Ei jaksa

#1
Ma ei jaksa enam. Jah, pole mu elul midagi viga valjast vaadates, suur maja, ainus laps, mitmed igaastased reisid, raha voimaldamine... Aga ma ei tea ma olen nii orna hingega ja nii tundlik. Mu ema lihtsalt elab oma viha minu peale valja, kui ta toolt tuleb. Ma ei joua pesta mingeid nousid ara, kui mul on tonnide viisi oppida ja trenn ja koor. Ma ei joua. Ma pingutan nii vaga, et viimane pohikooliklass viitega lopetada. Mul on head hinded, jube head hinded. Kas keegi on minu ule uhke? Kas keegi utleb, et ma olen piisavalt hea ja ma peaks endaga rahul olema? Ja et see on piisav. Ei. Minus leitakse vigu, ainult vigu. Ma ei saa oma vanematega normaalselt raakidagi, veel vahem nendega koosolemisest, ma ei saa nendele oma muredest raakida. Ma ei tunne, et nad oleksid mu vanemad. Nad ei vaari ema ja isa rolli. Koik mis ma saan on minu peale karjumine, see on kohutav... Ma nutan kogu aeg ja ma ei pea seda enam normaalseks. Ma nutan praegu. Oositi ma ei saa magada, sest nad siis karjuvad jalle uksteise peale ja kaklevad, isa paneb lihtsalt pesumasina pesema sest tal vaja trenniasju kogu aeg oositi pesta. Ema roogib lund ja taob vastu seina labidaga. Voib tunduda jube koomiline aga ega ikka pole, need on kull suvalised asjad aga need hairivad mind ja ma nutan oositi sest minuga ei arvestata, kui ma utlen et ma tahan magada ja ara palun pane pesu pesema, saan ma karjuda et oioi preili tahab magada, kuradi arahellitatud sitt. Okei, te ei vaari ema ja isa tiitlit ja te ei oleks kunagi pidanudki mind eostama, koigile oleks parem niiviisi. Vahemalt saan oppetunni et oma lastest hoian kunagi nad kaugele ja kasvatan oma lapsed teisiti ja armastan neid.

Ja ei, mul pole puberteet, pigem justkui mu vanematel oleks.

Re: Ei jaksa

#4
Eks see ole tegelikult normaalne, et puberteedieas tundub, et vanemad ei mõista ja kiusavad meelega. See käib arenguga kaasas ja selline periood on täiesti loomulik. Küll aga on võimalik olukorda teatud määral parandada, näiteks rääkides emaga rahulikult ja otse (peaasi, et ei hakka süüdistama, kuna siis läheb vestlus kindla peale rappa), kuidas end tunned - just sel teemal, et tunned, et sinu pingutust ei hinnata ja et tahaksid, et mõnikord sind ka kiidetaks, kui seda väärt oled. Selle eeldus on aga see, et ka ise vanemate puhul märkad ja tunnustad, kui nad midagi hästi teevad, mitte ainult ei torise. Näiteks kas või "aitäh" öeldes.
Vasta

Mine “Endaga toimetulek”

cron