Naq ma ei tea enam lihtsalt mida teha, pidevalt ma võrdlen ennast teistega ja üldsegi tihti on tunne, et olen mõttetu kaltsulapp kuna naguinii on minust paljupalju paremaid kellega olla. (noshiiiittttt)
Kui ennast teistega võrdlen, siis läheb ka tuju alla nulli, kuna mõtlen, et miks mul ei võiks selliseid sõpru olla kellega õues käia, miks ma pole niii JULGEEEEEEEE. Lihtsalt vahest tuleb tunne kus vihkan ennast ja saadan kõik pe*ssseeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee
UGHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHH
Ma ei tea mul pidevalt tujud muutuvad, enne päevi on kõige hullem kuna reaalselt ma olen iga FAKING kord nn lõppfaasis kus tunnen, et tahan elu võtta.
Kõik oli okei kuni sinnamaani, kui mul suri kuu aega tagasi kass ära ja ma lihtsalt langesin nii sügavasse masendusesse, tundsin enda seest suurt tühjust. Mu juurest lahkus loom kes oli osa mu elust, kes oli pool minu südamest, keda ma olin nii palju armastanud, üles kasvanud, tema õpetas mulle mida tähendab kellegi eest hoolitsemine, õpetas mulle mis tunne on kedagi armastada, näitas mis tunne on kui tuled koju ja sind ootab ees diivanil kass kellega lihtsalt veedad pool õhtut kaisutades ja oled OFF maailmast ja sotsiaalmeediast. Lihtsalt ma ei suuda uskuda, et teda enam pole.
Tahan olla rõõmus ja LÕPETADA VÕRDLEMINE TEISTEGA, tahan juba võtta ennast sellisena kes olen. AGA MA EI SUUDA, MA EI SUUDAAAAAA.
Lisan ka selle, et ma olen tänulik selle üle mis mul on, et mul on armastav ema ja mul pole haigusi/teise probleeme, aga lihtsalt ma tahaks ennast hakata juba ükskord sallima ja armastama, ning lõpetada see võrldlemine ja kadestamine.
Olen tänulik kõigile, kes oskavad kuidagi anda soovitusi või aidata
.ps! Siin on üks pilt minust ja kassisist kuskil aastal 2012-2013
♠
♠