Kooliärevus

#1
Tere!
Lähen järgmine nädal uude kooli gümnaasiumisse. Varem ma sellepärast üldse ei muretsenud, aga täna öösel tuli kahtlane ärevus.

Kõige rohkem ma kardan seda, et kui ma end tutvustama pean, siis ma võin sõnad sassi ajada, kergelt kokutama hakata või midagi lolli öelda. Emba-kumba neist kolmest ühesõnaga.
Selliseid situatsioone on varem olnud. Samuti põen ma seda ka, et ma olen igav (ei tea, millest rääkida uute inimestega).

Re: Kooliärevus

#3
Ära karda. Sa ilmselt pole üksi oma murega ja ma pakun, et paljud s.h ka sinu klassi minevad inimesed kardavad. Kui tunnid algavad, siis ürita ikka kellegi kõrvale istuda ja niiviisi sõbrustada. Samuti kui näiteks vahetundide ajal kuskil istutakse või kogunetakse, siis mine sina ka sinna. Algul on imelik, aga tasapisi läheb see üle. Eksida ära karda, sest paljud ütlevad algul, midagi lolli. Ma ise olin samasugune ja siiani vahepeal mõtlen, et no mis pagan mul arus oli, aga nüüd on nii naljakas sellele mõelda :D Mulle tundub, et sa oled ka selline kergelt ülemõtleja ja ma tean, kui raske sellega elada on, aga võta siis asja nii, et kellegagi sa ikka suhtlema hakkad ja go with the flow. Ära hakka mõtlema asju väga ette ega unistama, lihtsalt mine ja vaata mis saab ja ütle asjadele kindlasti jah. Erinevad tegevused ühendavad väga inimesi, seega kooliväline tegevus ja huviringid on suureks plussiks.
Meil näiteks panustasid õpetajad ise ka hästi palju, et hakkaksime üksteisega suhtlema ja saaksime rohkem tuttavaks. Esimestes esta tundides me tegime tihti paar minutit erinevaid ringmänge või rääkisime, kust tuleme jne. Lisaks tegi õpetaja palju rühmatöid, mis aitas ka inimestega tuttavaks saada.

Re: Kooliärevus

#4
Külaline kirjutas:Meil näiteks panustasid õpetajad ise ka hästi palju, et hakkaksime üksteisega suhtlema ja saaksime rohkem tuttavaks. Esimestes esta tundides me tegime tihti paar minutit erinevaid ringmänge või rääkisime, kust tuleme jne. Lisaks tegi õpetaja palju rühmatöid, mis aitas ka inimestega tuttavaks saada.
Sama siin.

Mina läksin gümnaasiumisse Eesti teise otsa. Sellega läks nii, et kõik seal koolis juba peaaegu tundsid üksteist ja kui ei tundnud, siis olid vähemalt samast maakonnast pärit ja neil oli ühiseid tuttavaid ja üldse - nad teadsid kohalikku eluolu jne. Ma olin nii võõras vees kui vähegi olla saab... aga minuga ikka suheldi ja kui ma ise nii passiivne ja mitte huviatud ei oleks, siis ma usun, et mul oleks seal koolis sõpru ka (aga ma ainult keskendun sealt minema saamisele).

Loo point: see läheb tegelikult lihtsalt, isegi sellise minu situatsiooni puhul.
http://bloodymaddy.blogspot.com.ee/
Vasta

Mine “Endaga toimetulek”