Mõtted, mis kogunenud...

#1
Tere

Sooviksin vabandada kõigi oma postituste eest, mida olen selle foorumiga liitumise ajast jätnud ning ka kõigi oma vastuste eest. Vabandan, et soovitasin enamus ajast pöörduda kas psühholoogi või psühhiaatri poole ning vabandan ka selle pärast, kui kuidagi kellelegi halvasti olen öelnud.

Ma pole ammu siin foorumis aktiivne kasutaja olnud. Lihtsalt viimaselajal ma tunnen üha enam et meid ei saa keegi teine elus aidata kui meie ise. Ma ise ei otsi abi ja mul ei ole vaja soovitusi/nõuandeid ega midagi, sest ma tean, et mitte keegi ei saa aidata. Ja seda mitte haletsevas, allaandnud mõttes vaid lihtsalt reaalsuse mõttes. Mõndasid inimesi ei saagi kuidagi aidata, mõned jäävadki katki. Mõned sünnivadki sellisena.

Mida aeg edasi seda vähemaks jääb mu lootus "korda saada". Ma isegi ei tea milline peaks see korda saamine välja nägema või kuidas sinna jõuda. Vaikselt hakkan leppima, et ma ei kuulugi siia. Mõned inimesed lihtsalt ei kuulugi. Ja ma olen endaga selle rahu teinud, et mul on mõttetu loota ja oodata, et keegi suudaks kunagi hoolida samasugustel volüümidel kui mina seda teen. See on päris raske, võtta kõikide inimeste valu enda sisse lihtsalt selleks, et unustada enda oma. See ei tööta - enda oma tuleb lõpuks, peale aastaid selle kinni hoidmist, ühe perioodiga tagasi ja kõik mida sa tead on see, et enam ei olegi mõtet. Mitte millelgi.

Aga ma tahaks surma. Mitte et ma suitsiidne oleks või "tahaks ära tappa ennast sest elu nii mõtetu" vaid ma lihtsalt tahaksin puhata. Ma ei tunne, et ma kuuluksin siia. Ma ei tunne, et ma peaksin elama. Ma ei tunne, et mu elu on minu enda oma. Mida aeg edasi seda rohkem ma mõistan, et see ei muutugi kunagi. Et mul polegi tegelikult võimalust kuhugi kuuluda. Võib-olla kuhugi kuuluksin, aga mitte siia maailma. Mitte selle kehaga.

Ma ei saa süüdistada enda tundeid maailma ega elu peale, kuna need ei mängi nii väga rolli. Asi ei ole elus, mida ma elan või kuhu olen sündinud ega maailmas, milles seda elu pean elama vaid minus ja selles, kuidas ma ise nendega hakkama ei saa. Tegelikult on maailm nii kuradi ilus. Eriti loodus ja väikesed asjad, mida muidu ei pane tähele kuid alateadlikult väärtustad. Linnud, mis varakevadel laulda siristavad, päikeseloojangud, päikesetõusud (eriti nendel hommikutel, kui magama pole veel jõudnud), soojus, vihm, meri, mets, ma võiks jääda neid asju loetlema aga ma jätan selle nimekirja teile endale jätkata. Maailm on tegelikult nii kuradi ilus.

Ma tahaks ka ilus olla. Ma lihtsalt ise olen iseendaga nii palju elanud et teada, et ma ei ole hea inimene ja ma ei saa ka kunagi olla. Ükskõik kui palju ma inimestest hoolin ja neid armastan, see ei kata kunagi mu tõelist palet. Seda, kui kole ma olen. Ma nagu prooviks inimesi armastusega ära osta, kuid see ei ole võimalik. Ma purustan inimesi ja teen neid katki, kõik tuhastub kui mu kätte jõuab. Ja ma ei jaksa seda taluda. Ma armastan inimesed katki.

Mind on lihtne maha jätta, sest ma ei ole huvitav ega lõbus ega igatsusväärne inimene. Ma ausalt ei haletse ennast, ma lihtsalt räägin tõtt. Ma pole veel leidnud inimest, kes hooliks minust rohkem kui mina temast hoolin. Vahepeal on see raske, sest tekib tunne, et mitte keegi ei hooligi. Aga see toob jälle selleni tagasi, et kui ma ise endaga suhtleksin, siis ma ka ei hooliks. Ma üldse vahepeal vaatan ennast kõrvalt ja ei mõista kuidas keegi üldse saab olla selline. Nii idiootlikult palju loota ja uskuda. Ma tahan lõpetada lootmise, et ma korda saan. Või et keegi mind kunagi päriselt armastab ning minuga jääb.

Ühel õhtupoolikul, kimudes järjekordset suitsu maja ees hakkasin mõtlema, et kuidas ma olen jõudnud omadega sellisesse punkti, kus tahaks lihtsalt kõik mälestused ära kustutada. Ma olen leidnud endas sellise valukeskuse, kus ma olen nõus täielikult ilma jääma kõikidest oma mälestustest kuni praeguseni lihtsalt selleks, et valu ja kannatused unustada. Ma ei saa mitte kedagi nendes süüdistada. Kogu valu ja kannatus, mida ma siiani tundnud olen, on minu enda kanda. Mitte keegi teine ei ole süüdi. Ja sellega on veel raskem elada. Ma ei oska lõpetada kannatamist, ja ma ei taha ka, sest ma väärin seda. Kõikide asjade eest, mida teinud olen või tegemata jätnud.

Minu pärast ei ole vaja muretseda. Ma mõtlesin lihtsalt, et ma kirjutaks veidi, jagaks mõtteid, mis kogunenud...

PS ma ei teadnud mis teema alla seda panna
"My heart is just too dark to care,
I Can't destroy what isn't there"

Re: Mõtted, mis kogunenud...

#2
Mina küll hoolin sinust, hoolisin siis, kui me kunagi kohtusime, ja hoolin ka praegu. :) Just sinu öeldu pärast ma sinuga ei suhtlegi, keegi ei saa sind aidata peale sinu enda, kui oled endaga rahu teinud, alles siis saad midagi ka teistele pakkuda. ;)
Where have all the flowers gone, long time passing?
/.../
Oh, when will they ever learn?

Re: Mõtted, mis kogunenud...

#7
Tuleb lihtsalt elada, kui elus oled, mitte mõtelda liiga palju asjadest. Sa arvad, et maailm on ilus ja sa oled kole ja sa ei saa mitte kunagi ilus olla, aga ka linnud näiteks kes varakevadel laulavad võivad vahel väga julmad olla. Ma mäletan, kui ma nägin ükskord, kuidas kaks lindu(metsvindid) läksid kaklema. Üks oli teisest üle ja nokkis nõrgema surnuks ise vahepeal veidi kõrvale lennates ja rõõmsalt lauldes, vaadates, kuidas teine piinleb ja tõmbleb katkisena ja siis jälle paar nokahoopi andes, ta nokkis tal aju välja ja sisikonna puruks ja laskis tal kaua piinelda. Kui inimesed kuulavad linnulaulu, siis võib ka see sama metsvint näiteks laulda ja inimesed mõtlevad, et küll linnud laulavad ilusti, küll loodus on ilus ja puhas, aga see ei ole tõsi. Planeet maa ongi lihtsalt selline koht, kus ei saa täiuslikkust olla, aga siia sündides peab siin ikkagi hakkama saama ja rõõmustama asjade üle, mis on head.
Ja ma ei tea mitte keegi ei saa nagunii täiuslik olla , aga sellega tuleb leppida mingil määral ja siis üritada paremaks saada

Re: Mõtted, mis kogunenud...

#8
creepy00 kirjutas:
19 Mär 2019, 22:09
Tuleb lihtsalt elada, kui elus oled, mitte mõtelda liiga palju asjadest. Sa arvad, et maailm on ilus ja sa oled kole ja sa ei saa mitte kunagi ilus olla, aga ka linnud näiteks kes varakevadel laulavad võivad vahel väga julmad olla. Ma mäletan, kui ma nägin ükskord, kuidas kaks lindu(metsvindid) läksid kaklema. Üks oli teisest üle ja nokkis nõrgema surnuks ise vahepeal veidi kõrvale lennates ja rõõmsalt lauldes, vaadates, kuidas teine piinleb ja tõmbleb katkisena ja siis jälle paar nokahoopi andes, ta nokkis tal aju välja ja sisikonna puruks ja laskis tal kaua piinelda. Kui inimesed kuulavad linnulaulu, siis võib ka see sama metsvint näiteks laulda ja inimesed mõtlevad, et küll linnud laulavad ilusti, küll loodus on ilus ja puhas, aga see ei ole tõsi. Planeet maa ongi lihtsalt selline koht, kus ei saa täiuslikkust olla, aga siia sündides peab siin ikkagi hakkama saama ja rõõmustama asjade üle, mis on head.
Ja ma ei tea mitte keegi ei saa nagunii täiuslik olla , aga sellega tuleb leppida mingil määral ja siis üritada paremaks saada
Kui ma ütlesin, et "ma olen kole" siis ma ei mõelnud välimust, vaid oma hinge ja käitumist. Kole ja halb inimesena. Need kaks sõna on tegelikult isegi liiga leebed, et mind iseloomustada. Ma ei otsi täiuslikkust, sest seda saavutada ongi võimatu. Ma tegelikult ei otsigi midagi, ma olen aksepteerinud, et ma selline olen ja midagi ei vääri. Ma ei jaksa enam põhjuseid otsida ega küsida sest sisemiselt ma ju tean miks.
"My heart is just too dark to care,
I Can't destroy what isn't there"

Re: Mõtted, mis kogunenud...

#9
Väga tuttav tekst.

Jah, kui vaid saaks elust puhata kui on raske periood, mitte vaid paar päeva.

Aga miks sa teed asju, mis sind koledaks teevad? Ma tean, et see on tihedalt seotud teiste inimestega kellele sa end jagad ja kes sind hiljem nö. hülgavad, jättes sind mõistatama miks see juhtus. Ja kuna vastuseid pole, siis sa mõtled need endale ise välja. Aga kuna sa end väga ei armasta...vähemalt sellel hetkel mitte, siis tulemus on ka vastav.
Maailm on nii ilus, aga ainuke asi mis siin kole on, on mina.

Ja mõne haigusega mis meil on tuleb lihtsalt elama õpida, kui see pole parandatav? See on väga inviduaalne.
Terve elu on arenemiseks ja õppimiseks. Ole mis iganes vanues tahes, pole mingit kadalippu kuhu sa jõudma peaks...või noh oma isiklikud vaadet ikka võiks olla. Ja vahi vähem mida teised teevad kui see sind ei motiveeri.
Mine tegele loomadega ja sa leiad puhast rõõmu ja siirust.
Kuula oma keha, mitte mõistust.

Muideks, ei tööta jah see tunnete ja valu sees hoidmine. Kui ise ei taha oma proleemidega tegeleda, siis elu viskab sulle seda probleemi ette nii kaua kuni sa õpid.
Kuna sa suudad ennast hästi väljendada siis saab sinuga kõik korda. Korda selles mõtes, et üks päev sa jälle naerad ja tunned elu enda sees.

Jõudu ja jaksu :) Varsti tuleb päike välja ja see teeb tunde soojemaks.
Vasta

Mine “Endaga toimetulek”

cron