Psühhiaatril käimise perspektiiv

#1
Tere. Käisin hiljuti psühhiaatri juures ja ta kirjutas antidepressante ja pean varsti uuesti minema. Ta andis veel kaasa mingi küsimustiku mulle ja mu emale. Ma tahaksin teada, äkki on siis kogenenumaid inimesi, mis on selle perspektiiv? Kas ma peangi hakkama iga paari nädala tagant vms seal käima ja jutustama? Ja kaua ma seda rohtu võtma pean, et "terveks" saada? Kas sellel on üldse mingi perspektiiv? Ma ei oska isegi hinnata, kas mul on midagi tõsist, lihtsalt mõni sundmõte ja väike ärevus vb. Igapäeva elu segab see sundmõte küll vägagi, sp pöördusingi sinna. Kuid kardan, et sellele keskendumine ja arstide vahet jooksmine võib veelgi võimendada seda vms ja lootus on, et rohud aitavad, kuid ma ei tahaks neid mingi väga pikalt neelata ja hiljem avastada, et sellel polegi lõppu ja need ei aita eriti. See on kõik väga võõras veel mulle. Ja siis ma ei tahaks ka oma ema või kedagi teist väga segada sinna, kuid see küsimustik ja siis ta ütles veel, et vb tuleb ema ka kutsuda sinna ning et ma pean selle küsimustiku vb veel isegi oma õpetajale andma. ??? Seda ma küll ei tahaks teha, nagu see oleks mingi maailma lõpp, tahaks lihtsalt terveks saada. Seega keegi oskab selle protsessi tuleviku kohta rääkida?

Re: Psühhiaatril käimise perspektiiv

#2
Tere.

Ütlen kõigepealt, et sinust on tubli, et probleemi märkasid, analüüsisid ja spetsialisti poole pöördusid.

Küsimustik ongi ilmselt selleks, et oleks lihtsam praegune olukord ja ravivõimalused välja selgitada. Kuna me pole psühhiaatrid, siis on meil võimatu ennustada, et kui kaua käima pead, kui kaua rohte võtma pead jne. Sa küll kardad, et arsti vahet jooksmine võib olukorda võimendada, samas kui alles ühe korra käisid, on see vaid oletus. Arvan, et arstile võiksid siiski n-ö võimaluse anda, sest hoolimata hirmust, et võib hullemaks minna, on ju ka suur võimalus, et aja jooksul läheb hoopis paremaks ja saad abi. Ega need arstid ju päris niisama ka välja mõeldud pole, kui nad kedagi aidata ei suudaks. Ehk oled sina see, keda suudab. Käi ikka mõned korrad ja vaata ära, kuidas minema hakkab.

Selle kohta saad ilmselt psühhiaatri endaga rääkida, et ei taha, et ema asjaga nii seotud oleks. Ja õpetaja osas peaks sul samuti sõnaõigus olema - ütledki, et ei usalda oma õpetajat nii palju (veel) ja ei taha temaga sellest rääkida.

Re: Psühhiaatril käimise perspektiiv

#4
Nõustun igas mõttes termomeetriga ja lisan juurde, et küsimustik võib olla ka selleks, et jälgida sinu protsessi ja seda, kas ja kuidas asjad muutuvad. Selles osas pole ju nt mõtet jätkata raviga, mis kuidagi ei mõju.

Igaks juhuks ütlen, et iseseisvalt rohtude tarvitamist ära lõpetada (ütlen, sest tean, et mõned on seda erinevatel põhjustel teinud) ja igasugustest kahtlust (k.a. mis on mingi lähenemise mõte, rohud ei tundu aitavat jne) räägi kindlasti psühhiaatriga.

Re: Psühhiaatril käimise perspektiiv

#5
Kui sa saad endale arsti juurde iga kahe-kolme nädala tagant aja, on sul kohutavalt vedanud. Vähemalt siin, kus mina elan, on need ajad palju pikema perioodi tagant. Aga see kõik on individuaalne, ja võimalik, et alguses nähaksegi rohkem.
Võimalik, et kooli teavitatakse, kui see vajalik on. Minul endal on näiteks ses suhtes mugavam öelda, et ma ei saanud tundi tulla, sest mul oli haiglas vastuvõtt.
Vasta

Mine “Endaga toimetulek”