja käisin maakoolis. No..sealsed inimesed on kerge elustiiliga, ja neile oli kõik see uus. See, oli minu jutt, mis ma välja mõtlesin...

Korraks kerin täitsa algusesse.
Mul on nn. 2 maailma. Üks, on *__*__*, ja teine, on Tartu..maa.
Ja ma tegin seda, lootes et need 2 maailma ei kohtu..aga lootused ei vasta kunagi tõele...

Ma nimelt usaldasin seal maakohas ühte tüdrukut väga.. ta oli mu teine sõber üldse, peale mu õe. Ja ma usaldasin talle oma saladused... . Ükspäev, ma hakkasin millegipärast rääkima oma õest. Aga..ma rääkisin et me..käime. OFC ei rääkinud ma seda, et ta mu õde on, vaid ikka, et lihtsalt tüdruk.. mu sõbranna ikka küsis tema kohta, ja ükshetk tegin kohutava vea. Nimelt andsin ma talle oma õe "reidi". Ja siis see juhtus. Sõbranna saatis mu õele kirja suvel. Muidugi, olin mina reisil.

: Kuule, ega sa kedagi *____* sarnast ei tea. Ta siin väidab et ta on su poiss.

Mu õde vastas

: Nalja teed või ?! i *____* on mu vend !

Paari nädala pärast kooli minnes, avastasin sügava vaikuse. Keegi ei rääkinud minuga.. Ma läksin esimesse klassi aastas, milleks oli Matemaatika, ja istusin M****** kõrvale. Tema kohe kiljatas : Kas see on tõsi, et sa käid oma õega ?!

Ja siis ma sain aru..mu parim sõbranna reetis mu usalduse..

Nõnda läks, terve 7.es klass mööda, ainukeseks sõbraks H*-*-*, kes alati oli mulle ustav. Kui K oli mu parim sõbranna, oli H-*-*-* mu parim sõber.

No..ja siis järsku tuli 8.sas klass, ja..esimene asi kooli tulles, avastasin et..wtf. Inimesed räägivad minuga. K tegi, nagu keegi ei mäletaks midagi, ja kõik olid sellega nõus. Niisiis, terve fackin' kool teadis mu õest... kuid salgasid seda.

Ja siis.. kohtusin oma õe peikaga.. mulle ta meeldis. Me saime kohe sõpradeks, ja terve suvi veetsin nendega.
...Ja enne esimest vaheaega 8.ndas klassis, rääksin talle ka oma tumeda saladuse... ja ma üllatusin, kui ta ütles, et see on mõistetav..kuigi mina sellest eriti aru ei saanud..sama ütles Anne, kes elab Hollandis..et see on mõistetav..mis jättis mind mõtlema..

Veel.. Esimene vaheaeg, olime koos õega Rosnas, .. Ja ma läksin natuke närvi..*natuke*..

Nimelt.. mul on unenägudega teatud asi.. nendel..on ~60% tõenäosus juhtuda..päriselus.. natuke hirmutav, aga see on olnud minuga alates 2. klassist..

Ja ma nägin unes, et ma..vägistan oma õde..ma ärkasin, higistades, hingeldades, ja täiesti omadega väljas.. nimelt järgmine päev oli Raplasse minek..

Ja..niipea kui ma sinna läksin, tuli mu õde vastu, kallistas mind, ja ma koheselt hüppasin eest, ja jooksin vetsu. Sõna otseses mõttes.. ja ma tegin midagi, mida ma pole varem teinud, ega ole korranud. Hirmust nähtu ees, ma lõikusin ennast źiletiteraga, korrates endale, et ta on mu õde. Ta on mu õde. Ta on mu õde. Ja nii 16 korda...

Muidugi, kurtis tema poiss mulle, et mu õde on väga pissed minu peale, ja et ma käituks paremini järgmine kord..mitte eiraks neid, ja elades oma mullis, vaid olles rõõmus ja rahvarõõmustaja, nagu ma varem olin. Ma vastasin sapiselt, et ma olen muutunud..

Nüüd..uus aasta..2010. Ja seda alustasin halvasti. 1. Ma läksin tülli Annega, kes päästis mu..sucide attemptist (Ausalt..)..
ja teiseks, läksin tülli..ja läksin lahku oma kallist sõbrannast. 2 aastat kadusid 2 tüliga.. nüüd olen väga masenduses..ja ei oska midagi teha.

Niisiis, see teema hõlmab suuri osa minu muresi, aga keskendub mu õele. Nimelt, ta poiss ütles et see on arusaadav, aga et ma peaks muutuma.. ma pean aru saama, et nii temal kui minul on omad elud...ja et mina peaks enda omaga edasi minema..
aga tahest tahtmata tulevad ikka need *mõtted* pähe.. õe kõrval on ebamugav olla..ja kõige tipuks ei tea ta et ma tegin meist *paari* oma koolis...

See ei ole otsene abipalve..pigem lootus oma muret jagada.. samas, mul on küsimusi.. näiteks, et kas ma peaks talle ära rääkima selle saladuse, mis ma tegin. Sest niikaua kui ta ei tea, ei saa ma oma " kahte maailma" kokku lasta.. sünnipäevad ja kõik on olnud nende..valitutega, kes teavad, ja kes teavad *Mõlemat pidi* ehk siis, ei torma mu õe juurde, ega esita küsimusi..ehk siis need vähesed, kellele ma olen tõtt rääkinud.

Veel, kas keegi oskab mingit head tegevust soovitada, millega meeleheidet ja masekat eemale ajada ?.. Nimelt olen Raplamaal talus, ja mul on koer, xbox, ja nähtavasti ka arvuti.. õde tuleb vennaga siia homme..ehk siis 04.01

Kirjutasin seda kõike tund aega.. ja hakkas parem..kuidagi

~! Mis ma unustasin lisada alguses, on see, et ma kolisin peale seda *intsidenti* ära maakohast Tartusse...aga käin samas koolis..fail

~! Veel..ma juhtusin siin lehel ringi vaatama..ja pean mainima..et see depressioon ja masendus pole võõras. Elurõõm, enesetapumõtted ja puhta ükskõiksus on igapäevane juba üle aasta..sammuti ei ole mul und, näiteks tänagi, olin terve öö üleval...

Kõike head..teile..

~~Fez

Postitust korrigeeritud, kuna sisaldas nimesid ja kohanimesid. Admin.
Samas on ka neid inimesi, kes on elurõõmsad ja avatud, kuid ühel päeval äkki üht nende seast enam polegi ja keegi ei saagi teada, miks too inimene enesetapu sooritas.
R.- <3

Re: Rohkem südamepuistamine

#2
Sinuga on tegelikult nii, et Sa võiksid oma õele selle loo ikkagi ära rääkida, ehk saab arugi. No tõesti, kui ta selline muhe õde on, mõtleb et noh, mis siis ikka, tahtsid lahe olla ja asi ants.
Samas, kui ta eriti nagu nalja ei mõista(saan aru, et Sul see polnudki naljaga, aga saaksid selle ehk ideaalselt naljks pöörata õe puhul), siis on asi raskem. Lihtsalt ma arvan, et oleks kergem südamelt ära rääkida. Saaksid oma kaks maailma jälle kokku lasta ja üheskoos sõbralikult olla ja suhelda. Samas kui nagu midagi nihu läheb, siis oleks jälle paha, kui õega enam läbi ei saaks. Äkki peaksite kahekesi kokku saama ja algul omavahel asja natuke arutama õega ja siis, kui ta saab väga kurjaks, siis ehk saaks pärast asja siluda, et noh, et näed, juhtus jah nii, et enam ei juhtu ja üleüldse rääkisite kõik kuidagi üksteisest mööda. :)
Elus on reeglid, on kaotus, on võit. Kaotaja kaotab ja võitja saab kõik.

Re: Rohkem südamepuistamine

#3
Aitähh p2ikene, võtsin su nõu kuulda, ja kevadvaheajal sai kõik räägitud. Õde oli arusaav, isegi TEMA arust oli see naljakas :shock: , ja ütles lihtsalt et pole hullu. Kõik on nagu enne kuuendat klassi, keegi "ei tea midagi", ja elu jälle natuke lihtsam. Tänud :)
Samas on ka neid inimesi, kes on elurõõmsad ja avatud, kuid ühel päeval äkki üht nende seast enam polegi ja keegi ei saagi teada, miks too inimene enesetapu sooritas.
R.- <3
Vasta

Mine “Suhtlemisprobleemid õdede ja vendadega”