Imelik tunne

#1
Tere, tahan rääkida endast. Nimelt on mul suht pidevalt mingisugune vaevustunne kehas (nagu selline raske olek), mis pole mingisugusest haigusest põhjustatud vaid ma usun, et on tegemist vaimse probleemiga. Olen kogu aeg pinges ning ei suuda keskenduda. Pinges olekus ei suuda isegi asju / olendeid loetleda. Kaitseväes kunagi olin päevnik ning pidin öösel magavaid sõdureid loetlema ning täiesti võimatu oli mul paberile sõdureid üles märkida. Kord juhtus nii, et pandi kasarmust jooksu ning ma ise olin samal ajal päevnik ning ma ei pannud sõdurite puudumist tähele. Sain seetõttu täiega möliseda, ning tundsin, et teen tapan ära ennast, sest tundsin end nii süüdi selles, mida ma ju ka olin.
Ma ise märkan ka, et olen pinges ning siis püüan end lõdvemaks lasta, kuid hetke pärast tunnen jälle, et olen krampis. Inimestega rääkides ei suuda eriti midagi meelde jätta ning pean hiljem alati üle küsima, mis tekitab piinlikkust. Kui näiteks pean suhtlema samal teemal mitme inimesega, siis tunnen, et see jutt, mida teisele inimesele edasi räägin, oleks nagu poolik ning olulised asjad jäävad tal seetõttu teadmata. Ühesõnaga ei suuda teiste inimeste mõtteid edasi anda. Tunnen, et kogu jutt, mis mulle räägitakse, läheb ühest kõrvast sisse ning teisest kohe välja. Tunnen end imelikult, kui pean teiste käest midagi küsima. Tunnen alati, et kellelgi pole minu jaoks aega. Samas ei julge ma oma probleemidest teistele rääkida, ma ei tea miks see nii on. Võrdlen end pidevalt teiste inimestega ning ma ei suuda vabalt olla. Koolis näiteks kui on vaja mingi esitlus ette kanda, siis peopesad hakkavad täiega higistama ning süda peksab sees täiega. Kontrollin end ka pidevalt - teiste inimestega rääkides kontrollin vist mõttes iga oma öeldud sõna ning laused, mis ma räägin tunduvad kõik nii segased mulle . Emotsioonid käivad kogu aeg üles-alla. Üks hetk tunnen, et sport on lahe, kuid teine hetk mõtlen jälle, et mida asja need sportlased seal vehivad ja tõmblevad. Kardan, et jätan endast teistele lolli mulje ning tean seda, et kui ma ei suuda oma tundeid kontrollida, siis on asi halb. Kardan, et see võib ming kuidagi halvasti mõjutada ning tulevikus saab minust mingi rets. Peas on kogu aeg miljon mõtet ning oma mõtteid paberile kirjutades hakkavad need korduma ning tsükkel käib sadu kordi. Olen juba 25 aastane, kuid tunnen end ikka veel teismelisena. Näen välja ka nagu teismeline - mul on akne juba vist kogu elu olnud ning ei taha see probleem kuidagi laheneda. Näonahk on kogu aeg rasvane ning isegi kui kasutan nahahooldusvahendeid, pole nendest midagi kasu. Käin juba mingi sajandat korda nahaarsti juures raha raiskamas, kuid tulemust ei näe kusagilt. Tüdrukutega ei julge suhelda, sest mul on akne ning üldse põen kogu aeg täiega midagi. Kui ma pinges olekus räägin, siis ei tule sõnad suust ning mõte ei liigu ning üldse siis kui mul on vaja õigel ajal midagi teha, siis leian ma alati mingisuguseks muuks tegevuseks aega. Tänapäeval on kõik võimalused olemas, kuid tunnen, et mind kõik see ei koti ning tunnen end kurvana, et ei saa neist osa võtta. Kui saan teada, et keegi käis kusagil puhkamas või mingil lahedal üritusel. siis mõtlen, et miks mina kusagil ei käi. Krt kõik see ajab mind hulluks. Võin näida väliselt rahulik, kuid tunnen, et seespool kõik möllab. Siis kui ma noorem olin, mängisin pilli kuid nüüd vabsee enam ei koti. Tegelikult vahel mõtlen, et võiks mängida, kuid samas tundub kõik jälle nii mõttetu. Ma ei tea, kui see asi nii jätkub, siis lõpetan küll hullumajas. Ma ei tea, kuhu ma niimoodi välja jõuan. Õpin hetkel ülikoolis, olen jõudnud juba magistrisse, kuid mõtlen, et kes selle lolli siis küll lasi. Kevadeks vaja ka magistrtitöö valmis saada, kuid ei saa miskit aru hetkel, mis toimub. Kardan, et ei suudagi seda koostada. Tunnen, et elu on perses ning ma ei tea, mis tulevikus saab. Ma ei tea enam, mida teha. Tunnen end väga mõttetuna ning ma ei tea mis mulle huvi pakub ning üldse ei tea, mida ma oma elult tahan.
Ma kadestan seadmeid, sest nad näitavad kohe välja kui miskit on valesti.

Re: Imelik tunne

#2
Ma järeldan su jutust,et sul on madal enesehinnang.Sellega tuleb tööd teha.Kui sul ei ole koolis sõpru siis proovi leida mõni inimene kellega sul on kergem rääkida,kui saad juba ühe inimesega vabalt ennast tunda siis on teistega ka kergem rääkida.Kui sa tunned,et kõik on mõttetu siis parem käi psüholoogi juures ära ,ta saab sind kindlasti aidata.Sealt augus kus sa hetkel oled on raske olla ja ka välja saamine on raske ,aga kõik on võimalik.Ole sina ise.See on sinu elu.
Elu on elamiseks

Re: Imelik tunne

#3
Tere, olen käinud psühholoogi juures, kuid ma pole julgenud oma sügavamaid tundeid avaldada. Kas keegi oskaks anda soovitusi, kuidas oma tunnetest rääkida ? Saab selle tarvis üldse miskit teha ?

tervitades,quercus
Ma kadestan seadmeid, sest nad näitavad kohe välja kui miskit on valesti.

Re: Imelik tunne

#4
quercus kirjutas:Tere, olen käinud psühholoogi juures, kuid ma pole julgenud oma sügavamaid tundeid avaldada. Kas keegi oskaks anda soovitusi, kuidas oma tunnetest rääkida ? Saab selle tarvis üldse miskit teha ?

tervitades,quercus
kui on raske rääkida, kirjuta oma tunded välja, vala lihtsalt kõik paberile ja anna siis talle.

Re: Imelik tunne

#5
Tere, olen kirjutanud oma tunnetest iseendale. Ma ei tea, kas mul on julgust end kellelegi avada, seega otsustasin oma tunnetest kirjutada selles teemas. Ma teen proovi.
Mulle tundub, et ma tunnen end kehvasti olukordades, mis teevad mind ärevaks. Kui ma mõnda sellisesse seisu satun, on minuga kehvasti. Ma ei tea, mis minuga toimuma hakkab. Ma tunnen, et muutun haavatavaks, sest võtan iga märkust südamesse. Ma hakkan end liigselt kontrollima. See väljendub selles, et ma ei julge end kehtestada, sest kardan, et ütlen kellelegi kehvasti. Kui nii juhtub, hakkan end süüdi tundma. Ma hakkan mõtlema, mida teised inimesed minust arvavad. Mul tekib tunne, et ma ei saa aru, mida ma teen. Tundub, et kõik mis teen, on vale. Ma lähen pingesse, keskendumine kaob (ma ei suuda isegi miskit loendada). Ma lähen täiesti krampi. Ma ei saa teistest inimestest aru ning ma ei tea, kas ka nemad mind mõistavad. Ma satun justkui lõksu. Ma tunnen, et ma pole mina ise, olen justkui tühi koht, kõrvalseisja. Hakkan end kujutama kellegi teisena, et üldse kuidagi olla.
Ma ei tea, kas keegi mõistab mind. Kes saab minust aru ? Väliselt võib paista kõik hästi, kuid teised inimesed minu sisse ei näe ning nad ei saagi teada, et mul on probleem.
Mõnikord tunnen end kehvasti ka siis, kui ma ei ole ärevuses. Sümptomid viitavad depressioonile. Kas minuga on siis midagi tõsisemat lahti ? Ma tunnen, et ma ei saa ise ka endast aru. Selle jutu põhjal peaksin pidevalt mossis näoga olema, kuid ma suudan elust rõõmu tunda.

Kuidas leida endas julgus, et teistele oma murest rääkida ?

tänud, quercus.
Ma kadestan seadmeid, sest nad näitavad kohe välja kui miskit on valesti.

Re: Imelik tunne

#7
Sul tundub tõesti mingi ärevushäire v depressioon vms olevat. Soovitaks psühhiaatrit ja rohte, rahusteid vms. Psühholoogi juures võid ka käia. Samas päris kaua oled vastu pidanud sellises olukorras v on see siis viimasel ajal juhtunud? Kui ei julge rääkida oma murest siis võidki ju teha nii, et loed psühholoogile v psühhiaatrile selle teksti ette mis siia kirjutasid või kirjutad kodus teksti valmis, saad rahulikult mõtteid koondada ja probleemid kirja panna ja siis kui psühholoogi juures olles saad selle ära rääkida. Või kui ei taha psühholoogi, psühhiaatri juurde minna, siis pead ise endas selle julguse leidma ja lihtsalt minema tegema juttu inimestega tulgu mis tuleb, kõrvale jätma kõik mõtted ja mõtlema ainult enda peale, mitte mis teised arvavad. Comfort zonest tuleb välja tulla ja sea nt endale eesmärgid, et täna lähen räägin temaga ja kui ei tee seda siis mingi karistus endale vms ja lihtsalt täita seda tulgu mis tuleb. Suht suva ju, kui ei sobi ei suhtle enam jne, ega elu sellest ei lõppe, lähed räägid kellegi teisega, kes tundub tore ja proovid uuesti. Ja iga inimene tegelikult paneb ennast palju rohkem tähele kui kedagi teist, inimesed ei pane tähelegi neid asju mida sa kardad, et panevad, ja kui panevad siis ei pea neid tingimata halvaks, igal inimesel on omad nõrkused. Ei jää jutt meelde, küsid üle, keda kotib??? Kui ei jäänud meelde küsidki üle ja saad targemaks ja see on sinu huvides. Ole sina ise ja kui tahad suhelda, mine suhtle ja ära hooli sellest mida teised arvavad.

Re: Imelik tunne

#9
Tere. Viimasest postitusest on möödas varsti 3 aastat. Selle aja jooksul on minu elus üht-teist muutunud. Psühhiaater diagnoosiski minul deprsessiooni ja ärevushäire. Nüüd vähemalt tunnistan neid probleeme endale. Ma olen käinud ka terapeudi vastuvõtul. Ma olen võtnud antidepressante, mille tarvitamist ma kartsin ning ma ei tea, kas nendest kasu oli. Üldiselt on minu enesetunne ikkagi sama, mis ta on kogu aeg olnud. Ma imestan mõnikord, kuidas üldse olen endaga toime tulnud sellises kehvas olukorras.
Üldiselt tunnen ma end praegusel ajal kurvameelselt, ma ei taha lähedaste ja sõpradega rääkida. Mu selg valutab, tunnen end väsinuna ja uimasena, mistõttu haigutan. Mul on mõnikord rindkeres valud, minu hingamine on mulle endale veider. Ma tunnen, et ei oska kuidagi niisama rahulikus olekuski olla, miski nagu ei annaks mulle rahu. Tihti on kõht lahti. Mu pea mõtleb kogu aeg. Mulle on öeldud, et ma mõtlen liiga palju ja et olengi üks suur mõtleja. Otsuseid on raske teha. Tunnen end kehvasti rahvarohkes kohas, lõpuks väsin. Tööl kardan, et kohe-kohe juhtub minuga halba ja saan haiget ja et reaalne oht on mul kohe selja taga, mida ma ei märka.
Ma ei tea, kas saan deprsessioonist ja ärevushäiretest võitu. Tunnen lootusetust ning tundub, et lihtsam on leppida olukorraga.
Ma kadestan seadmeid, sest nad näitavad kohe välja kui miskit on valesti.
Vasta

Mine “Endaga toimetulek”