oh

#1
See juhtus umbes 11 aastat tagasi, kui ma olin neljane. Sõitsin rahulikult maal oma väikese jalgrattaga, suhteliselt suvila lähedal ringi. järski krabas üks u. 11-aastane poiss mu jalgratta pealt maha. ma teadsin seda poissi põgusalt, nime. aga muidu üldse ei tundnud. ta ütles, et ta tahab ühte hästi mõnusat asja minuga proovida. ma olin siis veel väga väike ja ei jaganud sellistest asjadest mitte midagi. see koht oli mu suvilast umbes 300-400m kaugusel, väikese metsatuka sees. keegi oli sinna kunagi mingi terrassi ehitanud ja selle laudpõrand oli ainuke, mis mulle oli meelde jäänud. igatahes tõmbas ta mu püksid maha ja enda omad ka ning võttis välja oma väikese "lelu". seejärel hakkas ta minu tupe juures seda liigutama, kuigi ma pole üldse kindel, kas ta ka sisse läks. mul valus vähemalt ei olnud, nii et loota võib, et ta ei saanud neitsinahka purustada. ise ta samal ajal küsis mult, et kas on mõnus. ta tõmbas korraks oma munni eemale ja küsis, et kas ma tahan seda uuesti teha. ma vist vastasin, et ei taha, aga ta hakkas ikka oma munni minu poole ajama, kuid peatus poolel teel, sest mingid inimesed olid lähedal. peale seda ütles ta, et mingu ma koju ja ärgu ma kellelegi sellest rääkigu. edasi lugesin ma sellest oma ema päevikust. ta pidas täpselt samal ajal päevikut ja kuni selle ajani olin ma arvanud, et see mälestus on lihtsalt minu mingi halb mõte olnud, mida tegelikult pole juhtunudki. aga seal päevikus oli kõik kirjas, et see oli olnud tõsi. kui ma olin üheksane, siis ema ütles, et ta räägib, mulle siis kui ma saan 13, sellel jaanipäeval sellest, mis minuga juhtus. ma ei tea, kas ta mäletas seda või ei, aga mulle ta pole sellest rääkinud, kuigi olen juba 15. ja ega tegelikult eriti vahet polegi, sest ma mäletan seda. imelik, sest muid asju ma sellest vanusest ei mäleta. ainult seda neetud laudpõrandat ja "kas sul on mõnus" fraasi. midagi sellist veel mäletan ka, et pärast seda läksime me emaga linna arsti juurde ja et arst uuris mind. ma ei mäleta, mida ta ütles, kahjuks...kõige hullem on aga see, et pärast hakkas mulle maalt meeldima üks poiss ja see poiss tundis seda, kes mind oli kuritarvitanud. ma võin olla pea kindel, et ta teab, mis minuga kunagi juhtus...

Re: oh

#2
hellawa kirjutas: edasi lugesin ma sellest oma ema päevikust. ta pidas täpselt samal ajal päevikut ja kuni selle ajani olin ma arvanud, et see mälestus on lihtsalt minu mingi halb mõte olnud, mida tegelikult pole juhtunudki. aga seal päevikus oli kõik kirjas, et see oli olnud tõsi. kui ma olin üheksane, siis ema ütles, et ta räägib, mulle siis kui ma saan 13, sellel jaanipäeval sellest, mis minuga juhtus. ma ei tea, kas ta mäletas seda või ei, aga mulle ta pole sellest rääkinud, kuigi olen juba 15. ja ega tegelikult eriti vahet polegi, sest ma mäletan seda. imelik, sest muid asju ma sellest vanusest ei mäleta. ainult seda neetud laudpõrandat ja "kas sul on mõnus" fraasi. midagi sellist veel mäletan ka, et pärast seda läksime me emaga linna arsti juurde ja et arst uuris mind. ma ei mäleta, mida ta ütles, kahjuks...
Sinu kirjast on tunda et see juhtum Sind siia maani veel vaevab ja tekitab muretsemist ja pinget. Tõepoolest, kõik see mis meid lapsepõlves üllatab, ähvardab, hirmutab, jätab meis suure jälje ja need läbielamused võivad mõjutada ka meie täiskasvanu elu, sest emotsionaalselt lapsed tunnevad kõik palju teravam ja sügavam ja võivad teistmoodi juhtunud tõlgendada, kui see oli tegelikult. Sageli juhtub ka nii et inimene ei mäletagi midagi, (sest oli väga väike) ja samas tema tunded (hirm, raev, viha, süütunne jne), mis olid selle situatsiooniga seotud ikka veel elavad tema sees ja sellega segavad inimest rahulikult elada ja elu nautida.

Sa võid kindlasti sellest juhtumist oma emaga rääkida. Ja kuna ta on Sulle juba lubanud selle loo juurde tagasi tulla, siis ma arvan et ta väga hästi mõistab et see on sinu jaoks ka oluline ja vajab lähti rääkimist ja selgitamist. Praegu Sa oled juba suureks kasvanud ja mõistad et see oli väärtkohtlemine - ja võrreldes 4-aastasega, Sa praegu saad juba ka oma suhtumist sellesse muuta. Oleks hea kui Sa saaks ka psühholoogi juures käia ja temaga sellest juhtumist ja kindlasti ka oma tunnedest (siis ja ka praegu) rääkida - see annaks kergenduse hingele ja võimaluse andestada nii ennast kui ka seda poissi ja sellega vabaneda sellest mälestusest.
hellawa kirjutas: kõige hullem on aga see, et pärast hakkas mulle maalt meeldima üks poiss ja see poiss tundis seda, kes mind oli kuritarvitanud. ma võin olla pea kindel, et ta teab, mis minuga kunagi juhtus...
See ei ole veel kindel et keegi teab Sinu juhtumist. Tavaliselt poisid ei räägi sellest kellelegi, sest nad tajuvad et niisugune käitumine tegelikult ei ole ühiskonna poolt tunnustatud ja nendel on häbi ja piinlik kui keegi sellest teada saab.
Ma mõistan et Sinul oleks piinlik kui sa teaksid et keegi veel on teadlik sellest mis toimus Sinuga kunagi ammu. Selleks et see mälestus ei suudaks Sind puudutada ja haavata siis tuleks sellest üks kord lahti saada (selles Sind võib psühholoog aidata). Ja siis, isegi kui keegi hakkab sulle seda juhtumit meenutama, see ei hakka sind puudutama ja Sa võid vabalt vastata et see oli üks rumal poiss, kes ei teadnud mis ta teeb.

Edu Sulle!! :wink:
Maggy(konsultant)
P.S. Töötan nüüd teises kohas.
Vasta

Mine “Ärakasutamisest üldiselt”