Ma vägistan iseennast

#1
Ma ei tunne mitte midagi. Mul ei ole absoluutselt huvi seksi vastu. Ma lihtsalt ei taha seda teha ning mul puudub võime mingisuguse mõnu saamiseks. Aga ma sunnin ennast. Kui keegi tahab, pakub - on minus tohutu vastumeelsus, aga ma tean, et vastates ei olen ma selle inimese silmis tühine - kuigi peaks ju olema vastupidi. Poistega suhtlemine on minu jaoks lihtsalt väga tähtis ning ma ei taha nende silmis langeda liialt madalale. Eriti nüüd, viimasel ajal, on millegipärast peaaegu kõikide uute meessoost tuttavatega asjad käest ära läinud. Jah, tuleb tunnistada, ma olen li'ts. Läinud sama teed pidi, nagu mu ema ja mille tulemusena minagi siia ilma sündisin - samuti ei kasuta ka mina mitte mingisuguseid kaitsevahendeid, pole seda kunagi teinud ja kuna teistel osapooltel on alati huvi teha ilma, siis mis seal ikka... eks ma siis nõustungi. Ma ei tea kas ükskõiksuse tõttu, sest ma tõesti ei mõtle, et 'mis nüüd siis saab', ma ei mõtle kunagi sellele... aga rasedaks pole ma siiani veel jäänud. Arvatavasti olen viljatu, aga minule ei oleks sellest midagi, ma ei tahagi lapsi, ma vihkan neid. Muidugi olen veel noor(kuigi ei tunne end just sellena olevat), kõigest 16 ja kõik minu mõttemaailmas võib muutuda. Aga see selleks. Miks ma seda litslikkust nii väga siis varjan? Tuleb olla see kes sa oled, aga ma ju olengi seda! Ma olen li'ts. Peaksin vist endale sildi külge kleepima ja ringi käima, et kõik teaksid, aga siis nad ainult naeraksid - muidugi, selline rõve eit ja üritab mingit li'tsi mängida. Aga li'tsid ongi rõvedad. Ma olen rõve. Ma olen li'ts. Ma sunnin ja vägistan iseennast ja ma ei saa kuidagimoodi selle vastu. Mul puudub võime öelda EI. Ma vihkan seda... mida ma peaksin tegema? Ma ei suuda sellest lahti lasta. See on nagu sundmõte või tegevus. Kui ma ei nõustu, vaevlen süümepiinade käes, nõustudes aga olen hiljem sügavas masenduses ja võimeline ennast kasvõi tapma. Seda ma siiski ei tee. Söön vaid sisse ebanormaalse koguse rahusteid ja jään magama lootuses, et ärgates on parem. Aga ei ole. Sest mida iganes ma ka ei teeks, rõvedaks, mõttetuks ja komplekside käes vaevlevalt libuks jään ma alati. Aga tahaks sellest lahti saada, sest see teeb nii haiget. See masendab iga päevaga järjest rohkem. Ma ei taha enam nii, kuid ise ei oska ma kahjuks midagi ette võtta.

Re: Ma vägistan iseennast

#2
Ma vaatasin just eile mingit oprah saadet seksi sõltuvuse kohta. See on nagu iga teine sõltuvus, sa pead seda tegema et ennast hästi tunda (kuigi võibolla sa isegi ei taha seda teha, aga pead). See paneb sind ennast tundma nagu keegi hooliks sinust, sest seks võib olla väga lähedane ja emotsionaalne tegevus. Kuigi tegelikult peaks see tulema alles kõige lõpus ning praegu on sul mõned asjad vahelt ära jäänud(armastus, usaldus).
Kõige parem soovitus sulle:
Otsi armastust ja hoolimist millestgi muust, mitte ainult seksist. Ole raskemini kättesaadav ja pane rõhku rohkem usaldusele ja suhetele (mitte seksuaalsusele).

Re: Ma vägistan iseennast

#5
Tõenäoliselt ei vasta, jah.
Aga ta oskas seda hästi sõnadesse panna. Seda tunnet, mis mõnel inimesel võib tekkida - see tunne, et sa pole väärt mistahes tegevusest keelduma. Ma loodan siiski, tahaksin loota, et ta on õppinud ennast väärtustama. Sest see on tähtis, võibolla üks tähtsamaid asju, mis üldse on.
Vasta

Mine “Ärakasutamisest üldiselt”