Eneseväärikuse puudumine ning madal enesekindlus.

#1
Ma oleks esialgu selle teema pannud suhteprobleemide alla, aga no kuna see jama on niigi juba mõnda aega lootusetus seisus olnud, siis las ta olla, toon vaid näited selle põhjal, kuna sellel on päris tugev seos minu probleemi avaldumisega. Oli siis teema ühe kutiga, mis tema tahtel otsa sai ning millega mina leppida ei tahtnud. Nagu ikka, lootused olid veel pikka aega kõrged, kord olin vihane ta peale, järgmine hetk halasin, anusin, mangusin, mida iganes. Kuni eilseni. Siis ma üritasin lõpetada ning sain sellega hakkama.. kuni tänaseni. Tahaks jälle temaga rääkida hullupööra, et ta mind tahaks ja mida kõike veel, mis sest, et tal on ilmselt keegi teine silmapiiril (las siis olla, mõtlen ma praegu). Olgu, ma tahaks temaga kas või sõbralikult läbi saada, ausalt, kuid see pole see probleem. Probleem ongi siis see, et ma ei suuda lõpetada seda pidevat pinnimist, kobisemist, mölisemist, halamist, vihastamist ja ma hakkan kõiki neid emotsioone vaikselt ka teiste tuttavate peal välja elama, ma ei taha seda. Ma tahaks saada inimestega normaalselt läbi ning jah, praegu ma saangi enamus oma sõpradega päris normaalselt läbi, kuid just suhted nende tuttavatega, keda ma kõige rohkem usaldan, kannatavad rängemini. Iga kord, kui ma järjekordselt kedagi (antud juhul seda kutti siis) oma sõnumitega tüütan, saan ma sisimas aru, et see tegu on vale, et ma ei tahaks tegelikult nii teha, aga siis ma mõtlen, et kas mul üldse ongi valikut. Alati mõtlen lihtsalt sellele, et mida ma tegema pean, et ta minuga üldse suhtleks, mind tähele paneks jne. Järgmine hetk käib klõps läbi ning ma mõtlen, et tegelikkuses mul polegi teda vaja (mis on ka õige, ma saan hingata, süüa, juua, õppida, töötada jms. ilma, et mul teda vaja oleks). Ma mõtlen, et ma olengi tema jaoks liiga hea, sest tema puhul on ikka igasugu täielike turn-offe ning sellisel hetkel olen ma isegi õnnelik, et ta mu pikalt saatis ning leian, et see ongi mulle hea võimalus kellegi uue ja parema leidmiseks. Sõprade puhul ma muidugi nii ei mõtle, pigem on nendega läbisaamine sel hetkel lihtsalt parem. Nendel hetkedel mõtlen ka, et saan oma tahtmiste täideviimisega kenasti hakkama ning elu on isegi päris ilus, kuni uue "klõpsuni", mil ma end jälle nn. mustast august avastan. Siis tekib jälle see tobe mõtlemine, et olen nii jube kole, et mind ei taha keegi, kõik peavad mind mõttetuks ja pean kõiki oma mustmiljoni sõnumiga sel teemal tüütama. Samamoodi on nendel 'musta masenduse' hetkedel ka mu ülejäänud tegevused häiritud. Ma ei viitsi midagi teha, ma ei leia mõtet millegi tegemisel, kõik tundub nii negatiivne, tühine, näiteks ei suvatse ma siis tööl eriti vaeva näha ning mõtlen jälle, et mul pole nagunii mõtet sügisel kuhugi kooli minna, nagunii ei too see näiteks seda kutti või mõnda muud paremat kutti mulle lähemale. Mind ei mõjuta väga see, kui keegi mu välimuse kohta midagi head ütleb, see läheb rohkem nagu ühest kõrvast sisse, teisest välja, kuid see ei ole hetkel oluline. Oluline on see, et ma tahaks, et ma suudaksin endast stabiilselt enam-vähem normaalselt mõelda, et ma ei pendeldaks kahe äärmuse vahel. Ma ausõna ei tea, mida teha. Ma olen isegi analoogset olukorda, kus üks neiu niimoodi kahe äärmuse vahelt jookseb, pealt vaadanud ning ausõna ei oska temast midagi head arvata. Ilmselt on see ka üks põhjustest, miks ma enda 'probleemseid hetki' niisuguse pilguga vaatama hakkasin. Jah, paljud soovitaksid ehk psühholoogi juurde minna ning psühhiaatril lasta ravimid kirjutada, kuid millegipärast ma arvan, et oleksin valmis seda probleemi ka ise lahendama. Põhiliselt ehk see-tõttu, et ma suudan seda probleemi tunnistada ning ma tõsiselt tahan sellest jamast lahti saada ning olekski ehk vaja veidi nõu saada. Mida teha? Kust alustada, et endast järjepidevalt normaalselt arvata ja säilitada sealjuures ka eneseväärikus, et ma ei hakkaks lahmima inimese kallal, kelleta mul tegelikkuses palju parem on?
Life is either a daring adventure or nothing at all.

Re: Eneseväärikuse puudumine ning madal enesekindlus.

#2
Selle tüübiga seoses, lihtsalt eemalda tema number oma telefonist, kustuta kõik sõnumid, kustuta ta FB sõbralistist jms. Tee iseendale võimalikult raskeks temaga ühenduse võtmine. Või tee iseendaga kokkulepe, et enne kui temaga ühendust võtad (kui sul see "klõps" käib), siis nt ootad tund aega või räägid mõne sõbraga või lähed käid jooksmas ära. Äkki pärast seda ei ole enam isu ühendust võtta, sest moment on kadunud.

Re: Eneseväärikuse puudumine ning madal enesekindlus.

#10
too viimane ''võin sind vist'' :
see nüüd küll teda ei lohuta kindlasti.

to someoneh:
ega viskabki kopa ette inimestele, kui teine aint vingub ja vingub kõige üle. selles ei saa sa küll kedagi teist peale iseenda süüdistada. samamoodi ei viitsi sind ka keegi siin aidata, kui ise jätad mulje, et ei taha end aidata, väites et ei saa nagunii hakkama jne. mis mõttega inimesed siis oma energiat su peale üldse kulutada taahtma peaksid? ma ei tahtnud praegu kuidagi kurjalt ega ülbelt kõlada, kuigi nii v naa see just nii sulle tundubki, aga seda ei saa lihtsalt leebemalt öelda. vähemalt mina ei oska.

Re: Eneseväärikuse puudumine ning madal enesekindlus.

#11
Külaline kirjutas:too viimane ''võin sind vist'' :
see nüüd küll teda ei lohuta kindlasti.

to someoneh:
ega viskabki kopa ette inimestele, kui teine aint vingub ja vingub kõige üle. selles ei saa sa küll kedagi teist peale iseenda süüdistada. samamoodi ei viitsi sind ka keegi siin aidata, kui ise jätad mulje, et ei taha end aidata, väites et ei saa nagunii hakkama jne. mis mõttega inimesed siis oma energiat su peale üldse kulutada taahtma peaksid? ma ei tahtnud praegu kuidagi kurjalt ega ülbelt kõlada, kuigi nii v naa see just nii sulle tundubki, aga seda ei saa lihtsalt leebemalt öelda. vähemalt mina ei oska.
Ma ka ei korda ennast kurjalt, aga
"Iga kord, kui ma järjekordselt kedagi (antud juhul seda kutti siis) oma sõnumitega tüütan, saan ma sisimas aru, et see tegu on vale, et ma ei tahaks tegelikult nii teha"

Reedetu, üks hetk räägitakse mulle sellest kutist jube jube halvasti ning järgmine hetk võetakse selline seisukoht, nagu selle kuti käitumine oli jube õige ning mina olen see kurjajuur ja peaksin kade olema, et sellel tüübil keegi uus silmapiiril ja muud säärast. Eks ma ise mõtlen ka vahepeal üht, vahepeal teist, aga no praeguse seisuga ma ei teagi, mida mõelda enam, selline tunne, nagu iga mu valik oleks vale. Vist mõjutab kogu see jama ka mu tulevikuplaane, sest mul pole halli aimugi, mida sügisel edasi õppida ja jällegi - kui mulle mõne eriala kohta lugedas miski huvi hakkab pakkuma, leidub ikka mõni, kes mu tahteid hakkab alla suruma, rääkides ala "sa ei ole selleks piisavalt selline ja säärane, sa ei saaks hakkama, bla bla bla" ja lõppude lõpuks mõtlen ma nii juba pea iga eriala kohta. Soovitati tööl käia senikaua, kuni õppimise suhtes ükskord otsusele jõuan, aga mis siis, kui ei jõuagi, jäängi terve elu kassa taha virelema? Ei saa nii ju. Eks kogu see jama üks paras sasipundar ole.
Life is either a daring adventure or nothing at all.

Re: Eneseväärikuse puudumine ning madal enesekindlus.

#12
Mnjh, sõbrad ikka tõelised tuulelipud selliselt. Alati muidu leidub neid, kes leiavad iga valiku juures kümme viga. Eriti on tore teiste elude ja valikute kallal keelt teritada :)

Mina soovitaksin üldse aeg maha võtta ja Euroopa Vabatahtliku Teenistusega välismaal olla. Saad selgus ehk selles osas, mida õppida soovid (vahet pole, mida teised ütlevad), saad eemale teema peategelaseks olevast tüübist ja ehk ka rohkem enesekindlust ja eneseusku.

Re: Eneseväärikuse puudumine ning madal enesekindlus.

#13
Oh, kusjuures ma alati tahtnud kuhugi vabatahtlikuks tahtnud minna, eriti teise riiki (aga need kuulutused, mida ma nägin, olid mõeldud neile, kes 21+). Ma arvan, et suve lõpuni käin tõesti tööl ja vabal ajal üritan trenni teha.. kui õnnestub.. loodetavasti. Saan vähemalt kindlalt kehaga rahul olla :D. Ooeeh, tänud veelkord.
Life is either a daring adventure or nothing at all.
Vasta

Mine “Endaga toimetulek”