Reedetud

#1
Teen siia postituse, aga ma ei taha kellegilt abi või nõuandeid. Lihtsalt lugemiseks kõigile, et näeksite, mismoodi vahel eluteed võivad minna.
Olin 20 aastat pere ainus laps. Ema kasvatas mind üksi.
Enda pärisisast tean niipalju, et ta hülgas meid kui olin 3-kuune. Ta olevat ema kohtusse kaevanud ja minu selgroost taheti võtta koeproov, et tol ajal teha isadustest. Kõik pärisisaga seonduv oli ääretult segane. Kui olin 15, võtsin salaja ema telefonist pärisisa numbri ja otsisin temaga kontakti. Need, kes on kasvanud ühe vanemaga, teavad seda poolikut tunnet. Isa aga ei tahtnud minust midagi kuulda ja asi jäigi soiku.
2017. aasta septembris hakkasin Bloggeris blogi pidama. Ühes sissekandes mainisin ka enda isa ja kirjutasin, et on imestusväärne kuidas mees on saanud 25 aastat rahulikult magada. Ei tunne huvi, kas ta ainuke laps elab või on üldse surnud.
Seda sissekannet luges ka ema, kes teatas, et ma pole oma isa ainuke laps, vaid paps on äsja uuesti isaks saanud. Pärast seda ei olnud mul asu päeval ega ööl. Helistasin oma kutsekooli kursaõele, et temaga konsulteerida. Sisemuses põles soov leida üles väike poolõde või poolvend, kes pole ju milleski süüdi. Otsustasime, et mõttekas on võtta ühendust enda isa naisega, sest naistel on rohkem empaatiavõimet kui meestel.
Sellest hetkest rullus lahti kogu 25 aastat varjul olnud saladused. Tuli välja, et mu ema andis isa ise omal algatusel 1992. aastal kohtusse, et temalt alimente nõuda. Isa oli asjaga päri, nõudes aga isadustesti. Isadustesti tegemine kukkus 2 korda läbi, SEST mu ema ei ilmunud minuga kohale. Kohus tegi tagaselja otsuse, isa lahkus mu sünnikülast.
Kokku sai lepitud aeg Eesti Kohtuekspertiisis, nüüdseks juba kolmandat korda, et teha viimaks tegemata jäänud isadustest ära. Mäletan isa uue naise sõnu, et kui ma peaks osutuma ta abikaasa pojaks, võtab tema mind nende perre vastu.
Kõledal novembrikuu päeval sõitsin Tallinnasse Kohtuekspertiisi ja kohtusin isaga vaat et esimest korda elus. Isa rääkis, mis minevikus oli juhtunud ja saime testi tehtud. Õhtul viis seesama kursaõde mind panka, et saaksin tasuda isadustesti kulud, et seda kiirelt menetlema hakatakse. Vastus tuli detsembris ja selgus, et mees, keda olin 25 aastat enda isaks pidanud, pole seda.

Re: Reedetud

#2
Emale sai ultimaatum enne isadustesti saabumist esitatud. Rääkigu parem heaga tõde nüüd ära, sest pärast on juba hilja. Ta ei kasutanud seda võimalust. Kui isadustest oli käes, keeldus ta seda uskumast. Mina aga pakkisin asjad, kuu ajaga suutis maakler leida mulle korteri ja ma sain eluasemelaenu. Pakkisin oma asjad ja alustasin nullist, üksi, reedetuna.
Läks mööda mitu kuud kui otsustasin, et tuleb lahtised otsad kokku sõlmida. Niisiis võtsin ette Facebooki grupi Sind Otsides, kus rääkisin ära kogu loo ja kirjutasin, et otsin enda isa, kelle nimegi mul tegelikult pole.
3 tunni jooksul kirjutasid mulle neli inimest, kes kui ühest suust kinnitasid, et mu isaks on Kalevi-nimeline mees. Paraku olid kõik väga kidakeelsed järgnevate päringute peale, sest nad kõik on olnud mu ema sõbrad ja tuttavad tollest ajast kui elasime Vahenurme külas. Ühelt naiselt aga sain Kalevi ema Tiiu elukoha ja sõitsin juuli lõpus sinna. Süda tahtis rinnust välja karata kui seisin võõra talumaja ukse taga ja koputasin. Oleksin äärepealt murdunud seal kui rääkisin vanale naisele oma isaotsingutest ja sellest, et tema poeg Kalev peaks mu kadunud isa olema. Proua Tiiu võttis asja aga ääretult rahulikult ja näitas mulle isegi pilte Kalevist noorena ning nägin ka pilte Tõnisest, Kalevi 25-aastasest pojast. Tol palaval päeval tundsin, kuidas mu vaimne jõud otsa saab. Olin nii lähedal enda isale ja sugulastele, keda ma kunagi polnud näinud. Sellele kõigele tagasi mõeldes tunnen meeletut valu ja ängistust, aga samas ka vabanemist.
Tiiule andsin enda numbri, kokkulepe jäi nii, et ta räägib mu külaskäigust ise pojale. Möödas on 7 kuud, aga keegi pole minuga ühendust võtnud. Kas minust ei taheta, soovita teada, ei oska öelda. Kuid siiani on mul alles Kalevi enda aadress, mille ta emalt sain. Eks näis, millal leian julgust sinna minna, kui üldse.

Re: Reedetud

#4
Mina arvan, et järsult emaga igasuguste suhete katkestamine võib olla ennatlik. Esiteks võivad inimestevahelised suhted olla vahel sellised, et ema ei teagi, kes on isa, samuti on võimalik, et seal on põhjuseid, miks ema ei saanud seda öelda. Ei ole see kõik nii mustvalge, et kui ei ütle, on reetur ja kõik. Ema on sind sünnitanud, sind üles kasvatanud ja mulle isiklikult tundub väga ebaõiglane, et selle ühe (vale) teo pärast see kõik enam ei loe. See ei ole kuidagi targem kui ema käitumine ega ka võimalike isade käitumine. Inimesed teevad elus vigu, see on paratamatu. Paljusid vigu tulebki õppida aktsepteerima. Eks see natuke valus ole, kui oma vanem, keda ikka ju lapsena peetakse ideaalseks, teeb vigu ja ei olegi ideaalne, vaid lihtsalt inimene, aga see pettumus tuleb paljudel mingil hetkel. Soovitan tegeleda sellega, et emale andestada, mis iganes põhjused, tal selleks olid. Kui räägib, siis räägib, kui ei räägi, siis ei räägi. Vahel võtab enda avamine ka aega ning vajab enne signaali, et tegusid aktsepteeritakse, mitte ei tule sealt hinnanguid. Ema on ikkagi ema. Usun, et kui ta ei rääkinud, ju on sellel põhjus. Tavaliselt enda (ja teiste) elu lihtsalt niisama keeruliseks ei aeta. On võimalik, et teatud otsustega tahtis ema vaid head, a la pärisisa ei soovinud last, ütles, et kui sünnitad, saab see olema sinu projekt, mina ei taha sellest midagi teada ja ära kunagi minu poole pöördu. Samal ajal oli ema suhtes hea mehega, kellest teadis, et saaks sinule hea isa. Kahjuks see isa ei soovinud ilma kindlustundeta, et on kindlasti tema laps, lapse kasvatamises osaleda. See on lihtsalt näide, kuidas võis nii minna, võimalusi on palju. Inimesed ei ole täiuslikud ja ei tee alati ideaalseid otsuseid. Ka sina mitte, elu jooksul jõuad erinevaid olukordi kohata, kus õiget otsust polegi. Eks kui ema otsuseid praegu ei mõista (jah, neid pole sulle ka just palju selgitatud, seetõttu ongi raskem mõista), võib see sulle arusaadavamaks muutuda siis, kui ise lapsevanemaks saad. Siis aga ei pruugi enam olla võimalust tagasi võtta näiteks otsust emaga suhtlemine lõpetada.

Igatahes soovin, et saaksid enda sees selgust ja õpiksid mõistma ja aktsepteerima elus ette tulevaid halbu asju, st ka niisuguseid, et leiad isa, aga ta ei soovi suhelda. Või et ei leiagi isa. Edu!

Re: Reedetud

#5
Emale sai valik antud, enne kui isadustest saabus. Rääkigu tõde parem ära, enne kui isadustestiga kõik välja tulla võib. Tema ajas aga oma joru, et too mees(kes testi põhjal ei osutunud isaks) on mu isa ja teist meest tal polnud tol ajal. Ometi on Vahenurmest tulnud tolleaegsetelt ja mehelt, keda terve elu isaks pidasin, hoopis teised jutud.

Re: Reedetud

#7
Ta on kõik see aeg teadnud. Mu tädi teab ka sellest asjast. Tädi teadis rääkida loo, kus tema ja tema ema läksid mu emale külla. Hiljem tuli sinna ka mu ''isa'', kes tuli igakuist raha tooma. Emal ja ''isal'' tekkis tüli, mille keskele sattusid juhuslikult ka tädi ja vanaema. Ja kõigi asjaosaliste juuresolekul oli ema käratanud ''isale'', et Sander pole su poeg. Pärast seda lõpetas mees meie perega igasugused läbikäimised, raha ta enam ei toonud. Aga emal hakkas finantsiliselt viltu vedama. Viimases hädas otsustas ta, et tuleb kohtu kaudu mu nn. isalt alimendid välja nõuda. ''Isa'' oli nõus, tingimusel, et tehakse isadustest ja siis ta maksab. Isadustest läks 1992.a sügisel kaks korda vett vedama. Sest mu ema ei ilmunud minuga mõlemal korral seda testi tegema.

Re: Reedetud

#9
Mis see veri ikka annab, suhtle ikka nendega, kes sind ka reaalselt kasvatanud on. Pole ju teada, et mispärast ema lahkus, võibolla see sinu pärisisa peksis teda vms ja ta ei suudagi rääkida.

Ma ei ole kunagi mõistnud neid inimesi, kes oma pärisvanemaid taga otsivad. Kui tuleks välja, et minu isa ei olegi päriselt minu isa, mis on ülimalt ebatõenäoline, arvestades juba füüsilisi sarnasusi, siis mina küll mingit bioloogilist isa otsima ei hakkaks.
♫ Yesterday, all my troubles seemed so far away

Re: Reedetud

#17
boyjoy kirjutas:
11 Mär 2019, 18:58
Mis see veri ikka annab, suhtle ikka nendega, kes sind ka reaalselt kasvatanud on. Pole ju teada, et mispärast ema lahkus, võibolla see sinu pärisisa peksis teda vms ja ta ei suudagi rääkida.

Ma ei ole kunagi mõistnud neid inimesi, kes oma pärisvanemaid taga otsivad. Kui tuleks välja, et minu isa ei olegi päriselt minu isa, mis on ülimalt ebatõenäoline, arvestades juba füüsilisi sarnasusi, siis mina küll mingit bioloogilist isa otsima ei hakkaks.
Sa pole seepärast mõistnud, sest sul pole olnud vaja sellise probleemiga tegeleda.

Re: Reedetud

#18
Vulkaanipurse kirjutas:
21 Apr 2019, 22:08
Noormees999 kirjutas:
21 Apr 2019, 22:06
Suletud ring.
Ega siis midagi, tõde on selgunud.
Ela oma elu ja pakku enda tuöevastele lastele paremat tuleviku.
Muud ei jäägi üle. Ma pole inimene, kes ennast vägisi peale pressib. Enim aga teeb haiget teadmine, et mul on 25a poolvend, kes kõigest üldse midagi ei tea ja elab ka tulevikus teadmatuses. Olen end haigeks otsinud netiavarustes, aga poolvennal puuduvad sotsmeediakontod ja mingit kontakti kuskil pole.

Re: Reedetud

#19
Asjad on võtnud uue suuna. Leidsin enda oletatava poolvenna numbri netist ja võtsin ühendust. Ta on nõus tegema ka DNA testi, et tõde välja selgitada. Isa Kalev pole asjast üldse huvitatud. Seda tõestab fakt, et pärast mu kõnet poolvennale helistas too kutt isale ja seletas olukorda. Papa aga oli vastanud pojale: "Kui see noormees tahab teada, kes ta isa on, mingu ja küsigu oma ema käest.". Nagu oleks pühast vaimust sigitatud.
Vasta

Mine “Suhtlemisprobleemid vanematega”